Plaansõ hädäperätsit tõid tarõst vällän.Olli maaha sõitnu pikä tii , a taivast kupat vihma. Aiõ kurjas, kuu oll kah är lännü kinkaga tüllü otsi, miis magasi.
Nõmmõmõts nakas muro päält, meri kohisi tarrõ. No tiiät jo, olõ mõtsa poolõ ja lätsigi vihmalõ kaemada mõtsa.
Mõts oll ku sannast tullu, puhtas mõstu ladvust juurini ja ku paljo värve ni andõ, siini ni marjo.Päiv oll paluka valmis küdsänü, nigu putsõ andsõva kätte.Hiidi peoga suhvõ, maigoti sammõtist sisu, veidü mõrkja nahk jäi perrä, miä neelädi alla.
Sõs mõtligi, paluka mara omma õkva nigu elo, veidü mõrksat tulõ õks alla neelätädä.Mara nobimisen om paljo ütist eloga.Päävä kaupa korjat tiidmist nigu marju mättä päält.Aigo piten tõmbat peiu ja panõt korvi, väiksit ja suurõmbit.Aigo piten saa korv täüs.
Aigo piten, aastidõga tulõ är tundmine.
Nii mara korjamisen ku elon om vaia pikkä miilt.
Kõik lähä ei kunagi plaani perrä.
Tõõnõkõrd, ku lasõt elojõõl hinnäst kanda ja võtat vasta, miä elol pakku, leüät inämb ku tahtsõt vai planiirset, mõtli, ku kai vereverevide marjoga paluka korvi.
Vihmgi andsõ õdagupoolõ perrä.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar