Raagus sõnad ja
raagus puud laulavad koos
vaikselt duetti
Süämen tsusk ja tunnõ, et
elämises ei olõ õhku ei ruumi,
kõik elo om kõrralduisiga är' kõrraldõt,
nii et kaala nüürvä.
Kõrralikul olku
elämiseski kõrraldus !
Kõrraldusõst päält tuu olku arru saadu!
Vai minakõnõ, inne kui arru sai,
oll kõrraldust muudõtu.
Jummal avita, tulõ vällä,
kiäki kõrraldusõst tõistõ oll arru saanu !
Heldekene, sõs olõ jo võlssi elänü
ja saava mu pääle kaivata.
Ah, tulõ vällä kõrraldust es olõki viil,
sõs ellä ei saa ja ei toheki,
kontroll kirotas kurja paprõ .
Hirmsat muudu matt hinge,
külm higi om otsa iin,
aknõ lüü peräni vallalõ,
röögätä:
"Minke mõtsa, kõrraldagõ vähämb,
laskõ inemisel elädä !"
Istsõ vana Medina värten
hindä aasta ja hädä olgõ pääl,
kaiõ ello,
kõigil kipõ, muudku astusõ,
pakan ni moslõm ja kodolda kass,
kaiõ ello -
saiõ arro,
armasta ello
Prii riigi tähtsämbä uudissõ:
kiä läts lahku,
kiä saa latsõ,
miä om sälän ,
miä om jalan,
kiä süü lihha,
kiä hainu jürä,
kost sai rikas uma raha,
toetusi om umbõ vähä.
Mille minnä kohtumajja,
ku egäüts om asjatundja.
Pistü jala pääl käü koomusk
" Jälki hädä mõistusõ peräst !"
Vanahus ku süküs
tassakõistõ mano hiil,
keset suurt suvvõ
kõivokõnõ saa hellekõllatsõ lehe,
inemine peenükest kirjä ei näe.
Tühjä tuust!
Süküs, vargusi haukas suvõst
kiä laisas jääs,
igä silmä ümbre künd hiusspeenükese vao,
mõntvuuri halutas siit ja säält.
Tühjä tuust !
Süküs üte käega kuldas puid,
tõõsõga ilma rämmäs kuionut pruumi,
iäga tõvõ om külge jäänü,
aig tikatas armu andmalda.
Elämi viil.
Kuuljakuun undsõt ja
ütetaolist hahkjast hallõt,
mõni ütsik päiv and kibõnakõnõ hellet,
inemine mõtlõs minekist,
salahuisi pallõldõn igävest ello.
Mihklikuu -kuldnõ ja lämmi,
rahvas hõngu haardsõ mere veeren,
naasõ paljastõ rinduga
helle hilläku päävä käen himoga,
paarikõsõ kõrvusi ku takja,
viingi es lähä lakja,
noorõ ja vanõmba liiva pääl
ütenkuun tõupinnega,
kiäki mere pääl vinnega.
Pääsokõisi poja, tsillukõsõ ku tsibiläse
lindamist harotivä
müüda ilmakaari -üles-alla ja tsõõri.
Pikk tii ussõ iin !
Aian ubinil vere-verevä palgõ,
süämen siimne mõrksa,
pruumi karva.
Üüse tähti ala lammõs kastõ
ja hingel mõntvuuri olõmine om rassõ.
Suvi lännü,
süküs mu pihta tukõ hindä jahhe käe.
Vasta süküst üün
helüldä
meri lainõkaplu viirde veerütäs,
nahkhiir tege tsusakuisi,
härm kuda hellä ( õrna) härmähällü,
hannaga täht üle taiva
nigu helletäht ( popstaar) helgätäs.
Vasta süküst üün
ma näie
Aknõ peräni
ritsikä saagõldasõ välän,
silmämõsu kausin mõstu kurgi,
lavva pääle säetü puhta purgi.
Pernaanõ purgi põhja hiit
sitikalehti, tilli ja kiblukat,
latsõkäsi kõrraldõ pääle sääd kurgi.
Paan mullõ aja marinaat,
hiitüs ku törtsü ätikät saa.
Kiivä keedüsegä üle valõtas kurgi,
kaasõ ja kaska päält tuu saava purgi.
Aknõ peräni,
küük tossunõ ja sitikulehe- kurgi hõngunõ,
põimukuu täüskuul taivan
kurbligu silmä.
jumala armust
mättä pääl vereväs lännü.
Haardsõ peiu,
hiitse suvhtõ
maigoti.
Siin parhilla olõ
palukamekigä köüdüssin
õkva ku härm härmähällüga
tuulõ hällütädä
( justkui ämblik võrguga
tuulõ kiigutada)
Hädä om hindä asi,
olku hinge vai midägi muud.
Ku hädäldät, olõt hädävarõs,
hätä vällä näüdätä
olõ ei määnegi muud.
Mõntvuuri hädä hädälise aja kaivu,
aga vällä säält ei avita.
Hädä om SU HINDÄ asi !
Ku hädä om- otsi puhmaalust,
kiäki tõõnõ, sinno ei avita.
" Tere imä!".
Sa kaet minno, aga ei tunnõ är'.
Ma võta su jahhe käe hindä peiu,
sa minno ei tunnõ är'.
Ma kae su põhjata sinitsit silmi,
sääl elo om paigalõ saiskunu,
õkva ku vesi är unõtõt
vanan vändäga kaon.
Sa mullõ pikält otsa kaet-
ütlet sõsara nime.
Ma kae su sügävit kortsõ
risti ja põiki, õkva ku küntü
kahvadun näon,
lõvva alt sõlmõ köüdetüt päärätti
hallin pään,
kõvõrat jõuõtut vanna naist
istman tooli pääl.
Immä, kiä jaganu hirmu ja armu.
Ma ütle, et olõ su tütär,
Sa ütled "Ahah" ja pikält kaet
mullõ silmä.
Suur harm ja sõnnota tühjus
om mi vaihõl,
saatusõ vasta ei saa.