Ha-ha haiku

                                                        Lumevalgus nüüd

                                    Lumikellukese rüüs

                                    Rüüta süütü neid.

                                    

                                               Lumevalgus nüüd

                                Lumikellukeste rüüs

                                Süüta  süütü  õis

Ainumalt üts (õigus, kiil ja miil ) ( Kirotatu kõigilõ kel ainumalt üts õigus )

                                     Ta sais ku sammas mädasuu mätta pääl,

kaes ümberringi, aga  ei näe,

kullõs, aga ei kuulõ,

kompas, aga ei tunnõ,

tal alati ainumalt üts õigus,

tiiä ei, kas  kiäki  meist  ta ?

 

Piiglikõnõ,  piiglikõnõ saina pääl,

kiä om õigõmb ilma pääl ?

Olõ ei ainumat õigust

egä õigõmbat ütte,

tõsõ mätta päält ilm

näütas tõisi juttõ.

 

Mättält mättäle lihtsämb

 jõuda om  ütitsel tiil,

    lasõ arul hindäle  anda ütsmiil 

ja  mõnikõrd ka üts kiil.  

 

Käest kinni katõkesi mi lätsi üle mäe ( Mairele -sõsaralõ )

Käest kinni, kats sõsarat,

kolm vast ja viis,

piimämannõrg, pruukost

väiksen käen,

mi katõkesi lätsi üle mäe.

 

Tõsõlpuul kiviga visata üle mäe,

kah sõsara, Minna ja Kristi, meid oodi.

Ollimi sääl näide vüürüsen, köögih,

pruukostigi peräle toonu,

kats väikut sõsarat-plikatirtsu,

kats ütsikut vanalikku naist.

Mäe pääl nõmmõliivatii laiut´

ja kassikäpa liiguti päid,

kõkõ oll´ – küll ja viil.

 

Tullimi katõkesi üle mäe,

 tiidmisega mullõ, et ma olõ suur,

ütsinda lubati kotust nii kaugõlõ

ja tüükohus panti mu olgõlõ.

 

Kats sõsarat tullu säält –

ei määndseltki mäelt,

üte Võrumaa liivahavva künkä päält,

üts nabanüür, liivanõ jalgtii nä ilmä viinü,

kõik aig õks rutustõ tiil,

Kristi ja Minna poolõ,

tähti takah Linnutiil.

Käest kinni katõkesi mi lätsimi üle mäe.

       

Varblasõprouade retriit 2

Varblasõprovva mu viirpuuhekist

lätsi jälki  soendis :

ostsõ värvilidse õhupalli

ja linnassi kõrras är:

koroona iist,

vihatside varõsside iist,

do to-listi iist,

halli äripäävä iist.

Oo, makus om linnada

vabassadamise  kõdi kõtun,

keväjä sumõrik surrin pään,

virgastõ ütenkuun vilistä,

sulgi kohenda,

hinnäst kõrras unõhta,

jõe viin veidü püherdä

ja tagasi linnada –

esävarblanõ kotun uut.

Ütles: „Sul nii hää om miil.“

„Kallis miis, kütä sann,

säng lämmi ja pikk üü meil iin.“

---

 

Mõtli mudijas naada ( no purus naara )

Üts päiv mõtli,

mis olõs' ku nakas kah mudijas.

Edimält  mudis’ ma miist,

nii, et timä tennü är’

kõik tüü mu iist.

Sõs mudis’ latsi

elämä täpipäält nii,

kuis imä näil kässi.

Pääle tuu mudis’ kliente

mu mano tulõma ja minno  kitmä.

Kedä sõs viil mudida-

märgoti, märgoti, märgoti ?

Vällä märgoti-

rahvast  peas  kah veidü mudima,

et na vähämb  kullõs  kõiksugu

mudijaid ja selgeltnägijäid,

mille jaos luuja  hinele aru  andsõ ja pähä pandsõ

ku  kükkad sinnä, kohe tõnõ sul käsk.

 

Märgoti, märgoti, märgoti

 ei taha hinele  mudija staatust , ei  saatust,

lää uma ainoma eloga edesi,  

  ei mudi tõisi , 

ei lasõ hinnäst kah. 

 

Ha-Ha Haiku

 Sitsikleiti ei

viil saa tihanõ  kanda

ainult laul nokah

 

                                                             Jälle  aig, viirus

                                          niit inemisi talv ei

                                          mõtlõgi   minnä

                                                               ( Jälle loe võru keeli, nigu hirmus)

                                 

 

Aig viskas ütskõrd kõigilõ kinda

 

Sada katskümmend katõsa  giga,

mehepojalõ  kinksõmi  mälu.

Esä küsse, kas  tõtõstõ mälu

saat joba nii lihtsäle osta ,

no midä tuu pääle kosta ?

A kohe ja kuismuudu mälu 

sõs pandas , tundsõ  tä huvvi ?

Mälu seekõrd  lätt fotoka sisse.

Tuu pääle papa  es mõista

midägi kosta.

Aig  ütskõrd viskas 

kõigilõ kinda.

Vox populi vox Dei ( ei olõ midägi luulõtanu )

 Vikõrraadion saatõtund käü

 Variku Lauri    kõnõlas

 Lõpus rahvas arvamust avaldas.

 Küsümüs  esi kõlasi nii:

Olete rahul, et spiikriks härra Ratas valiti ?

Rahvas arvamust avaldas

Ja üts proua kõnõl nii:

Ah see Mätäs vai,

Varik parandas Ratas,

Proua rahul ei olõ, et valiti Ratas,

Timä meelest algul Mätäs ,

Ja  sõs ei olõ rahul

tuu tõsõga, tiiäti küll,

no timä tütar om prõlla  haigõ

tä esä oll’ inne  president,

Varik proualõ  Kallast  pak’

Kallas jah, paar lausõt viil

proua  tsäägät

ja lõpõtuses  põrut  nii:

Ratas om kriminull  ja

Kallas om kriminull.

