Nii kavva ku meelen, olõ ollu katskiilne, kõnôlõ priilt nii võro ku riigi kiilt, poolõ sõna päält või üte keele päält tõõsõ pääle üle minnä. Suurõmb jago elost olõ ei tuu pääle mõtõlnugi.
Üts pääliina sõbõr ütel aig tagasi, et näide pulman nii umbõs 35 aastaka tagasi, ku egäüts pidi hinnäst tõisilõ tutvas tegemä, ollõv ma tuud kõva helüga võro keelen tennü. Hindäl mul tuu meelen es olõ.
Mõni päiv tagasi kõlist mullõ üts tutva kodoküläst, mi es olõ trehvänu ja kõnõlnu aastakümnit. Juttu alost timä kiräkeeli, ma lätsi võro keele pääle üle ja tiä nakas vasta kah võro keelen poonjatama. Lõpõtusõs arotimi esiki uman keelen kõnõlamise tähtsüsest.Tiiä ütte vannaimmä, kiä latsõlatsiga kõnõlas ja laul uman- võro keelen, kuiki latsõ tuu pääle väiga häste ei kaevat.Aga latsõlatsile miilüvät.
Aastit es arotada paigakiili hoitmisest suurt midägi, aga inemise hindävaihõl kõnõli uman keelen edesi.
Vahtsõl aol käü elo tüüplaanist tüüplaani ( loe om projektipõhine ).Kirotadas plaan, küstäs rahha , antas arro ja niimuudu otsast pääle. Muidoki um hää et raha andas, ku om kost kũstä ja mõistat küssü...
Esi olli ildaaigu siinsaman Võromaal ütel oppusõl kos päält minno olli suurõstõ keskiälise opja-kultuuri iistvedäjä ( Kae kuis trehväs ja oppus oll opja jaos massuta).Opiti rühmän ja üles sai asto kah ütsindä. Ma esi poonjati kõik aig võro keelen, mõni nakas sõs mullõ vasta kõnõlama võro keelen, tõõnõ andsõ teedä, et timäl om lihtsamb kiräkeelen. Kõrvalt kaiõn paistu, et inämbjagu olli sõski võro keelen peris "kotun".
Olõ tuust oppusõst pikält märgotanu ( innekõkõ hindä pään). Seeni kooni katskiilne võrokõnõ esi egäl võimalusõl võro kiilt ei kõnõlõ, plaangõ ja kirotagõ projekte nii andkõ arro ku häste om raha kulutatu, om mu meelest rassõ kiilt pästä, meid om nii vähä ( Muidoki või olla ma essü, annas taivaesä, et olõs nii)
Umma kiilt tułõ egäütel kiä tuust huul, esi elon hoita nigu innevanastõ hoiti tuld hindä tarõn....
Hääd imäkeele päivä !
