Seo aasta jõulu olli pümme,
aga nurmõ kandsõ halast pruntsi,
harm taivas olgõ pääl.
Söögilavvan kõnõldi aost ja sõast,
massõst ja väehinnast,
mõni otsõ valitsõjailõ hiitmises kinnast,
tõõnõ visas viina ja villast.
Seo aasta jõulu olli pümme,
valgusõ aasta sõski
tiid alust,
kaemada kõgõlõ.
✍️✍️✍️✍️✍️✍️
Sõnaseletusi
jõulu olli pümme/ jõulud olid mustad
halast pruntsi/ rohelist kleiti
harm taivas / hall taevas
Väehinnast/ energia hinnast
massu /maksud
Salahuisi
üü alõngul kiäki
luumist alost
suurõ himoga
pintseld nägemäldä
ijäidse õhuga
kirä kõik,
ei ütesugumaist
võtsõ pääst.
Kipõst tsehkend-
vähä aigu
õnnõ üts
pümme üü.
Hummok
nõtskõ (õrna)
härmä ninni leüd-
häitsmä löönü
põhamaa
ijäine süä.
Salaja
ööhakul
keegi loomist alustas
suure kirega
nähtamatult pintseldas
jäise õhuga
mustrid kõik
eriilmelised
võttis peast.
Kiirelt pintseldas
vähe aega
ainult üks
pime öö
Hommik
õrna
härmalille leiab:
õide löönud
põhjamaa
jäine süda.
Üts vanamiis kütt` sanna
timäl suunligasdõ
käe,
ja silmä väiga häste ei näe.
rassõst tüüst halutasõ
täl jaku
ja mõntvuuri jala all ku paku.
Nii sann ku miis umma vana,
kiä innemb oll, kiäki ei
mäeldä ,
Nii sann ku miis umma vana,
nimä ütstõõsõst arvo saava, sõnnolda.
Üts vanamiis kütt` sanna
halgo tullõ sääd kimmä meelega
( meelerahuga )
Üts vanamiis kütt` sanna
tuli praksõlõs, kõnõlas
timäga.
Üts vanamiis kütt´ sanna
rahulistõ, pikä meelega,
kaes kumõtunuid hüdsi
silmä miä läügüsse.
Üts vanamiis kütt´ sanna
hiit kopakõsõga lõunat,
jätt´ sanna hengähtämä ,
sõs hõngu võtt ( tõmbab hinge ) ,
ja hillä ast tarõ mano.
Jummal sekkä- sannakõnõ,
tennä, sannakütjäkõnõ,
kitt´ sannaline.
Miil hää, et kohkil viil nõkõ
ja lava pääl olõt ku sündünü
lats,
ihoalastõ - ütegi maskita,
sääl piso viisi juuskma nakas kipõsoolast hiki,
hallu ni hingehäti-
kooni heng ku kellukõnõ
hellelt helüses.
Sügüse viimätse päävä, Tuumpäiv ussõ iin, mu luigõlaul sügüsele siin:
Mihklikuun tullit,
sul sugimada (kammimata) pää
ja karmanin paar verevät ubinat oll...
Nüüd kaemada taadõ
talvõkuul lähät
üle lehepuie lehti kirivä vaiba,
päält pruumi kohhila maa.
Nii alasi laabsalõ (hoogsalt) tulõt,
murrat ni rahmõldat,
är väsüt
sõs pulstunult
samm- sammult
pümme poolõ astut,
kooni lühküst pääväst
saa lõpulda üükaku üüü🦉🦉🦉
(aitan tõlkega👋 rassid ja rahmeldad, ära väsid ja räsitult sammhaaval pimeduse poole astud,
kuni lühikesest päevast saab lõputu öökulli öö)
Aasta lõpun mõtlõmi õks aolõ, toolõ miä siin ja toolõ, miä lännü.Aoga köüdüssen mõtlõmi inemiisile, noilõ kiä ümbre ja noilõgi kiä igävesess lännü...
Aoga köüdüssen panõt imess, et lats kedä päält kolmõkümne aasta tagasi ilmälõ tõit omgi täüsmiis, mudsukamb, ku sa esi. A miilde tulõ ka aig ku tä poti pääl rahulistõ istsõ raamat taasperilde iin, vai aastasõlt kõik tahtsõ lukku käändä, suur võtmõpunt alasi peon.
Aig lännü, a loomus ja olõk üten ilma pääle tulõkist. Aig ja elo oppas mano, ku opja olõt.
Aastidõga saat arvo, et aigruum om perädü ja elämises antu aig kallis- nii kallis. Esierälidselt väärt om aig, midä olõt ollu, vai olõt, umastõga..
Päsemäldä joul
aasta liivakell juuskman om tühass:
aigu, miä meelen viil,
aigu, midä tiiä ei.
Austraaliast leüti 100 (saa)miļloni aastaka vana
häste püsünü dinosaurusõ luukere,
Kaali kraatri, poiskõnõ,
tekküsi õkva inne Kristust 1500 aastat,
Vinnemaa õks pidä häötävät sõta,
hää seeneaasta,
miikärgen oll' kinäste mett.
Liiv juusk liivakellän aigu,
aigu miä meelen viil,
aigu, midä tiiä ei.
Aig sulatas lumõ,
närvetäss häiermä,
niild elo ja aasta,
mõrksalt sulass suun...
Aig käändä liivakellä,
vahtsõnõ aasta uut iin...
Võtami aigu...
Seo mu lugu oll Uman Lehen, olõ jutuvõistlusõlõ õks tsehkendänü mõnõ luu, copisi siiä kah.✍️👋
Panõ Laks kah kirja!
Nõukaao koolilatsil oll’ tsipakõsõ tõõnõ elo ku põraaigo. Edimält, nä pidivä suurõlt jaolt esi kuuli ja kodo saama, vanõmba es olõ näide taksojuhi. Tulõ õigõs võtta, et bussi sõitsõva tihtsäle nii maakotussin ku liinan ja autit kõigil es olõki.
Tõõsõs oll’ näil vaia esi klassin ja koolin kõrda pitä ja puhtust hoita. Kõrda peeti kõrra perrä, nädäli kaupa. Nädäli lõpun pääle koolipäivä pidi kõrrapidäjä esiki klassi põrmandu puhtas mõskma.
Päält tuu kaiva vanõmba koolilatsõ mõnõl aol üle noorõmbidõ klassõ päänupi, et kimmäs tetä, ega sinnä ei olõ essünü ja elämä kolinu tingu ni täi nink et kõigil olõs hindä kamm üten ja pioneerikaalarätt kaalan.
Ütekõrdsit paprit kässi pühkmises sõs es olõ. Inne süüki tull’ kässi mõskõ ja pühkmise jaos pidi hindä käterätt üten olõma.
Kas tuust kõgõst alasi kinni peeti, oll’ esiasi, a jaoperrä õks, päämiselt sõs, ku vällästpuult kuuli ülekaejit oodõti. Paprõ pääle märgiti kõik tikõlasõ alasi üles.
No vot ja sõs üten koolin kats vanõmba klassi jorssi, Kauri ja Aivar, lätsiki noorõmbid etteantul aol üle kaema. Tõisi kontrolminõ miildü näile õnnõ tuuperäst, et sõs sai mõnõst hindä tunnist pausi panda. Pääle ülekaemist, ku räpäku kirjan, oll’ üts julgõmb poiskõnõ hindäette, a õks nii kõvva, et terve klass kuuldsõ, pingin köbisenü, et mille oppajit üle ei kaia. Aivar, julgõ jorss, ummakõrda küsünü selge helüga üle klassi: «Kuulmeistri, kas teil om käterätt üten?»
Oppaja ollõv vaiki ollu, aknõ ala lännü ja klassiaknõst vällä kaenu. Tuu pääle andsõ Aivar Kaurilõ käsü: «Panõ Laks kah kirja!» Laks oll’ kuulmeistri priinimi.
Luu tulõt’ ildaaigu kooli kokkusaamisõl Aivarilõ ja Kaurilõ miilde üts noorõmba klassi poiskõnõ, kinkalõ ainulinõ johtuminõ terves elus herksähe miilde oll’ jäänü.
Seodvuurigi pidi vanasõna, midä noorõlt külvät, tuud vanalt lõikat, periselt paika.
Olku siin lugõmises üts jutukõnõ vigurivändäst
Vikurvändäs oppi ei saa, sünnütäs esierälidse geeniga. Vigurimehe omma veidü laisavõitu anniga inemise, näil tulõva viguri esihindäst ja latsõpõlvõst korgõ iäni. Nimä kõrraldasõ vigurit süüldä näoga, tahtmada tõisilõ halba ja ku vikur om kõrda lännü, saa miil umbõ hää. Ku vikurväntä usut, saat kimmäle poolõga pettä ja vändäga külge.
Kolmõaastasõlõ , kinkäle esä lugõsi tihtsäle kõva helüga ette värssi Puškini Jevgeni Oneginist „Sel aastal talv ei tahtnud tulla, küll vihises ja vingus tuul, täis ootust üle musta mulla“ ja säält edesi, jäi tuu kipõst pähä.
Ku perhele külälise tulli võtsõ vikurvänt Jevgeni Onegini õigõ kotusõ päält vallalõ ja lugõsi sugulasõlõ värsi pääst ette. Külaline es jovva imes panda, kolmõaastanõ ja joba lugõ Puškinit. Vikurvänt jäi vaihõlõ, ku timäl pallõldi viil midägi ette lukõ.
Vinne aigu käkse vikurvändä imä tutvusõga saadu sokolaadikumpveki karbikõsõ kappi, et vajahusõl asaajamises vai kinkmises olõs midä võtta, poodist olõ es midägi osta. Vikurvänt muidoki tiidse kohe makjus käkit, uurat karbist näpoga mõnõ vällä ja asõmõlõ tekse plastõliinist vahtsõ. Kujota ette, midä imä tundsõ , ku külan teedä saiõ, et kumpveki asõmõl jäie hamba ala plastõliin. Aolugu peris täpselt ei tiiä, kas petüs-sokolaat vikurvändä kihäle kah jäle jätse.
Tihtsäle toimõndasõ vikurvändä elon ütenkuun. Nõukaaolgi kontrolliti keväditi klassi lõpõtamisel tiidmisi eksämitel. Klassiussi võtmõ olli oppajäide tarõn kapi seen , opja kävevä noid säält jaoperrä tooman ni viimän ja kuikimuudu sai mõni noist võtmõst tõõsõski .Vigurimehe mehkeldi hinnäst õdagu inne eksamit koolitarrõ eksämiklassi , märksevä eksämipiledi är ja opsõva kinäste selges. Hirm ollõv hinnäst tasa tennü.
Auto oll viil katsakümnendide edeotsan luksuskaup, midä hoiti ja potitati ku silmäterrä. Mehepoja asjati tihtsäle massina man. Es olõ harva johussõ, ku imä-esä tiidmädä aeti ütenkuun massin garaažist vällä ja sõidõti uhkõlõ pidurivile saatõl kuuli. Ku vikurvändä ütskõrd jälki autuga kuuli kärüti ja tundi ildas jäivä ni vabandamises määnestki ulli juttu aiõva, läts kuulmeistrel närv mustas ja timä kärät:
„ Järgmine vuur nakakõ sõs varrampa sõitma ! „
Kaemada aastist ja iäst väntäs vikurvänt käüssest järgmidsi vigurit. Täüsikkä saanu vikurvänt andsõ üle tükü ao küllä tullu sõbrulõ teedä, et hummogu varra tulõ timägä üten minnä ja kalavõrgu viist vällä võtta. Sõbra jäie uskma ja olli valmis inne kikast võrkõ vällä vinnama , aga krutskimiis magasi õndsat und ja periselt käve kalal viimäde ku kandsõ põlvpükse .
Restoraanin küsüs vikurvändäst kundõ ettekandja käest alasi midägi säänest, midä hariligult kinkalgi pähä küssü ei tulõ. Näütüses, ku teenindäja lavva pääle „majaleevä“ tuu, küsüs vikurvänt, kas „majasaia“ kah tuuvvas. Küsüjäle miildüs ettekandja reagiirmist kaia, vigurine inemine aja haussi vasta aga tõõnõ kaes tedä ku segäjät ulli.
Sõbramehe 60-ndäl sünnüpääväl tuudi lavva pääle piinü nimegä kallis prantsusõ konjak, külälise nuhuti, mekse ja kitse. Vigurimiis võtsõ pudõli ja lugõsi takast kõva helüga piinükest kirjä : „Distilled in Poland „.Juubilaar tuu pääle edimält kahmõt, tõõsõ haari putlit, et silti uma silmäga lukõ, kas tõtõstõ oleki ei prantsusõ uma. Ku krutskimiis naarma nakas, sai seltskund arvo , et olli jälki vikurvändä vändäga külge saanu, aga päältuu saiva kõik süämest naarda. Nii, et ku vikurvänt trehväs sul kõrval olõma , piät kõik aig märgotama, aja timä haussi vai kõnõlõs õigust, aga elo ei piäki ikäv olõma.
Sõnnul om vägi ja vibra, halv sünnütäs halba ja hää sünnütäs hääd. Hää nali, olku vai tummõ, tege meele hääs.
Paar päiva inne kodomaa süünüpäivä anti üten moloraamadu pundin tähtpäävälisele sõnnuga "molli". Ku ma tuud loiõ, tundsõ hinnäst umbõlõ sitastõ😥, õkva ku olõss mullõ hindäle vasta tatti antu.
Arva kimmäle, et riik olõmi mi esi ja inne ku tõrvata, sajatada, sõimata-
üteldä halvastõ, piäs mõtlõma, miä ma esi olõ tennü, vai saa parembas tetä, kost mi tulõmi ja määndsen aon suurõn plaanin elämi.
Ei arva, et kõik asa riigin kõrran omma.
Aga mul hindäl kah ei olõ kõrd kõik aig majan .Kuis tiika om?
Sünnüpääväs kraami tarõ ja sõbra mullõ halvastõ ei ütle, kuiki mõnikõrd võimi eski veidü sõnõlda.
Sääl pundin, kon om päält 14000 inemise, kutsõ ma sõs inemiisi üles ütlemä sünnüpäävälise kotsalõ midägi hääd, midägi, mis miildüs.
Ja noid inemiisi, kiä riigi ( ja ma tõtõstõ es piä hinnäst tähtsäs) kotsalõ midägi häste ütlivä oll' 6 (KUUS).
No jah, ma- kiä üles kutsõ, ei olõ määnegi niiüteldä "skeene" inemine.
Olku pääle, saiõ tiidjäs.
Teno taivalõ, mi elämigi periselt priin riigin ja egäl ütel om õigus hindä miilsüst näüdätä. Olõ' tõrviku rongikäügün vai tervütä riiki päävä nõsõmise aigu tõisi hullõga külmän viin, pellätä, et vangi vai hullumajja pandas, ei olõ vaia. Kae nii häste elämi! Periselt. Riigin, miä meist siin lõunan kiviga visata, ei või tapõtu mälehstüses eski verevit nelke viiä!
Ma inemiisi muuta ei suta, aga ma saa kihvtistest inemiisist valla lasta ja tuud ma tii'.
Eilä, esämaa sünnüpääväl oll' terve päiv ümbretsõõri palju nuuri ja vannu, kiä es sõima riiki, olli tenoliku tuu iist miä om häste ja kõrdi, palju kõrdi, ütenkuun hõiksimi "Elägu Eesti!"
Sõnnul om vägi !
Tark miis Aigar Vaigu iinkiri, miä hummogu raadiost ette loeti andsõ terves pääväs tsiiva. Ja timä ütel umbõs nii " Kirjaoskust ei ole meil tarvis omandada selleks, et osata täita tuludeklaratsiooni, vaid selleks, et luuletada.🥰 Pihtas , põhjas, nigu mängun üteldäs.
Üts päiv panni üten pildipundin üles hindä meelest kinä
pildi päälkiräga "Mahajäetud". (Mu meelest piäs egä pilt luku kõnõlõma).
Tuu pääle kirot üts inemine, et kost ma tiiä , et huunõl umanikku ei olõ, egäl jo om.😌. No anna olla, tõtõstõ ei tiiäki kas om vai olõ ei ja tuust om mul esiki ütskõik, aga mu pilt om kah luulõ.
Luumisvägi tege inemise priis. Egäsugutsit käskõ , kõrralduisi ja "piät tegemiisi" om nii palju, et ku mõtlõma nakat, lähät pääst ullis.
Ja sõs tulõgi luulõ aig, kiä mäng pilli, kiä lätt kalalõ, kiä mõtsa roitma ja pildistämä vai kirotas, lihtsält hindä lõbus.
Kae kirotamises saiõ viil A.Vaigult kah kaidsõ ( õigustusõ).
Luumisvõimu kõigilõ teileki.
Alla panõ sõs tuu hirmus ilosa "
Õilmitse õeke
õieaeg lühike- päev
toob ja viib-elu
Haiku jõudis minuni vaadeldes õiteilu
15.05 Põlvas
Kikkal ja kikkal, nigu inemiisil, om muidoki vahe.Piirimehe Pulga Jaani kikas (vai kikka ?)🤔 Võromaal omma kõvva harjutanu ja kannu kedä kantsõldada inämb-ku kirgvä, sõs süämest ja üle külä.Liina kikas nii ilosalõ viil ei kire, muro pääl priilt ei patseeri ja kannugi vähämb, aga no ütlemädä kinä, ku hummogu astut tarõst vällä ja kikas sullõ kirg nigu nuur punkar. Miil lätt hääs ja päiv ilosalõ alanu. Laulutsirgu hepotasõ muidoki prõlla kõvva, aga sügüses om toss välän ja nokk kinni, kikas, va laulumiis, kirg läbi aasta ( kooni surma vai supini).Annas jummal, et mõni nüüd kaibama ei lähä , et kikka kirgmine timä hummogust iluund sekä.
Ja mu uulitsa kunstsäädmisele muro pääl, miä om kinäsete puhtas kraabitu, om tullu uusi kunstiteosit (üte panõ jutu ala). Märgotagõ esi, miä kunstnigu süämen ja midä timä taiõs teedä and.👌
Olõ hindä ette tihtsäle märknü, et elon om tähtsä mõistmine tähele panda.Pask, miä ümbre tsõõri, tulõ kipõlt är unõtada ja umas võtta nii alalõ jättä tuu, miä hengele hää.
Ma olõ nüüd puulpäävä hummogo uman keelen kirgnü,
hääga ja väega.
Märkmiseni ja märgotamiseni✍️🥳
Keväja viimätse päävä käen, sõõmukõisi viisi juu valgust.Proovi valgõt hinele kahmi ja alal hoita- pümmes aos.
Seo nädälilõpu teivä imelidses naat, käpälise, kunna ja pääsokõsõ- eestimaa luudus.
Imehteli tiigi takan häitsvit balti sõrmkäppi, avasti, et kõiki puult vihadu naat om parõmba hõnguga ku mõni piinü nimegä kultuurkasv ja timä häiermäkogo ku illos pits. Rohilitse kunna kolmõn tiigin roksõva ( rokkima ) ütstõõsõ võiki, pausi lühkümbä ja kontsõrt pikemb ku ütskõik määndsel inemiisi pundil.
Ja pääsokõsõ, kiä üle mitmõ aasta mu suvõmaja kaartõalotsõ üles leüdsevä, kirsis koogi pääl. Kaiõ päält pääsläisi pesä ehitämist kats päivä, vahtsõ kavvõmast ja hillä kaardõ alt, hoitsõ hinge kinni, aga tsirgukõisil oll must ütskõik, nimä olli amõtin ütstõõsõga ja pesä ehitämisega.
Pääsläisi päält kaemine oll viimätse ao herremb etteastõ, etemb ku ütskõik määne kinu vai tiatritükk. Ma nakka ei sõnnoga tunnõt är tsurkma, tõtõstõ ei mõistaki vast.
Purohn luudusõ ilost, panõ allapoolõ paar pilti,....
Jaoperrä mõtlõ õks lihtsäst inemisest uman aon.
Viinakuu kiroti ülekülä umblõjast, seodvuuri tõõsõst kangõst naasõst tõsõst küla otsast priinimega Kaisi Olga ( 1898-1980) , sõimunimegä Monopol.
Eläsimi Olgaga kõrvusi, ma lats, timä korgõn iän. Olgat mi tädis es kutsu, tuu tiitli tääle es passi, tiä oll lihtsalõ Olga.
Kõnõldi, et tiä ollõv papõrdõn hinnäst kuikimuudu noorõmbas tennü ( kõnõldi ).
Olga oll kõhn, väiku ja veidü kõvvõr vanaldanõ naanõ, nigu koma.
Tiä elli muldpõrmanduga majakõsõn pulstunu karvaga kirpõ täüs piniga. (Kirpõ oll tõtõstõ paljo ). Tarõn aknõ all kats uhkõt mirdipotti. Maja kõrval tikutopsisuurunõ suitsusann ja tõõsõl puul laut, miä oll nii väikukõnõ, et lehmä Vasu sälläkont käve laetala vasta. Määndsegi päivilise essüvä ka timä poolõ ja mõnikõrd sõitsõva hõisun Villem ja Jaan (timä lahutamata miis ) hobõsõga läbi.
Külän tiidse tedä egaüts. Joodigu vuursõva nädälälõpun poolõ üüni nigu hüürläse moosi pääle Olga värte taadõ ja tarrõ.Pini hauksõva vahetpidämädä.
Olga möi põllõ alt joodikitele viina ja ollõv pudeli päält vaihõlt võtnu täpipäält 40 kopikut.Nii omma tiidjämbä ütelnü.
Kuimuudu tiä noidõ joodikitega toimõ sai, aga toimõ tiä sai, ei mõista üteldä. Ei tulõ miilde, et miilitsäl olõss timä mano tihtsäle asja ollu. Mõnikõrd tull muiduki üün ämmerdämist ette miä mi majjagi kuuldusi.
Takkajärgi tunnus mullõ, et Olga oll innekõkõ inneskine kõrtsiimänd (ja tuu tiä jo kõrtsmigu Kaisi Jaani naasõna ollgi ) kinkäle miildüsi sevhti tetä ja kaubõlda . Kauplõmise suuv sai Olgal lihtsäle nõukaaolõ umatsõ uuõ vormi.
Olga esi joodik es olõ, aga pitsi kah es sülgä.
Uman aon ja kotussõn oll Olga tõtõstõ legendaarnõ naanõ, kaemada tuulõ, et tiä es olõ ei tüükangõlõnõ egä paljulatsõline, ( latsi tiäl es olõki ) ei kommunist , egä haritlanõ.
Timä oll Kaisi Olga, hengelt mu meelest küländ helle inemine, (kuri ja vihanõ tiä es olõ) ja timä põrm puhkas Ritsiku kalmuaian. Olku sõs seo mälehtüs timäst nüüd ka interneedusõn.
Elotiatri etendüs käü hummogust õdaguni ja ilma vaihõaota. Ja ku om näütemäng, piät olõma tülü , sõs otsitas välläpäsemist, tülüpesä ja jälki otsitas päsemist... Kõik aig käü kellegi vai millegi maaha võtmine vai üles ütlemine. Inemiisi meelüslausõ om "Ma es saa arro", latsõst riigimeheni.
Niimuudu om kombõs vastutamine panda tõisilõ- oppajailõ, ametnikõlõ, riigilõ, esi määnestki vastutust võtmada.
Nädäli edeotsan käve kaeman tiatrit "Jõed voolavad vabalt", kos kats tundi mängiti lava pääl midägi, pille, kaussõ, trummõ- sõnno oll vähä.Üts miis võtsõ hinnäst lava pääl paljas ja mõssõ, imä ja poig topsõva suurt võimlõmispalli heleverevä sitapoti sisse nii, et higi tsilksõ, sõs topsõ provva suu kompvekke täüs....
Ku etendüs läbi, olli veidü nõvvulda, peris mito päivä.
A täämbäses jõdsõ mudsoni, et olõ kah sääl kamban, hullusõn koh kiäki pruuv võimlõmise palli elo iist sitapotti toppi ja tahat vai ei, tulõ üten unnata, hää ku olõt nii kimmäs, et sudat hindä laulu laulda ja viisi pitä...
Täämbä kai otsa inemiisile, kiä tahsõ minno kolm kõrda tühäs tetä (tühistädä) , õks lausõga: "Ma es saa arro ".
Kohe mi säändse õigõspidämisegä vällä jõuami, ei taha mõtõlda.
Mullõ tull jälki miilde tiatritükk Emmliina ( Kunksmoorist ) 1974st vai 1975st aastast väiksen Vanõmuisõn, kos maalatsõna sai klassiga käütüs ja kost mu tiatrihuvi algusõ sai. Evald Hermaküla lavast ja mängse Kapten Trummi, Liina Orlova oll Kunksmuur. Kunksmuur sõitsõ õhupalliga üle saali, meelen om sammõt ja tundmus- siiäni.
Kunksmooris olõmine pästse täämbäsegi päävä ja näet, olõ õks viil olõman.
Hummõn om uus päiv eloteatrin.
Jõudu kõigilõ !
Igäveses lätsit üle silla,
luutõn, iin valla om taiva uss,
su akõn om jäädvält pümme,
ümbretsõõri vallusvalgõ talv.
Elo ja surm om tihtsäle seletämäldä ja esierälik.
Mu tädi läts seost ilmast tõõsõlõ poolõ.Paar päivä tagasi saadimi tä kinäste är'.
Oll selge talvõpäiv, mõtsa rassõ lumõ all loogan, ossa tii pääle kaardu- õkva ku tasadsõn leinän, ei tuulõõhukõst.
Kirstun oll' vana naasõ elost vaivadu hengetä kehä, mõtli timä päält katsõkümne seitsme aasta pikkusõst elotiist....
Matjarahvas oll kalmuaian, haud kinni aetu, pärja pääl, kündle palasi kalmu kõrval.
Keriguopõtaja võtsõ üles viimätse " Kalla kallis esäkäsi" laulu, pühälik silmäpilk.
Ütekõrraga, ei tiiä kost, tull' vahtsõ kalmu pääle ( ja õnnõ sinnä) tuulõ puhahus, tsiputõli valgit helkvit lumõlitrit matjarahva silmile, näolõ ja rõivide pääle, ümbretsõõri oll luudus vaiki, kaiõ.
Esierälik tolmahtus, seletämäldä illos kõrrakõnõ aigo , osa reekviemist....
Tädi Aino läts üle silla, raput maha ijädse ja maisõ...Usut vai ei, puu ohassi kergembält, pässi lumõ alt.
Matjarahvas kaiõ imehtünült ütstõõsõlõ otsa.
Igäveses lätsit üle silla,
vallusvalgõ talv lehvüt peräle.
Täämbä hummogu oll mul siin moloraamadun 2 uut sõbrakutsõt, Mare T ja Katrin P, noid inemiisi ma tiidse ja mu meelest olli nä joba mu sõbra, a unitsõ päägä, klikse är, ( no ullikõnõ, ).
Sõs läts põnõvass, Mare T kirot ja tahtsõ teedä, kuis mul lätt, ma küsse vasta, kuiss täl hindäl, hummogu säitsme paiku, õks võro keelen. Sõs kirot Mare T kiräkeelen, et täl lätt häste ja küsse, et kas mullõ om tullu teedüs SBG kotsalõ ( miä tuu viil om🤔).
No tuus aos olli ma joba üles heränü ja tahtsõ Mare käest umakõrda teedä, miä mu esä nimi ja kiä mu sõsar om. Mare T es kirota midägi.
Klikse sõbranimmi, muidoki, Mare T ja Katrin P topõlt, kistoti tõisiku kipõlt är.
Eelmine nätäl rongiga sõitõn kuuli ku prouvva kõvastõ üle rongi elost ja ilmast aroti. Ütel näist ollõv suviti üüriline , rikas rootslasõst kunstnik, kinkäl kolm jalgratast ja puha, kohkil Setomaal.
Üts päiv ollõv kunstnik küsünü, et kas tiä või pindremaa päält hinele supirohilist tuua. Prouvva lubanu. Üüriline käünü välän är ja ilmunu küüki käen punt põrkna päälitsit ja nakanu noid supi sisse lõikma, tilli asõmõl. Provva naari tuu pääle süämest.
Päiv lätt edesi ja oppus võinu hindäle ja tõisilõgi olla, et tulõ õks tilli ja põrkna vaihõl oppi vaihõt tegemä ja ei massa kõik aig klikki🫣.
A võro kiilt viil egä pätt ei mõista .
Tervüsi kõigilõ kiä viisevä seo kirätükü võro keelen lõpunu lukõ.
👋👋👋
Eestimaa talvõst.Mullõ hindäle tunnus, et talvõ lätvä egä aastaga nilbõmbass😅.Jugavoolu käävä nigu naastõrahva tujo, ei tiiä kost tulõva ja kohe tiil.Egä kõrd ku nilbõ päält tullõn kodoussõ lingist kinni saa haarda, mõtlõ, seodvuuri päsnü.
Talv om eestläst, põhjamaa inemist, sundnu hinnäst paksult ja lämmält rõivile pandma.
Keskiälistel vast om kõigil meelen nuu jänesse - vai lambanahksõ rassõ kaska ja villatsõ karupüksü, miä sälgä veeti. Ollit nigu kubujuss kirivüü kõtu ümbre, ku vällä lumõhangõ kupatati.
Kaskat kandsõ mitu last, nigu perändüs käve ütelt latsõlt tõõsõlõ.
Ildaaigu panni moloraamadu ütte pildipunti üless pildi, mille pääl neli talvõrõivastõga noorõpuulsõt miist , paku 70däist, üts näist mu esä.Kõik moodumehe, sälän hästeistva villatsõ paletu, lundi, kinda, kalifee ja nahatsite juttõ ja talduga vildi ni nahast siirsaapa.
Mäledä, et esä must rassõ talvõpaletu, miä ollõv viil ummõldu esi koetust kangast, saisõ aastakümnit rõivakapin, kos oll naftaliini hõngu. Sälgä panti tuud pitto, matussaida vai liina mineküs.Suvõl mõnikõrd vei imä paletu vällä tuulduma. Vildi käkiti suvõss kapi ala aolehepaprõ siiri seen.
Paletu olli eloaigsõ, mehe teksevä rassõt tüüd, lähä es nii paksus, et sisse är es maho ja ku mõnõl tullgi vatsakõnõ ette, ummõldi nöpse veidü edesi.
Pilt sääl grupin tõi palju helevüst ja mälehtämist.
Uus aig, muud ja ütekõrdsõ rõiva.
Seo kotsa pääl mu ausamiilne kahotunnõ ( siiras kaastunne) kõigile kiä olli presidendi vastavõtus uuõ hilbu tellnü ja noid nüüd sälgä panda ja tõisilõ näüdädä ei saaki. 😅
Pruuvgõ õks kaemada kaholõ eloga edesi minnä!
Paar päivä tagasi kuuli jo tialaisi viisijuppi vilistämän🌞👋.
Küsü õks hindä käest, miä meist jääs, ku olõmi lännü? Mälehtämine pään....
Mu vanaesä, kedä mi kutsõmi Kuku's om sündünü 11.10.1908, seo aasta , hummõn sõs , 115 sünnüaastapäiv.
Et mille Kuku? Suguvõsan kõnõldas, et ku ma, edimene latsõlats, vanaimä,-esä man olli, ollõv vanaesä hindä pää kapi taadõ käknü ja ku pää vällä tsusas, tekse latsõlõ " ku-ku" ja nii tä Kukus saiõgi.
Timä peris nimi oll Rudolf- Eduard Kuus, Rudolfist sai teedä pääle timä surma.Eloaol oll Kuku mu teedä Eduard, kedä kutsuti Eedis.
Ku ma Kuku pääle mõtlõ, tulõ edimält miilde mõsuvanni täüs vaelikkõ ( kasõriisikit ). Ollimi suvõ lõpu poolõ Kukuga Mõtsaküla takan üte väiku hainamaa siilu pääl.Arvada, pidimi sääl haina kokku pandma. Siilu kõrvalt lehtpuie alt löüdsemi armõdu paljo heleverrevit vaelikkõ. Korssimi sõs noid katõkõisi hobõsõ vankrile rõiva pääle. Päält tuu lökutimi paarin hobõsõga kodo, Kuku jorut vai vilist nigu õks viisijuppõ, hobõsõvangõr jõksut kivve pääl, tsõõri krõgisi.
Kotun sai suur tsingist mõsuvann veereni siini täüs. Mutson sais vannitäüs helleverrevit karvatsit siini kao man muro pääl. Tõist niipaljo siini ei olõ elon ütekõrraga korjanu.
Päält suurt seenesaaki tull mul korgõ palavik ja imä kupat minno sängü, terve õdagu higisti sääl kõvastõ.
Naljaga poolõs olõgi mõtõlnu, et säält vast saiõgi algusõ mu egäsügüsene seenepalavik.
Tõisi sugulaisi seenepalavik nii kõvva nakahtanu olõ ei.
Kuku oll mõtsast ja mõtsa poolõ.
Vanasõnagi ütles " kukk ei sata kannast kavvõdõ" (käbi ei kuku kännust kaugele).
Ma mõtlõ, tahat vai ei, midägi om õks meil egäüten edivanõmbist.....
Ku periselt teedä tahat, sõs täämbä nii:
Miä meist jääs, ku mi olõmi lännü, olõ tihtsäle mõtõlnu.
Ilm oll pilvealunõ ja pehmegene, päävä pääle tsiput mõnõ piso, suvõ tõõsõpoolõ värvi, rohilitse ja pruumi, anni süvvüst, õhun helgät kurbus.
Sõidimi rahuliste tiimeistri viimäst sõitu puhtõrongin ütest kurvist tõistõ, künkist üles ala, tiitüüstki müüdä.Seodvuuri es olõ tä roolin, a või ku pallo näid teid piten sõitnu.
Niimuudu jätse tä hüväste seo ilmaga ja mi timägä. Tasalikult ja kinäste.
Jääjide päien helgässi märgotusõ:
mehest, kiä helist ja huulsõ,
mehest, kiä juhat ja alasi avit,
mehest, kiä latsilõ Mõmmi,
mehest, kiä kuhjõ viisi raamatid lugi,
mehest, kiä umbõlõ häste vilist.
Laugõt lindu Tsirgutiil, onu Jaan,
ja vilistä meile vahel....
Aadu Kägu ja Viivi lätsi siinde filmin " Seenelkäük". Ma sai täämbä umalõ mehele mulgo pähä kõnõlda ja kuun timäga Pähnile RMK seenekäügile minnä.
Oll väiga põnnõv, miika kuun olli seenetarga Veiko Kastanje, Tõnu Ploompuu , Marje Mürk.
Mu miis oll väiga tubli, üttegi siint es korja, a avit nuu seene, miä mu hindä korvi är es mahu, mõtsast vällä vetä ja filmse targa jutu ja minno üles... Kai päämiselt päält.
Seentarga pandsõ korvi ütsikit siini ja tulli vällä piaaigu tühja korviga, a ma olli ull ja korjasi õks korvi täüs, no kuis sa jätät ilosa puravigu võtmada ...
Kamban oll peris mitmit võõramaalaisi, mõni eski Aasiast peri, kõnõli inglüsi keeli. Lõpun küsse üts väiku võõramaa naanõ, kas ta või mu korvõst pilte tetä, lubasi lahkõlt. Sõs ta küsse, kas ma olõ mükoloog. Ütli, et olõ ei. Sõs ta tahtsõ teedä, kas ma käü tihtsäle mõtsan. Ütli, et seo nätäl jo kolmas kõrd ja ammõtilt jurist. Provval lätsi silmä suurõs ku tõllaratta. Kai mullõ õkva alt üles, ma jo suur naanõ😜.
Kas olõti midägi kuulu Hirve- pähkli- kedristõlvikust ( siin kasus maa seen, eski seenemehe lätsi leili ) vai Tolmavast parasiitlehikust ? Ma kah es olõ. Kuulu olli pihkasõst liimikust , a korjanu es olõ, umbõ hää siin, miä panni pääl lätt vereväs .
Imes tulõ panda , ku vähä mi hindä luudusõst periselt tiiämi.
Paari päävä iist sõitsõmi mehega kuun Tartulõ. Miis ütel, et kae ,Tesla sõitsõ müüdä.
Tõtõstõ, must või müüdä sõita vai 10 Teslat, ma noid tähele ei panõ, jätvä täütsä külmäs.
Hoobis tõõnõ asi siiniga, täämbä sai adrenaliini üles.
Käe mullan om hää olla! Kullõ üleaidsõ kikkaraadiot, kost inämbjaolt tulõ lühkid teedüssit, a eilä oll pikemb saadõ, pea lõunani.Kana saiva kõvva sekkä kaagutada, ku nimä lõpõtivä, alustivä kikka ( näid kimmälõ rohkõmb ku üts). Kana' õks ütenkuun, kikka näile perrä , a kõrdamüüdä.Ütsvahe kaagut kanakari nigu ooperikuur, häste kõvastõ ja hallõlt, tiiä ei kas kiäki kuri võõras oll liikman?
Kats kätt, kats jalga, kõblas ja lapju- tii tüüd, minkaga rikkas ei saa.Tüüd, miä pand higi, soolatsõ ku suulvesi, müüdä sälga nirisemä ja hjussist silmä tsilkma nii, et nä nakkasõ tõtõstõ halusalt kipitämä.
Sääne iholine prosta tüü om nüüdsel aol peaaigu saadanast. Jah , rassõ külh, a tõõsõlt puult nii kundsiline (maagiline ) ja ehtsä.Periselt peris ja tuu egä kõrd perrätett ilmast maa pääle tagasi.
Üts vällämaalane, kiä hummogu kohki Eestimaal tsirgulaulu pääle heräsi ollõv arvanu, et tä taivan.
Kikkaraadiot kullõldõn hiidä puhma mant viimätsit veinimaigoliisi marju peoga suhvõ, kaeskõlõ loksipinnärt, miä pill kübinid, olõ ütekõrraga taivan ja maal. Periselt.
Midä eestläne usk, olõ õks mõtõlnu, eeläki, korviga mõtsan. Seost väikust põhjamaast omma üle käünü viikingi ja ristisõa, riigi püürdmise.Kõik tahtsõva pähä määri hindä-ainomat usko.
Pühäkua suurõstõ tühä nii liinan ku veeremaal.Seto' käävä Peko man ja sõs löövä papiga , kiä venne usko, riste ette.Ütsjago jõulu aigu lutõri usko, suikun kullõsõ kantslist jutlust.Usust kõnõlõjaid pallo, a tiidjäid vähävõitu. Ku mitu pühäkut ?
Eelä oll mõts ku pühäkoda, ala minev päiv helgäs õkva nigu altri pilt, pääväjuti puiõ vaihõl tsõõri, pedäjä helendi ku pühämehe, vaikiolõmine oll tõtõhallõ, sammõl kistut mu astmise, ümbre tsõõri oll illos ja hirmus vanahus. Võlskust ja pettüst es olõ.
Üle kõgõ luudussäädüse.
Heng mängse muusigat.
Niisääne oll eeläne Jumala teenistüs ( kiräkeeli liturgia, loe kelle , ei olõ miä, )
No miä sa taast arvat- et ma olõ pakan vai ?
Täämbä hummogu olli kikka-aaria hää tenori mõõtu, õkva ku tellitü esämaa tähtpääväs.
Olõ ummamuudu mõtsa poolõ! Jao perrä vaia õks tiir vallaliisi silmiga mõtsan tetä. Lätsi huupi ja johtusi mõtsa, kos kiäki es olõ inne minno üttegi siint putnu.Kõllatsõ kikkaseene siin ja sääl õkva ku oodi minno, a pilvigu ni kitsõmampli olli tsõõrõ viisi jala pääl vanas saanu.Patsiirse sääl väits käen ja ütekõrraga näie, jala iin maa seest välän väiku musta torokõsõ.Es usu hindä silmi, musta torbikseene ja peris paljo, väiga hää söögisiin, miä hinnäst niisamatõ kätte anna ei.
Sõs ma mõtligi, et ei olõ ilman palju kotussit, et saat niimuudu ütsindä rahuliselt olla keset putmada luudust ja et inemise kiä märgütämädä matõrdasõ hindä riiki, arvada ei panõ ilman tähele musti torbiksiini hindä jala iin.
Kikas lõpõt kirgmise ja laudapääsläsõ tekki muro kotsal laugjaid kaarõ.
Nii hää om jo priilt ellä ja hengätä seod ello, ainokõst, mõtli ma tenoga .
Tuul pühkse suvõubina puie päält maaha. Lõiksõ näid sahvtis ja hüürläse, tiiä ei kost, ütekõrraga platsin. Edimält üts, sõs tõõnõ ja viil mitu. Tiiruti ubinide ja annomide ümbre, traagõldi siiä ja sinnä, es meki midägi. Sõs linnasi tsõõri ümbre pää, üts kükäs pia nõna pääle , kõik aig õks vihatsõlt pinisten.
Mõtli, mõni inemine om kah õkva ku hõel hüürläne, mürgiprits üten tiirutas ütest kotsast tõistõ, olõ ei minkagi ei kinkagi rahul, jao perrä pill kihvti kah.
Võhlul vinü ei vili, katõl kasu ei kari, mõtli ma ja lätsi küüki ubinasahvti kiitmä.
Latsõpõlvõst meelen, et pühhi, midä perhega vai sugulaisiga peeti, olõ es palju, hilläkeste jõulõ, sõs jaani, värviti munnõ ja suvistõs tuudi kõo tarrõ. Kesksuvõl oll viil keriguoppajaga surnuaiapühä kohe pidi vannu inemiisiga üten minemä, tuu es miildü mullõ, kalmuaian olli kihulasõ ja aeti juttõ , millest lats arru es saa.Ikäv oll.
Mul mitmit setodõst sõpru, kõik väiga kinä inemise ja panõ jo aastid imes, näil üts kirmask lõpõs ja tõõnõ algas.Pito peetäs küläde viisi ja tihtsäle om kirmask üle Setomaa.Talsipühä, maaselits, lihavõttõ, päätnitsäpäiv, paasapäiv, pääle tuu om näil uma Kuningriik. Lõppi kostipäiv, kostilõ oll kutsutu terve ülejäänü riik. Ja naasõ pandvagi musta-verevä sälgä ja hõpõraha rinda ja leelotasõ, kiäki nakas karmoškat mängmä ja sõs tulõ tõõnõ mano ja mäng kah, mehe ajasõ küläliisiga muidu tähtsät juttu ja tuu om nii loomuperäne. Arvada, et mõnõlgi süä halutas, a suu õks leelotas.
Võrokõisil mu meelest säänest kuraasi olõ ei.
Seeni, ku võrokõnõ mõtlõs, kedä ja kas kutsu, midä söögis pakku, om seto kolm kirmaskit maaha pidänü.
Võrokõsõl, aigu om.
Tihtsäle olõ kuulu, ku võrokõnõ ütles, seto om õks seto. Miä ta tuuga mõtlõs, ei olõ arro saanu.
Tiiä ei, miä sa fb, seo pääle arvat .
Mõtlõ hengest (miä koskil om, vai ei olõ 🤔)...
Keväde kinun kässe Köstri Tootsil henge iist huult kanda.
Häniläse viimätsen värsiraamadun "Tõsõ mu maailman "hüpässi kunna henge iin rõõmust korgõlõ ( illos om tuud hindäle ette kujotada) , a tõõsõn värsin mõsk tä uma henge tuimusõst puhtass.
Esi olõ luulõtanu " et vahel heng om hengehädän, sõs rõõmust helises "
Om heng nätä vai nägemäldä, mõtlõmi, kirotami ....
Mõni päiv tagasi kõnõl üts provva, eski ei tiiä, kuis nii vällä palasi, säändse luu.(Allpuul ilma kirändusliku ilota)
Timäl oll' vana ja väiga haigõ kassikõnõ, kiä aigopiten lõpõt uma elo, kuuli loomulikku surma. Pernaanõ ummõl kassile must- valgõist rõivajupõst kirivä viimätse asõmõ ja sängüt är'.
Päält kassikõsõ surma ollõv tarrõ illos liblik tekünü, kost, ei timä tiiä.Liblik istsõ käe pääle , lasksõ hinnäst silestädä ja kattõ....
Ütel ilosal suvõpääväl ollõv parv ( õks hulga) musta-valgõkirrivit liblikit ei tiiä kost tullu, ümbre timä pää veidü linnanu ja sõs äkki lakja vaonu..
Hengeusko inemise saava arvo...
Seon massinausko AI aol nii armoline lugu mu meelest.
( Käve mitu päivä kodo (kummitas)).
Huulgõm sõs hengest, hindä ja tõisi umast, et tä saanu rõõmust korgõlõ hüpätä.... kooni liblik henge vii
Nigu valla tii, nii moloraamat küsüs, millest ma mõtlõ. Mõtligi, et anna sõs tääle jao peräst teedä, õks uman keelen, millest mõtlõ. Seodvuuri kikkist ja kirgmisest, ja jah. Pindremehe Pulga Jaani kikas( vai om näid mitu) kirg ütlemädä ilosalõ Kevädepoolõ üten tsirkõga ja ku huu sisse saa, õks üle noist.Sügüsepoolõ andva hummokusõ helüharotusõ silmä ette viletsämbile laulumehile. Ku muro pääl tohkitsõ ja kirgmist kuulõ, om päiv ilosalõ alanu. Kikkid om külan sõski vähäs jäänü ja suur hää miil, et mõni viil om.
Mõtlõgi egä kõrd ku kikkalaulu kuulõ, et ku kikas viil kirg, sõs külä õks eläs.
Ja ku õnnõlik timä kanakari om, kaagutadõn tsilgutasõ õnnõ õnnõlikõ õrrõkannu munnõ.
Kirge kikkakõsõ, mu und ti ei sekä!
Muti mitmõkõisi rean istsõva leso pääl, silmä kinni ja kooguti ette taadõ. 5-aastanõ poiskõnõ kai päält ja tahtsõ teedä, miä sääl sünnüs.Tääle anti teedä, " Är segägü, baaba lätvä reisulõ".
Periselt sündünü lugu.
Siin lõunan om aost aigu eederi putõl õks rohokapin ollu ja hõng jaoperrä tarõn.
Õuka om lõuna-eestläse imeroht. Eederi võtmise kuulkundigi mitmit.
( Viiga vai ilma, kuis sisse- vällä hengädä, kiä inglit näkse, vai es näe ).
Mõni ull andsõ otsa kah.
Puulpäävä, pääle sanna, vai pidolgi ,teksevä vanõmba ja noorõmba hõngo manu. Põnnõv om tuu, et naasõ ja tõtõstõ ka vanõmba naasõ, es lüü eederivõtmise man risti ette ja egä nä joodigu es olõ. (Latsõ kaiõ ja pandsõva kõrva taadõ.)
Eederiusk om lõunan siiäni kimmäs. Usotas, et ku tunnõt hinnäst kehväste, olt külmä saanu, panõ klahv är' ja ku trehväss 😃 õigõl aol, avitass. Ku corona tull', pruuvsõ mõnigi tuud eederiga är' tappa. Hõng oll' kõik aig man ja toss üleväl.
Olõ üten seltsin ollu, kos üts lõunaeestläsest guru🤩 opas sannaõdagu julgõmbit põhjaeestläisi eederit võtma.
Siiämaani kõnõldas, kuis ütel meesterahval kiä klõmmi hinge ala pandsõ nõna silmäga-näta vereverväss läts ja plastist tops peiu är' sulli. Periselt sündünü lugu.
Salgama ei nakka, hindälgi eederiputõl külmäkapin- egäs juhuss- õks rohuss ja tõõnõkõrd hõng man.
Usk om sääne.
Uson om alasi väke ja võimu, vahet ei olõ, usut eederi tohtõrdavat väke, jõuluevangeeliumi vai Elu24.
Kae sääne märgotus inne pöörüpäivä ja suuri pühhi.
Plaansõ hädäperätsit tõid tarõst vällän.Olli maaha sõitnu pikä tii , a taivast kupat vihma. Aiõ kurjas, kuu oll kah är lännü kinkaga tüllü otsi, miis magasi.
Nõmmõmõts nakas muro päält, meri kohisi tarrõ. No tiiät jo, olõ mõtsa poolõ ja lätsigi vihmalõ kaemada mõtsa.
Mõts oll ku sannast tullu, puhtas mõstu ladvust juurini ja ku paljo värve ni andõ, siini ni marjo.Päiv oll paluka valmis küdsänü, nigu putsõ andsõva kätte.Hiidi peoga suhvõ, maigoti sammõtist sisu, veidü mõrkja nahk jäi perrä, miä neelädi alla.
Sõs mõtligi, paluka mara omma õkva nigu elo, veidü mõrksat tulõ õks alla neelätädä.Mara nobimisen om paljo ütist eloga.Päävä kaupa korjat tiidmist nigu marju mättä päält.Aigo piten tõmbat peiu ja panõt korvi, väiksit ja suurõmbit.Aigo piten saa korv täüs.
Aigo piten, aastidõga tulõ är tundmine.
Nii mara korjamisen ku elon om vaia pikkä miilt.
Kõik lähä ei kunagi plaani perrä.
Tõõnõkõrd, ku lasõt elojõõl hinnäst kanda ja võtat vasta, miä elol pakku, leüät inämb ku tahtsõt vai planiirset, mõtli, ku kai vereverevide marjoga paluka korvi.
Vihmgi andsõ õdagupoolõ perrä.
Mõtlõ tihtsäle, et massina võtva mi üle võimost. Siinsaman moloraamadun olõ esihinnäst kogõmada paar kõrda kitnü. Kogõmada olõ saatnu e- kirju inemisele, kinkäle es olõ mõtõldu.Sõrm tege inne kliki, ku mutso järgi jõud, süüdü õks ma esi, egä massin ei pia vastust andma.
Üts päiv sai massinast teedä, et olõ Roosa Elevandi andmõkogon ja ku ma hindä andmid uuõnda või avvohinna saia, a ma es tiiä siiäni, et ma sääl kogon olõ 👀ja kuis ma sinnä saiõ
Tõõsõl pääväl sai massinast pikä inglüsekiilse e-kirä ähvärdüisiga, et ku ma ei massa bitcoinõ vai dollarit, antas kõigilõ teedä, ja panõ tähele, ma ollõv " fan of porn sites", kuis ma mängi "dirty solo games". Massin tiid kõkõ.
Ja autusõit, targõmb (arva är kiä tuu om) istus autulõ ja sõs nakas klõpsma massinan ekraani pääl ja ma ei saa arvo mille, ku sõit lähä ei välismaalõ, õnnõ Pärnu- vai Võromaalõ, kohe om sõidõtu mitmitkümnit aastit. Kats rita, üts tulõ, tõõnõ lätt, märgi kah üte ja nuusama ja ku mõnõst korjusõst müüdä sõidat, tuu om jo silmäga nätä ja mutso om pään. Aga ei, targõmbalõ piät massin tuust teedä andma. Tuu olõ ei viil kõik, sa saat käe rooli päält valla lasta, autu esi sõit ja vahetas tulli ja pidurdas ja õks tuu jaoss, et olõs miildüvämb ja mugavamb.
Seo suvi sõitsõ ütte abielu registriirmä kohkilõ Tartumaalõ, targa massina käest küsse tiid. Tiijuht saatsõ õkva võpsikulõ, kos es saa ümbregi käändä, tull kimmäle tükk maad perse iin taasperilde sõita. Sõs leüdse massin ka tõõsõ tii. Küsü inne, massin tiid.
Ei, egä ma massinide vastaline ei olõ, a mõnikõrd tunnus mullõ , et ma ei olõ näide vääriline inämb🫣.
Paar päivä tagasi küsse kinä pääliina tohtri mu käest, et kas ma puutrit (arvutit) kah pruugi, et kaia e-tervüsest teedüst. Ütli , et õks, õks. Tohtri kaiõ mullõ pikält otsa ja küsse, et kas periselt vai. Andsõ tääle teedä, et hummogust õdaguni ja ma es võlsi joht.
Arvada , et ma ei anna sõs puutri pruukja mõõtu vällä..🥴
Kae, sääne jutt sai ja täütsa hindä pääst, uma mutsoga kirjä pantu, es telli massina käest.
Ja massin parandas minno kõik aig, ku ma võro keelen kirota , a ma paranda sõs tetä ja olõ tuu kotsa päält küländ jonnakas✍️😃.
(Pilti seodvuuri ei tulõ)
Mõtlõ olnust ja olõvast ja lihtsäst inemisest uman aon.
Aost aigu om ollu inemiisi, kiä ilmangi püüne pääle ei jõvva, a andid või rohkõmb olla ku tuul, kiä sääl om.
Olõ nii mõtõlnu Varstu külä umblõjast Saarna Liidest.Külän es olõ last vai naist kinkäle Liide mõnõs tähtpääväs rõivast es umblõ.
Hädälise vuursõva timä väikule majja, kon ollgi õnnõ küük ja tarõ, hummogu ja õdagu, suvõl ja talvõl.Tarõn tä ummõl ja elli, niite, nõklu, kriite, rõivajuppõ ja poolikit töid siin ja sääl, lavva all ja pääl, ummamuudu kõrratus, aga sõski määnegi kõrd.Liide silmänägemine oll halb, prilliklaasi olli ku kats luupi.
Umblõmise andi oll Jummal Liidele jaganu mitmõ iist ja kühvliga.
Timä sobit ja ummõl moodulise rõiva sälgä kõhnalõ ja paksulõ, noorõlõ ja vanalõ,juubõlis ja kokkutulõkis, kooli lõpõtamises ja argipääväs : sitsist, siidist, krempleenist ja villatsõst.
Lätsit rõiva jupiga timä manu, tekset plaani, võtsõ mõõdu, sõs lätsit pruuvma. Takkajärge tulõ imes panda, et timä esi säält kõrratust kõrrast nuu õige mõõdu ja rõivajupi üles leüdse. Jah , tüüd oll täl palju, alasi es olõ proovi aos kõik peris valmis, sõs tä õks jorisi ja torisi veidü, a ku pruuvmises läts, sõs tä allahindlüst hindäle ees tii. Kõik punnkõtu ja viltusõ ola käkkse är ja rõiva olli periselt viimätse Silueti moodu perrä.
Õks oll pelgüs, kas rõivas tähtpääväs valmis saa, saiõ, mõnikõrd läts sälgä umblõja triikmassina alt.
Liide ummõldu rõivas oll ainukõrdnõ , ilosalõ, puhtahe tett ja istsõ kandja sälgä nigu valatu.
Ma olõ ei kogoja, a suhvlipõhjan olõ alalõ hoitnu paar Liide ummõldut kleiti, sälgä külh ei lähä, a ku kätte putus, mõtlõ Liidest ku Varstu külä Coco Chanelist.
Jah, maailm es tiiä täst midägi, aga uman aon ja kotusõn, oll tegemist harukõrdsõ andõga ja timä ummõldu rõiva olli alasi ku nähtäväs saanu armastus.
-Kõige paremini sööb see, kes midagi ei tee...
-Pealegi, millalgi vaim mõjutas võimu, nüüd sünnib vastupidi, aga kuidas saada vaimust õndsaks, kui mammon juhib võimu ja võim vaimu. (A.H.Tammsaare)
Põrgupõhja Jurka om nõvvolda.Timäl, naasõl ja tõisil külainemiisil om raha Kavval-Antsu pangan arvõ pääl.
Aastid tagasi, ku Ants panka juhtma nakas, oll kõik illos, lubasi lainu, andsõgi heldelt, jagasi meelehääd- olarätte ja mett, näütüses.Pensionäärele andsõ teedä, julgõlõ tulõ kirsturaha hoita timä pangan, kuulut " Su kodupank om su lähkün".
Viimätsel aol om pangaussõ lõunast joba kinni. Innevanastõ olli kontori Kanepin ja Antslan, Otepääl ja Räpinän, nüüd õnnõ viil Võro liinan. Ja säälgi olõ ei nii, et lähät ku vaia ja astut uulidsa päält sisse. Kõgõpäält piät helistämä, kõnõlõma robotiga, (Jurka tuuga toimõ ei tulõ, naanõ avitas).Sõs robot and teedä kuna võit kontorilõ minnä. Sõs tulõ Antsulõ palvõkiri kirotada ja teedä anda, kunas ja kohe sa hindä raha kulutat, esieräliste sõs, ku plaanin mõni suurõmb välläminek. Pangaherrä piät tiidmä, et sa ullist pääst rahha niisama laias ei lüü vai terrorismi ei toeta. Ants siis pidä arro, uur perrä ja and teedä....Kipõstõ ei käü midägi, mõntvuuri tulõ pikält uuta ja seletädä.
Ja Ants, vana sunnik , om kavval nigu innevanastõ, või ku kavval. Üle riigi and kõik aig teedä, et rahvas ei käüki pangan, kõkõ tetäs võrgun..🫡 ja tuuperäst olõki ei panka asja. Jälki võlss, tuud tä ei ütle, kõiki asju saa ei võrgun tetä. Ja ku pangan egä tüüpäiv puulpäiv, sõs tüüinemine ei saaki jo sinnä tüü mant minnä🤔. Suurõn liinan, näütüses Tartun, nii ei olõ, a Tartulõ om Jurkal pikk maa.
Viimäte käändse pangaherrä viil rohkõmb raha kraanõ kinni : inemiisil ollõv väiga ohtliganõ raha nigu ta esi taht käeperäst hoita ja vällä võtta.
Jurka tund hinnäst täpipäält nigu umal aol Peetrusõ man, ku timä teedä leping küll oll, a vällä tull, et tuu jo är muudõtu ja taivatrepi ülemidse astmõ pääl panti ala kirotamises ette uus papõr 🫤
Ants esi maainemistele näolõ ei anna ja mille piäski....
Jurka om vaiki, tä taht õks õndsas saia ( mõntvuuri kotun vai külä pääl veidü vann). Põrgupõhja peremiis tiid, taivan ja pangan, nalja ei tetä🥺
Seo aasta hõiskas egä seenetahtja, kiä seenist ei hooli, olõ ei hätä ja är edesi lugõgu..
Seenekotussõ hoitas kimmäle hindä teedä.
Mul om üts illos kõivosalu, kost aastit kikkasiini korjanu.Tuu olõ ei kavvõn kinäst talumajast, miä läbi puie paistus, kiviga visata. Umbõs kuu aigu tagasi tekse sinnä korvi ja väitsega jänesehaagi, korjassi säält korvitävve siini, a tundsõ hinnäst veidü kehväste, et kuis ma korja tõsõ inemise maja takast seene är. Pidäsi piiri ja jätse majarahvalõ kah.
Üts päiv mõtli, et kae kõivostiku üle.Kotsa pääl tundsõ hinnäst nigu lats kumpveki poodin: mõtsa all pikk kõllanõ kikkaseenist põrmanduvaip ilosa kärbläsesiinist tsõõri pääl. Pääle tuu porovikkõ ja heleverevit vaelikkõ, suuri ja väikokõisi.
Seodvuuri korjassi rahuligu söämega annoma täüs, miil sai hääs ja seenehalu andsõ hillätassa perrä.
Sääl mõtligi, et majarahvast mõtsa veeren paistus seenehalu ei vaiva, a minno vaivas, kuis näid ei vaiva, mille nä ummõta mõtsan ei käü ?
🤔
Üts päiv ku tõõsõ kotusõ pääl siini kummardi, sõitsõ must mõtsan müüda kamp ratastõga inemiisi.
Üts ütel kõvva tõisilõ : " Tunnõti seene hõngu. Nüüd väitse vällä ! "
Hää mõtõ, nädälilõpp olõ ei kavvõn.
SÕBRA, VÕTKÕ VÄITSE VÄLLÄ !
Kunagi noorõ plikana, sügäväl nõukaaol, lugõsi raamadut "Elujanu.Jutustus Vincent van Goghist", hollandi maalikunstnigust ja tuu putut minno hingepõhjani, sügävält ja siiäni. Et tuu raamat mulle ette trehväs, tiidmädä midägi impressionismist ja maalatsõna suurõst maalikunstist, oll puhas juhus.
10 aastaga maalsõ Vincent umõbs 900 maali ja tekse üle 1000 graafilise tüü, elost läts haigõna ja vaesõna ku kerikurott. Kuulsus tull pääle surma, nüüdsel aol mass igä timä pintslijutt piä miljoni.🙂.
Mi väikse maalapi pääl üttegi nii kuulast kunstnikku ollu ei olõ, ummõta om meilgi uma kuulsa pintseldäjä , üts arvas K.Mägi, tõõnõ R.Meel.
Vincent maalsõ selle, et timä tõistõ es saa, arvada ka kõik tõõsõ kiä pintsli kätte võtnu ja ilmakuulsas ei olõ saanu, selle, et tuu näide loomus ja tii....
Ku ma noorõna raamadut lugõsi, es mõista ma muidoki unõngi nätä, et saa Goghi teossid lähküst kaia ja timä seletämäldä nättüse üle kõrdi märgotada.Vincent om mullõ ollu ummamuudu tiijuhis, olõ tihtsäle timä pääle mõtõlnu, andõ, elämise ilo ja valu, elo ja elotii pääle laiõmbalt.
Ütiskund om inemiisi kõik aig , ja esieräliselt prõlla, pandu survõ ala, piät tegemä asju, mis tõisilõ miildüs.Ei olõ lihtnõ hindäga sõbras saia ja jäiä.
Ei tiiä kas Vincenti lugu vai talvõtsuklus, aga üts aig naksi kirotama ja viil võro keeli, päält tuu pintseldämä ja ku luumises lätt, sõs aol ei olõ tähtsüst.
Usu kimmäle, et egäütel tulõ leüdä elon hindä loomus ni tulõtorn ja tuu perrä himoga , pelgüsetä ellä. Himo ja leütü loomus kiirgasõ vällä ja tuu om illos, eski üle ao.
Ku olõt elomere pääl ja hirmsälõ lainõtas, otsi tulõtorni....
"Vai minakõnõ!", nii ohas vanastõ vanaimä esieräliidsi asju pääle.
"Vai minakõnõ !", mõtli ma, kui näie üten pildipundin vasikist tettüt pilti päälkirjäga "Lehmabeebid".
Ma naksi tuu pääle suurõ helüga süämest naarma.
Üts mudsokas inemine olgi kirotanu, et vanastõ kutsuti noid eläjäid " vasikas".
Kõik tiidse, et hobõsõl sündüsi varss, tsial põrsas, lambal tallõkõnõ ja pinil kutsikas.
Väiku latsõ kotsile üteldi tita, kiräkeeli vast ka beebi.
Olõ pikält "lehmabeebide" pääle mõtõlnu ja märgotanu🤔.Imeski pandnu.
Tõõsõlt puult: uus aig and sõnnolõ uuõ tähendüse ja mis tetä, ku köüdüsse maaeloga om piaaigu läbi raotu ja tiidmise elost tulõva inämbjaolt puutrist.
Mu põlvkund saa kimmäle arvo, ku kõnõldas peedi kõplamisest, haina niitmisest vai rõuku pandmisest, esiki mõsu kolkmisest, aga nüüdse ao koolilatsi jaos omma nuu inne tühä sõna.
"Tuu miä tõi meid siiä, ei vii meid edesi", nii om president Ilves ütelnü.
Aga kohe edesi, mõtlõ tihtsäle ?
Valitsus uut latsõsaamislainõt ( beebibuumi), päälkiri päävälehen lajatas "Puul Eestit maalõ elämä!".
Õnnõ lõugahtusõ ja tühä sõna.
Vallaharotust (analüüsi) om vähä.
Tõtõstõ, ma ei tiiä kohe edesi, aga talupoja tarkus, et midä külvät, tuud lõikat, pidä kimmäle egäl aol paika.
Ao lõpmalda vuulun, häötämise ja är kaotamise tuhhina seen olõ mõtõlnu kerikist ( kirikutest).Mu hindä tüükotus om piaaigu kerko värten. Kerkokell om aastit tiidä andnu rõõmust ja leinäst.Tiit tüüd, aga kinkälegi lüüäs viimäst kellä.Harglõn, Urvastõn, Vana-Roosan ja muial puul, koh rahvast järjest vähämb, saisva kerko ku tunnimehe, kikas tornin, uhkõlõ keset küllä.
Saisva ja illos om kaia.Eestläne om usoleüge, kerkolõ on meil asja vähä, aga maamärginä keriku jo väiga uhkõ huunõ.
Nõukaao karjalauda, kuivusõ, kontori, tüükoa ja eski mitmõkõrdsõ elomaja omma tühä ja lagonu, tuul õnnõ ütsindä huik.
Ja uuõmbast eesti aost, kipõstõ kokko klopsidu hirmsa suurõ plekist poodi ja laohuunõ, vai uuõ kooli- ja elomaja, kas noist saava uuõ maamärgi. Või-olla ei piaki.
Kimmäle om uue ehitämine lihtsamb.
Kas uuõl asjal kah häädüst om ja asi esi aon hindä jääs, om esi küsümine.
Aastid tagasi istsõ mu lavva takan üts iäkas vanamemm, kiä tahtsõ perändädä hindä Singeri massinat, vahvärki ja päält tuu kirotada testamenti kõrraldust, et timä talon om jo seitse põlvõ eletü ja tulõ seitse viil ellä.
Ma hindäette mujahti sõs😏 ja kõnõli, et nii peris ei saa.
Ja aastid ildamba om tuu memm mul kõik aig meelen ja timä mõtõ paistos järjest kinämb.
Tõtõstõ illos om kaia vanaimä, -esä tarõ puhtas kraabitut saa aastast palksaina, sääl om jutus , juurõ ja jaoperrä prahti.Muro pääl maakivi keller.Köüdüsse, midä raha iist ei osta.
Põlva kerko ümbre naatas vanna häötämä, luuta ja usko tulõ, et asõmõlõ tulõ uus ja väärtüsline. Vana 15-ndäst saandist kerik kaes tuud päält ja jaoperrä lüüäs säält viimäst kellä....
Võro keelest ja meelest...
Ilda aigu tull mu mano asju ajama üts kundõ ja innekõkõ küsse " Kas ti olõti Ere Kürsa ?" Ja ku timä sai teedä, et tõtõstõ nii om, ütel rõõmsa helügä " No sõs või jo võro keeli kõnõlda " ja tuud mi tei, õnnõ papõr sai kiräkiilne.
Kontorin vahetati ussi (uksi) ja ma naksi tüümeestega võro keelen poonjatama.Nuurmiis nii 20+, kõnõl vasta ilosan võro keelen. Miil sai hää !
Suvõl trehväsi sõpruga ülikooli aost, 5 aastaka jagasimi ütte tarrõ, tulõtimi miilde vannu aigu ja nimä ütli, et ku mu imä ja esä paar kõrd Tartudõ käümä tulli, ollimi hindä vaihõl kõnõlnu võro keelen.(Esi ma tuust tiiä es midägi)
Jo tuu nii sõs omgi, et mu hindä jaos om võro keelen kõnõlamine ja nüüd jo ka kirotamine loomuperäne.
Mõnõ võro keele sõbraga kirotami kõik e-kirä uman keelen.
Ja är sa märkü, ilda aigu küsse mu poig kirän ilma kotsile "Kas om lämmi?" (Midägi om õks külge jäänü).
Tütär, ku vaivas võtt, kirotas peris häste uman keelen.
Ku olli võro keele iistkõnõlõja, mõtli tii kõrrakõsõs aos moloraamadu, et võro keelen kirgmine kavvõmbalõ kuulda olõs ja siin ma nüüd olõ.
Olõ tihtsäle mõtõlnu, et pias pakku pandma, aga sõs ütles vai kirotas mõni sõbõr hää sõna ja tege tuud kah uman keelen.
Viil inne moloraamadut pandsõ värsi üles luulõblogisse https://luulelennud.blogspot.com ja jagasi tuud sõbrulõ. Sääl om nüüd üle 440 postitusõ (päämiselt uman keelen) ja hindälegi suurõs imestüses ja rõõmus om lugõjaid, mihklikuun 375 kõrda, viinakuun 320+.
Sõbrulõ õks vaihõpääl kire ( kiren), ku midägi uut olõ üles pandnu, aga peris täpselt tiiä ei kiä lugõva ja loetas ka "vannu asju". ( Sääl kiäki ei laigi, külh saa kommi)
Tennä kõiki, kiä tuud om tennü ja säält midägi, mis pututas kah leüdnü.
Mille ma seod kirota:õks tuu peräst et kirgi uman keelen ja selle, et tulõman om võro keele nätäl.
Kiotadõn ja lugõdõn olõmi ütenkuun "keelepästjä".
Lugõgõ võrokiilset Uma Lehte, täütsä pähämäärmisprii (reklaamivaba) ja ilma rahata, saat kätte internetist.
Sääl om käümän egäsügüsene jutuvõistlus, uurgõ perrä ja mille ei pruuvi esiki midägi kirjä panda.
No sai umbõ pikk jutt ja tiiä ei kiä viise (viitsima) lõpunu lukõ.😆
Õks hääga ja väega
uman keelen kõnõlamise, lugõmise ja kirotamiseni.
Panõ siiä pildi päälkirjäga " Väiku suurõn ".
Seodvuuri asjust...
Tiiät, et inemise murõtasõ süämest, miä näide asjust päält är'minekit ( surma) saa ja tõõsõlt puult uurva ja tahtva kavvõst ja lähküst sugulasõ , uma ja võõra teedä kohe är' lännü inemise asja jäie ( näütüses luureha, vana piibli, tüüriista ni talvõpuu ).
Inemisest hindäst kõnõldas vähä.
Päält viimäst sõta oll asju vähä, kõkõ tull hoita ja jaka. Mu äi om kõnõlnu, et näil oll vellega katõ pääle üts paar viigiga pükse.
Aoga om lihtsambas lännü ja asju mugu mano tullu. Nõukaaol ostõti tuud miä kätte saia oll, alt ja päält leti, palgõndõ viisi sitsi, purgikaasi, sektsioonkapi olli rõivast ja annomit täüs. Mu esä käve tuusiguga mitu aastat Narva- Jõesuun ja tõi säält õks miitrid peris linast linarõivast, jo imä käskse, mõni noist siiäni alalõ.Ei olõ jõudnu är pruuki😆.
30 aastaka tagasi ostõmi talongõ iist viina, tsukurt ja siipi.
Kõik ostsvõva, õks nii, et asi olku, vaia är minku...
Nüüd uuõmbal aol om asju kummardamine saanu vahtsõ palgõ, üts pähämäärmine lõpõs, tõõnõ algas, telehvoni tiil, võrgun, üüse ja päivä.
Ja panõ tähele, ku sa tahat aolehete, kon pähä ei määridä, massat inämb.
Imes ei jõvva panda, inemise saisva egä vahtsõ poodi ussõ takan , et midägi jälki odavalt saia.Õks viil!🫣
Elo kiirdles asju ümbre. Ku asja omma nii tähtsä, sõs olõ ei imes panda, et inemine tulõ miilde sõs , ku midägi saia vai vaia.
No ja riigil kah minnev tuu peräst sitastõ, et ostõtas vähä.
Ku võlss (silmakirjalik) mi ütiskund om, ütel puult kõnõldas tõist kõrd pruukmisest, kokkohoitmisõst, vähämb tsolkmisest ja tõõsõlt puult andas egä õdagu teedä, et kulutami ja pruugimi vähä, tulõ ei koskilt riigile rahha. Siin ja sääl om jo hilläkeiste üteldü, et sääne kõrd, ei saa olla kestjä ( jätkusuutlik)
Inemine tahat vai ei, om õnnõ nummõr statistigan ja inemises olõmise väärtüs suurõstõ sõnakõlks....
Must Riide ei lõpõki är, jõulumöll om kah alanu, sitaratas tsõõritas kooni om kasulda asju ostjaid.
Rahulist pühäpäivä !
