Ha-ha haiku ( Võililleke )

                                                        Võilill päike maas

                                      mesilasele oaas

                                      jäta niitmine 

                                    Võilill päike maas

                                  kui jääb lendab ära siit

                                  hei halloo kosmos
 

                                                       

Egäüts umast puust

 

                                                       

Olõ ei kõik tettü ütest puust,

üts pere a  mitu puud,

egäüts umast  luust nii puust,

kuusõst saa ei kaskõ

vai pedäjäst peenükest pajju.

Olõki vaia ei, õnnõ proovi leppü

ja  luuta, et pesäpuu es lännu uppi.

Mai on süütu neitsi ( homme läheb Mai, seksikas kevade luuletus )

 

Mai on süütu neitsi,

ta sängis pole ainsatki plekki.

Kõik valendab  valge kui piim,

tooming,  piibeleht ja jasmiin,

ta erutab, jagab lõhnu,

sest süütusest lausa kõhnu.

Mai ise on süütumast süütu,

valendab maasikas välul ja aias,

jänesekapsas laanelill,

tähthein ja leselill,

ekstaasi viinud  ta kastanipuu,

õitelumega katnud kõik  õunapuud,

ise Mai unistab, uneleb, vaatleb, 

pesapunujate  lembelaulude saatel .

 

Mai kallis, aeg läheb ja sina ka -

süütus  koos sinuga.

Tulevad Juuli ja August.

 

Paremad palad küpsevad,

moosi ehk saab,

piibelehest, sest  valgest süütust

oranž  mürgine  mari saab, 

kastan- unustanud ekstaasi, 

seemnepurse pruun

jäetud  laokile- vedeleb maas. 

Merel alati hõlmad on valla

 Merel alati hõlmad on valla

 ja hõlma all natuke tuult

 see pidevalt muudab suunda

aegajalt  on teda kuulda.

 Tuul lained   ja laevad  viib   randa

 ning siis kui ta hõlma alt pääseb  valla

 meri endale saab

 lainesuudlusest vahuse vuntsi ka. 

💦💦💦💦💦💦💦💦💦

Merel hõlma alasi valla

ja hõlma all veidükese tuult.

Tuud aig-aolt om kuulda,

üttepuhku tä tsihti muut.

 

Tuul lainõ ja laiva vii randa

ja ku tä mere hõlma alt päses valla,

sõs meri hinele saa

lainõmusost vatudsõ vundsi kah.

Ha-ha haiku (ära unusta mind lilleke)

 

                                                          Ära unusta

                                  kalmul õitseb meelespea

                                      lill kes mäletab

                                   

                                                        Kus mu meel ei tea

                                    Mõnikord valutab pea

                                      Õitseb  meelespea    

Ha-ha haiku / murtud süda

 

                                         

 

                          Südamevalu

                 murrab südame pooleks

                     murtud süda saab

Ha-ha haiku / Hapule ahvatusele mõeldes

 

                                                          

                                                       Too noor rabarber

                       Vanadus astub kannul

                              Hapu ahvatlus 

                           Noo noor rabarber

                       Vanadus astub kannul

                              Tapa  ahvatlus 

Varjul ei ole värve

 

                                                      

varjul ei ole  värve

varjul on ahnus ja armukadedus

varjul on hirm ja himu

varjul on kurbus ja valu

varjul on pelgus ja põlgus

varjul on must südametunnistus

Ha-ha haiku ( Varsakabi silme ees)

 

                                                             Kollased kabjad

                          vees varsal varsa aru

                                kartus ei toida

                                                           Kabjad koos kraavis

                              hobuseraudu varsad

                              ei kanna- õnn teel

                                                            

Luulõline kokkuvõte suitsusanna retriidist

                                          

Hummoku varra, tõõsõ viil magasi

T-Roci võtsõ ja pagõsi ,

vuhisi hillä-  Eestimaa heräsi,

läbi seo aastanõ suitsusanna retriit,

mitmõs -  kiäki es mäledä-

kimmäle mitutõist ,

mõtli ja  käruti edesi  .

 

Kägu kuksõ ku hull, loodusõn  lõputa  pulm,

siredä valgõ seerega kasõ

pruudiluur üll’ uhkõlt saisõva,

musrästäs  katõ jala pääl kekut,

jutuvestjä  kõnõl ja sõs käve kõll-

kiäki Fellin oll’  süüä tennü,

istsõmi, klaasi sai vein,

illos oll’-  illos küll’.

 

Suitsusann, seo kõrd  sõs mu peräst vihata,

lava pääl õnnõ  istsõmi kõrvuti- lõunaga ,

aru sai-aasta  ei halasta.

Rubensil olõs vast kaia sääl kedägi,

suitsusannast  tä es tiiä midägi,

sannast viin käve  ütsik ull’.

 

Sanna pääle tull’ taidlusõ vuur

Kullakõnõ mängse pilli, laulsõmi ,

mõni luulõlendki läts lindu,

tiiä ei  kas peräle jõudsõ vai  ?

 

 

Sõitsõ , kai ringi,

illos  mi väiku maa,

a põllu pääl olõ es lehmi, es pullõ,

küll tuhandit  mustõ paneele-

 päivä püündsevä,

mi keeli IKÕ-d,  tummalt paigal ,

ei süü haina, ei kepsuta ringi,

muudnõ aig.

A  ma tulli suitsusannast,

nõnan  ja rõivin  kirbõ,

 vannamuudnõ  ja peris,

suitsusanna  hõng .  

 

Ha ha haiku ( sirelite õitseajast )

                                                     Sirel oo sirel  

                          naistel  lühike seelik

                          siredad sääred

 

Ha-ha -haiku ( Toominga pilt leitud )

 

                                                      

                                                             Toominga kirbe

                                             lõhn- esimene pohma

                                                    peavalu tablett.

Sünnipääväs saarlasõst sõbralõ

                                                  Ma nüüd Võromaal tsiuksu nii,

mu sõbõr saarõl, kos õõ om öö,

tähtkujolt om tiä Sõnn,

sõnnu tsiristäs häste kipõlt,

aga hummogu ei olõ nii nopõ.

Ma prõlla Võromaal

tsiristä siit umma luulõt – vidiit!

Alma Mater kokku meid vei,

Tiigi tudõngimaja hirmsa külm tarõ,

meil egäl oll´ uma palõ.

Kuiki ei elä mi lähükesen,

viietõistkümnendäl mail mõtõ lätt saarõlõ,

kos õõ om öö,

ja ütle sul, kulla saarlanõ,

ei tüü, ei latsõ, ei miis,

ei tulõ mi vaihõlõ,

seod sõprust om õnnõ katõlõ,

võrokõsõlõ ja saarlasõlõ. 

                                                  

                                                              😉 Kes seo om õõ  vai öö

Miks nii ?

 

                                        

Loodus ja rajad  mind kutsuvad õue,

 rabad ja rannamännik,

tihi kõnnin sääl, naudin looduspilte,

kuid mõni asi teeb kurvaks ja   ajab ka  närvi:

sambla pääl tühi õllepudel,

sambla sees kaanega kohvitops

ja igal suvel rannamännikus

kahel jalaga Homo Sapiens

sittunud metsateele- isegi keset teed,

olen kui miiniväljal,                                                                                                            

piimvalge Serla valendab kaugele.

Alati mõtlen siis, kes sa  oled , 

miks  nii ,

kas võiks paluda,  ära rohkem  tee

või   peida metsa  tehtud häda samblasse ,

Homo Sapiens  peaks   käituma  sedasi.

Ema ja õpetaja / emadepäeva eel kõigile emadele mõeldes /

                                                

 

 Keegi pole õppinud emaks,

 meid valinud laps  on  õppijaks,

 ja ema jääb terveks eluks siis emaks

 ja laps tema õpetajaks.

 Aeg ajalt õpetaja hindab ema ja hinded :

 hambutu naeratus,

 kallid ja musimops,

 joonistused ,  enda küpsetet kook,

 hinded , märkused,

 paukuvad uksed , trots,

 kindel teadmine,  

 ema ei tea mitte midagi ,

 parim hinne

 kui  su suur  laps

emadepäeval helistab  

ehk küllagi tuleb -

 häbenemata kallistab

 ning  ütleb 

emps: kallis oled , sa kõik teinud õieti.

 Ema jääb terveks eluks emaks

 ja laps tema õpetajaks.   

 

Imä ja oppaja

 

Kiäki ei olõ opnu imäs,

lats om tä oppaja.

Imä jääs terves elus sõs imäs,

lats tä oppajas.

 

Lats imäle mõntvuuri hindit pand:

hambita naaratus,

üsätamine ni musomops,

joonistusõ, hindä küdsetü kuuk,

hindõ ni märküse,

paukva ussõ, jonn,

kimmäs tiidmine: imä tiiä ei midägi.

Kõgõ korgõmba hindõ saat,

ku lats, aiginemine, küllä tulõ,

häbüta ümbre kaala võtt, kõrva tsosistas:

emps, kallis olõt, häste minno kasvatit.

 

Imä jääs õks imäs

ja lats tä oppajas.

 

Ha-ha haiku ( kõigile emadele mõeldes enne emadepäeva )

 

                                                Kannike- ema

                                          silmavee  kaev- pilk

                                             lapse  saatusel

                   

Varblasõprouadõ retriit nummõr 5 (osa )

 Lindsiva, tiidjanaanõ Indiaanlanõ  iin,

Punapää, Hipi, Väiku nõid

Ämbliknaanõ, Kübäramoor,

Doc Martensi Kräsupääd vidivä  ,

tsäägaparvõn,

luua nail kõigil küland hää,

lindsiva, trehvivä inemistega,

ütskõiksite ja rõõmsamiilsidega,

vahemaandumisel  sulgi kobistivä,

Kübäramoori- tõelise proua,

 meigikotist huulepunaga patustiva,

Hipi jagasi sõrmkübärast nestet,

nii  pääväkõsõ pilvi  takast vällä nõidsõva,

sõs õnnõlikult  pekk-peki kõrval parvõsannan maandusiva,

higistivä- küürsevä,  jõen sulõ tutti kastsõva,  

veidü mulli pähä lasksõva,

laulsõva ja tulõ ümbre mitu tundi luuatanstu tantsõva,

kopra es julgu pääd välla panda jõest,

aru saamata- päiv lännü magama- käen üü.

Sõs proua tõlla tellsevä, sõit hekki tagasi,

ja varsti na magasi.

 

Hummogu proua heräsi,

hekin oll väiku segadik ja

 esävarblasõl plaanitu päävätüü.

 Kai otsa ja küsse: kas reisi läbi nüüd ,

aig maa pääle tulla tagasi.

Proua mõtli, vara viil,

aga  kõvastõ ütli - ma ammu valmis,

sa õks kohmitsõt viil.

 

 Istsõ esävarblasõ kõrval ja hindä ette aroti,

mõnikord nõida panda om  ullimuudu hää.