Latsõpõlvõst meelen, et pühhi, midä perhega vai sugulaisiga peeti, olõ es palju, hilläkeste jõulõ, sõs jaani, värviti munnõ ja suvistõs tuudi kõo tarrõ. Kesksuvõl oll viil keriguoppajaga surnuaiapühä kohe pidi vannu inemiisiga üten minemä, tuu es miildü mullõ, kalmuaian olli kihulasõ ja aeti juttõ , millest lats arru es saa.Ikäv oll.
Mul mitmit setodõst sõpru, kõik väiga kinä inemise ja panõ jo aastid imes, näil üts kirmask lõpõs ja tõõnõ algas.Pito peetäs küläde viisi ja tihtsäle om kirmask üle Setomaa.Talsipühä, maaselits, lihavõttõ, päätnitsäpäiv, paasapäiv, pääle tuu om näil uma Kuningriik. Lõppi kostipäiv, kostilõ oll kutsutu terve ülejäänü riik. Ja naasõ pandvagi musta-verevä sälgä ja hõpõraha rinda ja leelotasõ, kiäki nakas karmoškat mängmä ja sõs tulõ tõõnõ mano ja mäng kah, mehe ajasõ küläliisiga muidu tähtsät juttu ja tuu om nii loomuperäne. Arvada, et mõnõlgi süä halutas, a suu õks leelotas.
Võrokõisil mu meelest säänest kuraasi olõ ei.
Seeni, ku võrokõnõ mõtlõs, kedä ja kas kutsu, midä söögis pakku, om seto kolm kirmaskit maaha pidänü.
Võrokõsõl, aigu om.
Tihtsäle olõ kuulu, ku võrokõnõ ütles, seto om õks seto. Miä ta tuuga mõtlõs, ei olõ arro saanu.
Tiiä ei, miä sa fb, seo pääle arvat .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar