Kiholaisiga suvõ-õdak
kamminan praksva puu,
kõrvusi istumi
aig sais mi vaihõl
ülearroliidsi sõnnota.
Aig meid kattõ kaes
mi ütstõist- ütegi sõnata,
õnnõpissar silmänukan-
tunnõ,
elo om hoitmine ( armastus).
Mille ma vislapuu istuti?
Timäle rammu anna,
külmä iist häiermid kaitsa,
võrguga tsirkõ hiidütä,
mannakõisi korja,
kivi vällä tikõlda,
hämmätüst keedä,
mille,
ku poodist om kõkõ saia?
Niimuudu jo
imä ja vanavanõmbä teivä,
tulõ takan tetä.
Vissel, kuimuudu
iintulõva põlvõ tallitasõ ,
ku kõkõ om poodist saia?
pekk ja hekk.
Pekk olku läbikasunu,
hekk tihhe ja korgõ.
Eestläsele ei miildü
küle kõrval tõõsõ künnerpää
ja hindä valitu kogo Tuumpääl.
Eestlänegi olla taht
moodu perrä pop-up
timäl om hindä perma pinnär.
Ja vähä viil tuust
tiä päävast päivä
inämb Aaaa-iitäs
24.05.2024,
eelä sai täüskuu
vällän tsirelihõngunõ lämmi
sannan ehtsä ja kuum (mesi)
õnnõ aig üts silmäpilk
algusõ ja lõputa
sõski prõlla ja siin.
Oll mulli ja mulgiputru
ja pikembät juttu, juttu, juttu
Hall hiilse hilläkõistõ
ilmsüütüide häiermide mano
süämest kalõlt käpist-
himoga.
Nuurkuu makõt ja hepot
tiigi pääl.
Murtusüä, murõ süämen
pikäle sattõ maha,
astun hain krõbisi
hallõlt jala all.
Hengel nii hirmus ja
hengel nii hallus,
ei lasõ hengätä,
õnnõ nuurkuu makõt ja hepot
põhjavalgusõ käen....
Jõe juuskva
üle kivve
alt vette sadanu puie
priilt
paitadõn pinikiilt.
Jõõn omma sügävä havva
pöörüse päält tuu viil,
jõgi om kavval,
ei saisa kunagi paigal
alasi vii ja tuu,
aos kuda eletü elo
mälehstüse ja saatusõ.
Elämi ütstõõsõst müüdä,
mille külh- murra pääd.
Süäme ussõ om umbõn,
henge hinge rossõdsõ.
Elämi ütstõõsõst müüdä
hingpuhussin , havva veereni,
viimätsel pääväl luutõn,
hengele õnnistust....
Keväja hõng om
är minevä lumõ
likõnõ ja undsõnõ,
käsu (kulu) palotamise
suidsunõ,
edimese piksõ
värskine,
lõunatuulõ lämmi,
üükülmä vilu.
Kevväi kipõlt juusk
rändäjäide tsirkõ laulujupi huulil,
aja himmo ( võrgutab)
nuuri ja vanno.
Talv hiitse peoga viil lumõkruupõ,
päiv pikut pilve all,
Ilm oll jahedapuulnõ,
viirpuuhekk varblaisi täüs.
Talv jätse mõskmada mustusõ
tiiviirde ja akõndõ pääle,
pümmede üüde kurbtusõ
sulõteki ja padja naaldõ.
Talv kopõrd tagasi talvõmaalõ.
Kost leüdä elämise illos kergüs,
ku müüdä om rohkõmb ku iin,
ku joudu viil om, aga ei painu puus,
ku aid tettü valmis ,aga viismist olõ ei alusta uut,
ku aig kippas iist,
aolõ olõt tüüriist,
ütiskunnalõ pini iist,
hauku jo võit,
aga ei johtu sittagi,
või-olla sõski, luua viil midägi .🤔🫣
Inemiskund
kõvva kõnõlõs rahust
ümbre lavva kokkutulõkil.
Rahutuvvi liugõlõs
pommõga külvetü tossava ilma pääl,
üle ahivarsi,
nimetä nummõrdõt kääbäste kotsal,
rahutuvvi liugõlõs
paprõlipaku pääl.
Inemiskund
kõvva kõnõlõs rahust-
televiisorin.
Esä ja poja saava surma väerinnan.
Sõatüüstüs om sõal jalun
ei jakku tapariistu:
tankõ ja miine,
suurtükke ja druunõ.
Inemiskund etendäs
näütemängu sõast ja rahust,
poonjatas usust ja õigusõst.
Sõamiis taht kõgõst kodo.
Vehvermentsi ei osta viie grammiga,
kikkasiini ja vabarna sahvti
poodist purgiga,
soolaseene ja supipõhi om kellerin riiolin,
sibula ja põrkna võrgust kotin,
mahla pudõli uutva tühäs juumist
ja mano tuumist,
mehitse mesi purgiga köögin lavva pääl,
kae, olõ vanamooduline,
kõlvoline kooni
silm helkäs ja heng helüses.
Elo- eh-hee e-ga
e-kuul
e-tervüs
e-post
e-pilet
e-arvõ
e-toimik
e-notar
e- register
Eh-hee -tulõman:
e-sünnütüs
e-abielo
e-surm.
Eh-hee elo -
konh kõik sunduslisõlt
abielon E-ga.
Eh-hee👋😉
Nii kirot ka E
Elo ja surma vaihõl
vingõrdas
elotii
nädäläpäivi
kuid ja aastit
Tii.käüjänä
egä päiv käümist opit
maha
satat
jalulõ saat
haavu lakut
ikõt ja naarat
pettüt ja petät
ku söändät
himostat ( armastad )
vai ütlet
saldust ( armastust ) olõ ei olõman
õnnõ otsit
leüät tä õnnõ tsirelin ( leiad ta üksnes/ainult sirelis )
kupatat ( tormad )
mõistmada
armsas pidädä
mõistmada
rõõmu tunda
häädüst tähelegi panda
Elo ja surma vaihõl
vingõrdas
elotii
hummogu tiiä ei
kohe tä õdagus vii
tii
pääl ollõn
tiiät-
et
elät viil
illatsõn
õdagun
ÕU-KA
undsõn
õhun
ÕU-KA
ingliga
linnõldõn
ÕU-KA
meelega
jannatõn
ÕU-KA
sõbraga
sessenden (sebides)
ÕU-KA
aurupunk
huiabella😜🥳
Vahtsõaasta tull’
Swedbank saatsõ teedüsse,
mõnõ sendi kandsõ mano arvõlõ,
rahvas kesküül põrut pauguga raha
taivalõ,
vähämb ku muidu, kõik olõ ei huidu.
Esäga kõnõli elost ja surmast,
är lännü sugulaisist ja sõbõr Kikust,
miil kurvaline täl ollõ.
Taivaskoan vasta tull’ tutva naanõ,
talvõpäiv kullat Otteni silla
kivist kaarõ,
tuulõhõng tsiputõli puie päält jõkkõ kulda,
rõõmsahe Ahja jõgi tuu pääle juusksõ ja naarsõ,
ilm lätt krõpõss,
vahtsõaasta alost
aolukku astmist
