Seo mu lugu oll Uman Lehen, olõ jutuvõistlusõlõ õks tsehkendänü mõnõ luu, copisi siiä kah.✍️👋
Panõ Laks kah kirja!
Nõukaao koolilatsil oll’ tsipakõsõ tõõnõ elo ku põraaigo. Edimält, nä pidivä suurõlt jaolt esi kuuli ja kodo saama, vanõmba es olõ näide taksojuhi. Tulõ õigõs võtta, et bussi sõitsõva tihtsäle nii maakotussin ku liinan ja autit kõigil es olõki.
Tõõsõs oll’ näil vaia esi klassin ja koolin kõrda pitä ja puhtust hoita. Kõrda peeti kõrra perrä, nädäli kaupa. Nädäli lõpun pääle koolipäivä pidi kõrrapidäjä esiki klassi põrmandu puhtas mõskma.
Päält tuu kaiva vanõmba koolilatsõ mõnõl aol üle noorõmbidõ klassõ päänupi, et kimmäs tetä, ega sinnä ei olõ essünü ja elämä kolinu tingu ni täi nink et kõigil olõs hindä kamm üten ja pioneerikaalarätt kaalan.
Ütekõrdsit paprit kässi pühkmises sõs es olõ. Inne süüki tull’ kässi mõskõ ja pühkmise jaos pidi hindä käterätt üten olõma.
Kas tuust kõgõst alasi kinni peeti, oll’ esiasi, a jaoperrä õks, päämiselt sõs, ku vällästpuult kuuli ülekaejit oodõti. Paprõ pääle märgiti kõik tikõlasõ alasi üles.
No vot ja sõs üten koolin kats vanõmba klassi jorssi, Kauri ja Aivar, lätsiki noorõmbid etteantul aol üle kaema. Tõisi kontrolminõ miildü näile õnnõ tuuperäst, et sõs sai mõnõst hindä tunnist pausi panda. Pääle ülekaemist, ku räpäku kirjan, oll’ üts julgõmb poiskõnõ hindäette, a õks nii kõvva, et terve klass kuuldsõ, pingin köbisenü, et mille oppajit üle ei kaia. Aivar, julgõ jorss, ummakõrda küsünü selge helüga üle klassi: «Kuulmeistri, kas teil om käterätt üten?»
Oppaja ollõv vaiki ollu, aknõ ala lännü ja klassiaknõst vällä kaenu. Tuu pääle andsõ Aivar Kaurilõ käsü: «Panõ Laks kah kirja!» Laks oll’ kuulmeistri priinimi.
Luu tulõt’ ildaaigu kooli kokkusaamisõl Aivarilõ ja Kaurilõ miilde üts noorõmba klassi poiskõnõ, kinkalõ ainulinõ johtuminõ terves elus herksähe miilde oll’ jäänü.
Seodvuurigi pidi vanasõna, midä noorõlt külvät, tuud vanalt lõikat, periselt paika.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar