Savvusannan lehekuul 2025

 Terve päiv kupat jämmet vihma,

  savvusann Võromaal aastast 1936,

  väiku ruum, suur keres,

   kats vihta ja hulga kaltsuvaipu,

   Elvis hindähe naardõn

    meid kaie nukast päält,

   pikält arotimi  hindä ( ja  asjo)

   käkitüid ja käkmäta viku,

   või ku pallo näid sai,

    aga olõmine  oll  umbölõ hää .

Savvusann lehekuun

 24.05.2024,

eelä sai täüskuu

vällän tsirelihõngunõ lämmi

 sannan ehtsä ja kuum (mesi)

 õnnõ aig üts silmäpilk

 algusõ ja lõputa

 sõski prõlla ja siin.

 Oll mulli ja mulgiputru

ja pikembät juttu, juttu, juttu

Savvusanna kruunitu pää

     Tiku talun

      kägo oll peräl

      kuuksõ kõigilõ õnnõ,

      kaehtus Mullist  kinä,

      savvusann kaldõ pääl,

      egäl puul pallo õhku,

      lava pääl poonjati 

      kruunitu pää,

      kõigil vildist kübärä pään,

      kruuni saiõ nä inne Charles'i.

Vai värk ( kivistüs-fossiil , kabõhine-neidis )

 

Vai värk,

lehmä makasõ mattõ pää,

tuulõpuhkja  lae all.

Vai värk,

lemmikluum om kana

kiä „pampõrsile „ piät tegemä hädä.

Vai värk,

kabõhine pinile ostnu latsõvankri

ütstõõsõ tuun-tuunin rõivile säädnü.

Vai värk,

olõ  mineväsest aastasaast

kivistüs kiä inämb elost arvo ei saa.

Vai värk !

Igätsüste suuvõ kaivu / Igatuste, soovide kaevud // Katõn keelen / Kes mesit poleks lapsena unistanud, kui suurelt ja sügavalt , igaüks teab, mul ei ole sellest hingepiinu, küll mu ema räägib, kuis ta soovis karmoškat, mida lubati, aga ei saand, räägib nüüdki, kui segadus muidu peas.

 

Aolõ anda mõtõt  , kas piäs ?

Inne sõta , pääle sõta,

kolhoosi aigu, nõuka   aigu,

eesti aigu , seod aigu,

arvami,

arvustami,  mõõdami aigu.

 

Latsõ kõik  tulõva latsõpõlvõst,

aost,  miä paari sugupõlvõga häös pääst .

 

Latsõ kõik tulõva latsõpõlvõst,

velle, katõ pääle kiäl üts paar pükse ja saapid,

sõsara, kiä jagasi ainumat asõt ja mõstut  marlet,

ette tull’, vanõmb mõntvuuri kluhvsõ,

latsil  igätsüse sügäväl  süämen,

suuvõ kaivun.

 

Latsõ kõik tulõva latsõpõlvõst,

nälgä es olõ, või olla veidü puudus,

elo oll verrev, maa täüs Lenini nuuri ,

ette tull’ vanõmb mõntvuuri kluhvsõ,

latsil  igätsüse  sügäväl  süämen,

suuvõ kaivun.

 

Latsõ tulõva latsõpõlvõst,

autuga aida ja kuuli ,

hulga asju,   millest vai kellest huuli,

vanõmbide  vahel tulõ validä  puuli,

elämisel  olõ ei üttegi piiri ,

vanõmbil  kluhvmine keeletü,

latsil  igätsüse  sügäväl süämen,

suuvõ kaivun:

kavvõmb maada,

liina kuuli,

karmoškat,

teksapükse,

pinni,

Barbie’t ja Hello Kitty’t,

essä, kiä tulõs küllä ja  kaema….

latsil õks igätsüse sügäväl  süämen,

suuvõ kaivun .

 

Aoga  latsõ kasussõ suurõs

suuvõga käetsimmi ( käsikäes)

igätsüse  jõõlt reieldäden unõtamise poolõ,

pudõnõnu  kaldidõga jõõlõ.

 

 🙈🙉🙊🙈🙉🙊🙈🙉🙊

 

 Mõtestama aega kas peaks ?

Enne sõda, peale sõda,

kolhoosi aeg, nõuka aeg,

eesti aeg, meie aeg,

arvutame,

arvustame , mõõdame aega.

 

Lapsed kõik tulevad lapsepõlvest,

ajast, mis paari põlvkonnaga hääbub  me peast .

 

Lapsed kõik tulevad lapsepõlvest,

vennad,  kahe peale kel paar  pükse ja saapad,

õed, kes jagasid voodit ja päevade  marlit,

 ette tuli, vanem mõnikord vitsa andis,

igatsused neil sügaval   südames,

soovide kaevus.

 

Lapsed kõik tulevad lapsepõlvest,

nälga  polnud, küll defitsiit,

elu oli punane,  maa täis Lenini  noori,  

ette tuli, vanem mõnikord vitsa andis,

igatsused neil sügaval   südames,

soovide kaevus.

 

Lapsed kõik tulevad lapsepõlvest,

autoga aeda ja kooli,

meeletult asju, millest  või kellest hoolib,

vanemate  vahel peab  valima poole ,

elamisel  puuduvad piirid,

vitsad rangelt  keelatud,

igatsused neil sügaval  südames,

soovide kaevus:

kauem magada,

linna  kooli,

karmoškat ,

teksaseid,

koera,

Barbie’t ja Hello Kitty’t,

isa, et tuleks külla ja kaema,

igatsused neil sügaval  südames

soovide kaevus.

 

Ajaga lapsed kasvavad  suureks,

soovidega käsikäes

igatsuste jõelt loovides unustuste poole,

varisenud kallastega jõele.

Talv kehütas olgõ ( livvuplats- jääväli või liuväli , libedus murrab luid ja konte, söönuks saavad vihast ) ;

 

 Vastsõkuu, satas vihmä,

talv kehütäs olgõ

olla vai ei,

livvuplats egä

muro ja uulitsa pääl,

nilbõ murd luid ja kontõ.

 

Talv kehütäs olgõ,

tä tiiä ei, kiä muutsõ ilmä,

olõmises  täl rassõ aig,

tahass  talv olla ,

a taivast satas vihmä,

inemise   sõimasõ,

süünüs saava vihast.

 

Talv kehütas  olgõ ,

täst ei  olõnõ   oodus,

ei elämise moodus,

õhun hõllos iks viil

igätsüs  kinäst talvõst.

 

Varisenud kallastega jõgi ( Minu käes on ühe noore eesti mehe, kurjategija päevaraamat, kellel oli unistus kirjutada lugu, mille pealkiri oleks "Varisenud kallastega jõgi ", jagan muutmata kujul tema igatsust värssides, olla , saada vabaks. Päevaraamatus pole kirjavigu , kuigi ta keskkooli ei ole lõpetanud, lisaks on seal portreevisandid naistest, äärmiselt ilmekad, mees ise on surnud, aga jäänud ta värss, mida jagan teiega . )

Päevad  juba allamäge läevad,

järgi jäänud ainult üksteist kuud,

olematuks vähehaaval  needki saavad,

vaid tõttaks aeg, ei soovi praegu  muud.

 

Varsti jälle  olen kõigest vaba,

lähen sinna kuhu ihkab hing,

mind ei piira müürid, ustel puudub taba,

lõpeb seitse  aastat kestnud  nõiaring.

 

Seal vabadus ja  kodumetsa vaikus,

kus jälle luusin nagu lapsepõlves ma,

et võiks puhata ja  olnu minust haihtuks

üsna kaugele, et päris  olematuks  muutuks ta.

 

Kirjutatud  Atsi,  noore eesti  mehe poolt

juunis 1976 Arhangelski vangilaagris, kus ta viibis 1970-1977.

Joonistusel on kirjade järgi Koloonia nr 23  hoiukassa juhataja  ( 1975 ) 

Süküs näütäs väke ( hahan undsõn, / hallis udus// sumbõnõ e sombune )

  

Tukõ sügüse ussõlõ.

Tä võõpas puid:

kõivole egä päiv

pääle värv kõllast,

lõhmusõ pindseldäs kullatsõs,

laabsalt möll verevät,

pisõrdas haavu ni vahtrit,

hellet ja tummõt,

egäle puulõ hiit pruumi,

egäst kaarõst puhk tuuli.

 

Tuulõ sugõva puiõ päid,

kooni lännü lehe ni lehetäi,

räpäkulõ lakja hiitvä lehe ilma.

Tassakõistõ tsibistäs vihma,

mõts ja maa hahan undsõn,

sumbõnõ süküs näütäs väke.

Ulm

 

Lumi viis  kellukesed, valged,

oh, kuidas  ootasin neid.

Sinililled lehthaaval kaotasid silmad,

ülased longuspäi,

kevad arutu täiskäigul

roolib suvele hõlma,

 palun, ära nõnda torma:

silmapilguks  seisatu, et

õiteulmas uneleda-

saateks linnukoor.

Palk panka ja malka

 

 Olõ ei inämb asja meil  panka

 kontor kinni   turvamiis  iin,

 kinniste  ussi takan tüütäjä

 tüütäse - midägi müütäse,

 maainemist nätä  ei taha,

 pelgäse-peräkõrd mõsõt-

 esihindä rahha,

 sularahha om saadanast

 pelgäse -peräkõrd mõskma

 naat hindä rahha,

 tuuperäst

 elo   virtuaalsõn aknõn

 leüät ku sisse logit

  internetipanka

  ja vaotat  all parõmban nukan

  sinist mullikõst,

  ku tuu jaos olõt ullikõnõ

  kõlista teedüsnumbrile

  kiä sullõ   ütles,

  parõmba teenüse jaos

  jutt lätt linti,

  veidü pääle viil käändke  vast  vinti

   mõskõ häste puhtas ja sõs,

   hindä  pääle kulutagõ  mi rahha är ',

  mats kummarda

  müts võta maaha.

 

Parafraseerides Andres Ehinit

 

                

ülekaaluline  notar

kingitud hommikumantlis

setu silmavesi käepärast

higistab suitsusaunas

 

paragrahvid töölaual

karjuvad APPI

Elu, habras kui lumekristall.

Aeg, mil Euroopa südames on sõda, surevad süütud lapsed ja sõdurid, viib paratamatult  mõtted elule,  mis kellelegi antud ja/või mida ta elab. Habras, habras on elu ja siiski, vaatamata kõigele,  nii palju ümberringi on ilu.

  

Sünniga käsikäes

ikka käib

hirm, ilu ja valu.

Üleöö ilmast

sündinud lumehelbed

ühegi plekita,

imeilus kristall.

 

Emad ilmale toovad

linnupojad,

tütred ja pojad

sünni ime,

kordumatu

alati.

 

Helbed loodud-

seejärel sulavad,

üürike ilu ja elu,

tütred pojad elavad

antud- ainsat vist- elu,

habrast kui lumekristall.

 

Bingo-kae seo om mango ( elopilt)

 

Olõ poodin

ostõtu lindi pääl loodin

kassapreilna nuur

ilosite kunstküüdsi

ja -ripsmidõga

piiksutas kaubakuutõ ( kaubakood )

koorikleib, kuur, banaan,

ütte tõist viil ja sõs-

sõit tiä ette mango,

preilna pruuv rängä

ripsmiga silmälavva  ( raskete ripsmetega  silmalaud )

üles nõsta,

kaes kinäste  otsa

ja küsüs:

mis see on ?

ma ütle mango,

kotun viil mõtlõ,

bingo-kae seo om mango.    

 

Tüütult briifiv maailm

 Sulgen silmad,

katan kätega  kõrvad,

ei soovi kuulda ,ei näha-

 

igal täistunnil erakondade reitinguid

onupoja poliitikuid

isehakanud staarikesi

küber-rünnakuid

  sõjaohtu

 

lõputu infovoog

    sõnamulin

aina räägivad, räägivad

    teatavad

briifivad , briifivad .

 

Elada  neljas aastaajas

iseenda lühikest-pikka elu,

kas palju on tahta,

 

ja/või protesteerida,

ja/või radikaliseeruda,

ja/või ignoreerida,

 

olla kui vikerkaar taevalael

enne tormi,

pärast  vihma

teadmata midagi,

teadlik olla ehk iseendast-

kas sedagi?

 

Midagi jaanuarist kah ( katõn keelen )

 

Vastsõaastakuu jugavuul

hiitligus tekk´ ilma,

värske lumõ valgõ

pisara tõi silmä.

Varõs vanan kuusõn vaagaht´

rohepüürde hinda,

pääväkene varõmb heräs´,

helles tekk´ mi ilma.

Mõnõl pääväl taivataat

taivamannat kallaht´.

Kae, ku pühäligult,

aasta uus meil alas.

 ❄️🌤️❄️🌤️❄️

Jaanuaris jugavool

 heitlikuks teeb ilma

 värskelt sadand lume valgus

 pisara toob silma

 vares vanas kuuses kraaksub

 rohepöörde  hinda

 sõber päike  varem ärkab

 valgemaks teeb ilma,

 mõnel päeval taevataat      

 taevamannat kallab,

 nõnda pühalikult

 aasta uus meil  algas.