Kunagi noorõ plikana, sügäväl nõukaaol, lugõsi raamadut "Elujanu.Jutustus Vincent van Goghist", hollandi maalikunstnigust ja tuu putut minno hingepõhjani, sügävält ja siiäni. Et tuu raamat mulle ette trehväs, tiidmädä midägi impressionismist ja maalatsõna suurõst maalikunstist, oll puhas juhus.
10 aastaga maalsõ Vincent umõbs 900 maali ja tekse üle 1000 graafilise tüü, elost läts haigõna ja vaesõna ku kerikurott. Kuulsus tull pääle surma, nüüdsel aol mass igä timä pintslijutt piä miljoni.🙂.
Mi väikse maalapi pääl üttegi nii kuulast kunstnikku ollu ei olõ, ummõta om meilgi uma kuulsa pintseldäjä , üts arvas K.Mägi, tõõnõ R.Meel.
Vincent maalsõ selle, et timä tõistõ es saa, arvada ka kõik tõõsõ kiä pintsli kätte võtnu ja ilmakuulsas ei olõ saanu, selle, et tuu näide loomus ja tii....
Ku ma noorõna raamadut lugõsi, es mõista ma muidoki unõngi nätä, et saa Goghi teossid lähküst kaia ja timä seletämäldä nättüse üle kõrdi märgotada.Vincent om mullõ ollu ummamuudu tiijuhis, olõ tihtsäle timä pääle mõtõlnu, andõ, elämise ilo ja valu, elo ja elotii pääle laiõmbalt.
Ütiskund om inemiisi kõik aig , ja esieräliselt prõlla, pandu survõ ala, piät tegemä asju, mis tõisilõ miildüs.Ei olõ lihtnõ hindäga sõbras saia ja jäiä.
Ei tiiä kas Vincenti lugu vai talvõtsuklus, aga üts aig naksi kirotama ja viil võro keeli, päält tuu pintseldämä ja ku luumises lätt, sõs aol ei olõ tähtsüst.
Usu kimmäle, et egäütel tulõ leüdä elon hindä loomus ni tulõtorn ja tuu perrä himoga , pelgüsetä ellä. Himo ja leütü loomus kiirgasõ vällä ja tuu om illos, eski üle ao.
Ku olõt elomere pääl ja hirmsälõ lainõtas, otsi tulõtorni....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar