Üts vanamiis kütt` sanna
timäl suunligasdõ
käe,
ja silmä väiga häste ei näe.
rassõst tüüst halutasõ
täl jaku
ja mõntvuuri jala all ku paku.
Nii sann ku miis umma vana,
kiä innemb oll, kiäki ei
mäeldä ,
Nii sann ku miis umma vana,
nimä ütstõõsõst arvo saava, sõnnolda.
Üts vanamiis kütt` sanna
halgo tullõ sääd kimmä meelega
( meelerahuga )
Üts vanamiis kütt` sanna
tuli praksõlõs, kõnõlas
timäga.
Üts vanamiis kütt´ sanna
rahulistõ, pikä meelega,
kaes kumõtunuid hüdsi
silmä miä läügüsse.
Üts vanamiis kütt´ sanna
hiit kopakõsõga lõunat,
jätt´ sanna hengähtämä ,
sõs hõngu võtt ( tõmbab hinge ) ,
ja hillä ast tarõ mano.
Jummal sekkä- sannakõnõ,
tennä, sannakütjäkõnõ,
kitt´ sannaline.
Miil hää, et kohkil viil nõkõ
ja lava pääl olõt ku sündünü
lats,
ihoalastõ - ütegi maskita,
sääl piso viisi juuskma nakas kipõsoolast hiki,
hallu ni hingehäti-
kooni heng ku kellukõnõ
hellelt helüses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar