Olku siin lugõmises üts jutukõnõ vigurivändäst
Vikurvändäs oppi ei saa, sünnütäs esierälidse geeniga. Vigurimehe omma veidü laisavõitu anniga inemise, näil tulõva viguri esihindäst ja latsõpõlvõst korgõ iäni. Nimä kõrraldasõ vigurit süüldä näoga, tahtmada tõisilõ halba ja ku vikur om kõrda lännü, saa miil umbõ hää. Ku vikurväntä usut, saat kimmäle poolõga pettä ja vändäga külge.
Kolmõaastasõlõ , kinkäle esä lugõsi tihtsäle kõva helüga ette värssi Puškini Jevgeni Oneginist „Sel aastal talv ei tahtnud tulla, küll vihises ja vingus tuul, täis ootust üle musta mulla“ ja säält edesi, jäi tuu kipõst pähä.
Ku perhele külälise tulli võtsõ vikurvänt Jevgeni Onegini õigõ kotusõ päält vallalõ ja lugõsi sugulasõlõ värsi pääst ette. Külaline es jovva imes panda, kolmõaastanõ ja joba lugõ Puškinit. Vikurvänt jäi vaihõlõ, ku timäl pallõldi viil midägi ette lukõ.
Vinne aigu käkse vikurvändä imä tutvusõga saadu sokolaadikumpveki karbikõsõ kappi, et vajahusõl asaajamises vai kinkmises olõs midä võtta, poodist olõ es midägi osta. Vikurvänt muidoki tiidse kohe makjus käkit, uurat karbist näpoga mõnõ vällä ja asõmõlõ tekse plastõliinist vahtsõ. Kujota ette, midä imä tundsõ , ku külan teedä saiõ, et kumpveki asõmõl jäie hamba ala plastõliin. Aolugu peris täpselt ei tiiä, kas petüs-sokolaat vikurvändä kihäle kah jäle jätse.
Tihtsäle toimõndasõ vikurvändä elon ütenkuun. Nõukaaolgi kontrolliti keväditi klassi lõpõtamisel tiidmisi eksämitel. Klassiussi võtmõ olli oppajäide tarõn kapi seen , opja kävevä noid säält jaoperrä tooman ni viimän ja kuikimuudu sai mõni noist võtmõst tõõsõski .Vigurimehe mehkeldi hinnäst õdagu inne eksamit koolitarrõ eksämiklassi , märksevä eksämipiledi är ja opsõva kinäste selges. Hirm ollõv hinnäst tasa tennü.
Auto oll viil katsakümnendide edeotsan luksuskaup, midä hoiti ja potitati ku silmäterrä. Mehepoja asjati tihtsäle massina man. Es olõ harva johussõ, ku imä-esä tiidmädä aeti ütenkuun massin garaažist vällä ja sõidõti uhkõlõ pidurivile saatõl kuuli. Ku vikurvändä ütskõrd jälki autuga kuuli kärüti ja tundi ildas jäivä ni vabandamises määnestki ulli juttu aiõva, läts kuulmeistrel närv mustas ja timä kärät:
„ Järgmine vuur nakakõ sõs varrampa sõitma ! „
Kaemada aastist ja iäst väntäs vikurvänt käüssest järgmidsi vigurit. Täüsikkä saanu vikurvänt andsõ üle tükü ao küllä tullu sõbrulõ teedä, et hummogu varra tulõ timägä üten minnä ja kalavõrgu viist vällä võtta. Sõbra jäie uskma ja olli valmis inne kikast võrkõ vällä vinnama , aga krutskimiis magasi õndsat und ja periselt käve kalal viimäde ku kandsõ põlvpükse .
Restoraanin küsüs vikurvändäst kundõ ettekandja käest alasi midägi säänest, midä hariligult kinkalgi pähä küssü ei tulõ. Näütüses, ku teenindäja lavva pääle „majaleevä“ tuu, küsüs vikurvänt, kas „majasaia“ kah tuuvvas. Küsüjäle miildüs ettekandja reagiirmist kaia, vigurine inemine aja haussi vasta aga tõõnõ kaes tedä ku segäjät ulli.
Sõbramehe 60-ndäl sünnüpääväl tuudi lavva pääle piinü nimegä kallis prantsusõ konjak, külälise nuhuti, mekse ja kitse. Vigurimiis võtsõ pudõli ja lugõsi takast kõva helüga piinükest kirjä : „Distilled in Poland „.Juubilaar tuu pääle edimält kahmõt, tõõsõ haari putlit, et silti uma silmäga lukõ, kas tõtõstõ oleki ei prantsusõ uma. Ku krutskimiis naarma nakas, sai seltskund arvo , et olli jälki vikurvändä vändäga külge saanu, aga päältuu saiva kõik süämest naarda. Nii, et ku vikurvänt trehväs sul kõrval olõma , piät kõik aig märgotama, aja timä haussi vai kõnõlõs õigust, aga elo ei piäki ikäv olõma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar