Igäveses lätsit üle silla,
luutõn, iin valla om taiva uss,
su akõn om jäädvält pümme,
ümbretsõõri vallusvalgõ talv.
Elo ja surm om tihtsäle seletämäldä ja esierälik.
Mu tädi läts seost ilmast tõõsõlõ poolõ.Paar päivä tagasi saadimi tä kinäste är'.
Oll selge talvõpäiv, mõtsa rassõ lumõ all loogan, ossa tii pääle kaardu- õkva ku tasadsõn leinän, ei tuulõõhukõst.
Kirstun oll' vana naasõ elost vaivadu hengetä kehä, mõtli timä päält katsõkümne seitsme aasta pikkusõst elotiist....
Matjarahvas oll kalmuaian, haud kinni aetu, pärja pääl, kündle palasi kalmu kõrval.
Keriguopõtaja võtsõ üles viimätse " Kalla kallis esäkäsi" laulu, pühälik silmäpilk.
Ütekõrraga, ei tiiä kost, tull' vahtsõ kalmu pääle ( ja õnnõ sinnä) tuulõ puhahus, tsiputõli valgit helkvit lumõlitrit matjarahva silmile, näolõ ja rõivide pääle, ümbretsõõri oll luudus vaiki, kaiõ.
Esierälik tolmahtus, seletämäldä illos kõrrakõnõ aigo , osa reekviemist....
Tädi Aino läts üle silla, raput maha ijädse ja maisõ...Usut vai ei, puu ohassi kergembält, pässi lumõ alt.
Matjarahvas kaiõ imehtünült ütstõõsõlõ otsa.
Igäveses lätsit üle silla,
vallusvalgõ talv lehvüt peräle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar