Ha-ha haiku

 

      Koore all kõike

hirm, haavad, süda ja hing

pealispind petab

Makõhalu X ( arvan, et karjas käinuid ei ole lugejate hulgas palju, pikalt on see makõhalu ( nostalgia ) olnud minuga, nüüd sai siis vormi ja mõtlen, kui jälle ( hirmus ) oleks see värss olnud siis, kui karjas käisin, pilt on sellest samast kohast Mustajõe ääres, kus võserik ja karju sää loomulikult pole )

 

Karalats olli,

astsõ kara perrä

paiuvits üten, pamp tõõsõn peon,

tolmutsõl tiil

hummogu varra, päiv vaivalt silmä oll tennü valla,

päält keskpäivä, päiv  lõõgas taivan, silmä tekk’ pümmes,

õhk hengäss…  

 

Karalats olli,

astsõ kara perrä,

jõõ kotsal undsõ, hain kastõst likõ,

mõntvuuri süämest läbi lei piknõ,

tihtsäle armu es anna  parmu

truvv karapinikene abiss- käsü pääle paugat,

õhk hengäss….  

 

Karalats olli,

astsõ kara perrä,

sarvõkandjail udara  kõtu all lainõldi,

egäl uma minek ja olõk-vihjõpääl  hõel,

Lehvi ja Maasik, Kellu ja Jõhvik,

õhvakõsõ ja tsäropää  händä höörüten astsõva iin ,

õhk hengäss.

 

 

Karalats olli,

astsõ kara perrä,

üts silm kara pääl jõõperve pääl istsõ,

raamatuid loiõ vai käsitüüd teie,

igätsi armu ja õnnõ,

oodi kuna umõta pääväkene  jõud õdagõlõ,

õhk hengäss.

 

Karalats olli,

kunagi tundu tuu väiga jälle,

Mustajõõ  viirde

kara perän tolmu seen neiona astu,

a või ku hulga pallo tuu opass ja kasvat,

ja õhk kõikaig hengäss

 ohh õhku, õhku….

  

Kaehtus ( seo om siin 400 postitus, mõtli pikält, kas üldse viil midägi ütelda om, oll üts vemmalvärss Õuka ja sõs kostki tull)

 Häötämi-

istmisega,

süümisega,

juumisega,

sõdimisega,

häötämi  hinnäst.

Kaotami-

rüükmisega,

võlsmisega,

hindä müümisega,

tõisilõ miildümisega,

kaotami hinnäst.

Kiä mi piigli päält

mustusõ kraam,

kiä  mi piiglist

meile vasta kaess?

Ha- ha haiku

 

    Lumi sadades

arstis puupea pohmelli

   pehme mütsiga

Makõhalu IX ( täämbä , nimepääväl, tull tõtõstõ miilde latsõlik kingitüse uutmise võlu, tundsõ tuud kehäga )

 

Üts esieräline tunnõ,

üts oodus latsõiäst,

küllä mullõ tull´õ,

aost,

ku koolin peeti nääripito:

harotati  iinkavva-

näütemängu ja laulõga,

spordisaal

ilosas ehiti tsõõrikuidõ kuulõ ja kuusõvanikitegä,

laulti talvõst, päkätsidest ja pipõrkuugõst,

oodõti  näärimiist.

Tiä alasi tull`

kõik arvo  saiõ, kiä habõna takan oll´

üten timägä  silmin ja hengen

seletämäldä kingitüse oodus:

miä pinginaabri  kink,

kiä tege liisuga tõmmadu paki,

peräkõrd saat mõnõ mandariini.

Asjost  peeti luku,

mõni kingitüs  siiäni alalõ.

Seon  ütekõrdsite asju aon,

tundmine -asjo  ülearvo,

 ja ooduski  uus -

tõtlikun ilman leüdä

 vaikust ja rahhu.

Kiri jõulumehele

Pai  jõulumiis,

inemise ei olõ ilman rahulõ,

kõikaig om vähä,

a prükü ja  prahti ei jõuta

är’ vitä.

 

Pai jõulumiis,

ma esi ei kaiblõ, lämmi tarõ ja süük,

a pallõ , ku saat,

tuu hõelalõ häädüst

ja kurjalõ lahkõmbat miilt.

 

Pai jõulumiis,

üle  kõkõ olõss  kõigilõ rahu vaia,

pallõ, 

ku muidu ei saa,

plaani piä

kõgõvägevämbäga. 

Naaratusõn om elo ( katõn keelen )

 

Latsõpõlv-

klaar latsõnägo ja kulmukaar

kristalina helle naar,

igätsüse.

 

Täüsigä-

elo and kujo  palgõlõ ja kihäle

naarahtusõ  ja ütsiku naarupahvaku, 

tõtõelo.

 

Vanahus-

halutav kihä ja väsünü heng

naarukipõn  silmänukan

mälehtüse.

 

🌼🌼🌼🌼🌼🌼🌼🌼🍀

Lapsepõlv

klaar lapsenägu ja kulmukaar

kristallina helisev naer

igatsused

 

täisiga

elu annab palgele kehale kuju

naeratused ja üksikud naerupahvakud

argipäevad

vanadus

valutav keha ja väsinud hing

silmanurgas naerusäde

mälestused