Vox populi vox Dei.

ELULAUSÕ ( Foto Yayoi Kusama näituselt ) .

    Ku mi elu om  lause

   töiste  lausõtõ sean,

   sõs  liht- vai liit-,

   rind- vai põim-,

   ku elo om lause

  meal algus ja lõpp,

  sõs mis om lõpumärk:

  hüüatüs, küsümus,

  väikukõ  täpp.

 

KLIKIMI KLIKIMI KLIKIMI

Klikimi, klikimi

hummogu päälkirju telost,

raadio, televiisor mäng,

olõ ei aigu süvväki,

kohviga autolõ,

latsõ kuuli, joosuga tüüle.

Klikimi, klikimi

päävä pääle kommõntaarõ,

veidü ütte, tsipa tõist.

Klikimi, klikimi

watsuppi, feisbukki,

meili, youtuubi,

telost käskõ jaami perhele.

Klikimi, klikimi,

tüüd teten klikimi,

hinnäst mitmõ ekraani vahel jaami.

Terve päävä klõpsimi siit ja säält,

midägi kokko kopimi,

är kodeerimi,

pin’i panõmi –

nii klikimi tüüpäävä lõpuni.

Klikimi, klikimi,

kodo läämi, ekraani läüdämi,

klikimi kümnit kanalit,

viis minutit ütte, katskümmend tõist,

kõrraga mitu klikki käsil,

üte käegä silmä katõl ekraanil.

Karbisüüki süümi,

tõsõga tiile saadami e-kirä:

„Kuis lätt, mul olõ ei aigu,

armõdu paljo tüüd,

aga prõlla süü.“

Olõmi klikiilma hinnäst kaotanu,

tunnõ hindälgi süüd.

 

Midä löüdmises tetä?

Vähämb klikki,

löüdä klikivaba tüü?

K

 

SANNAÕDAKU RITUAAL ( Lõuna-Eesti eri )

 

Tsõõrik laud ja seo ümbre istsõva

vanaimä, Liia , Laine ja  Musja

 neli sannast tullu mutti,

 vanaimäl aasta läbi sällän

 sininõ talvõpaletu,

huvitav ku vana oll’ Vana  sõs. 

Rohokapist lauda tuudi

putõl nimegä Efir,

tsukur ,  külm vesi

ja sõs na võtsõva,

Musja pitsist külmä viiga ,

vanaimä tsukrõga lusika päält,

tõsõ nii ja naa,

tuu oll’ sannaõdaku rituaal.

NILBÕ (23.02 oll' nii nilbõ, et astu es saa, sattõ vette )

  Vällän om umbõ nilbõ,

Hää sohvri kaegõ ette,

Nilbõ om,

Latsõ,  kaegõ ette,

Nilbõ om,

Imä esä kaegõ ette,

Nilbõ om,

Rahvas kae ette,

Nilbõ om,

Vällän om umbõ nilbõ.

Mõni päiv om elo nilbõ kah. 
 

Oh aig, kõik omma koguja ( Tarbõklaasi kogujalõ )

Oh Aig, kõik omma koguja,

Kassikakk kõrvuti Samblaga

lühküse ja korgõga,

Antsu kõrval ilusa klaasist naasõ

Eve, Elle, Urve,  Inna, Ira,

Maara, Mari ,  Hilde

ja kiäki Hurm.

Oh Aig, kõik omma koguja

tarrõ tuudu palju loodust

rohiline Mõts ja kõllane  Mesi,

klaasist lilligi Märtsikelluke,

Kurekell, Kullerkupp,

 Karikakar, Aster ja   Meelespea.

Viinapitsi  Do, Re, Mi, La

 ei tiiä kas juuk pandsõ

 luuja  laulma ka.

 Oh Aig ,  kõik omma koguja,

kõrvuti Karikakar  nii Paun

salatikausi Salat ja Ruut,

Põhjarannik kargõ  kirgas  klaas.

Oh Aig   seo uus ulmõ   om

viil Kosmos, Kuru  ja Kraatri.

Teedä kogujail  kunstnikõ nime kah,

midä puhksõ Tiia-Leena Vilde vai  Eino Mäelt,

kujund  Ingi Vaher, Peeter Rudaš,

vai proua  Elve Tauts ja  Pilvi Ojamaa.

Mõni ütles tulbimaania asõmõl klaasimaania,

tühjä tuust,  taaskasutus - ENSV disain

ja uhkõmb ku uus   made  in Hiinamaa.

 

Ebapärlikarbi palve ( Kas jõgesid saab päästa entusiast ? )

Pärlijõe viimane ebapärlikarp palub  :

Lase veel jõgedes voolata.

Ära paisuta,

palun ära paisuta.

Lase veel  oma voolusängis puhata,

ära vee elu korralda ,

palun  ära paisuta.

Jõe soov on looklevate  kallaste  vahel voolata,

ära  vee elu korralda,

palun ära paisuta.

 Jõgi ei soovi olla  te ülejääkide solgitoru.

 Jõe soov on lihtne- voolata,

 vaikselt  või vahutades üle  kivide ja mööda neist,

silitada vesikuppe ja penikeelt,

jälgida kiilide tiivaripsu õhus,

ja tänutäheks sillerdada, sillerdada, sillerdada.

 

Kas tõesti palju on paluda

jõele ainumat õigust -peatumata  voolata 

ajast aega,  ka  pärast teid.  

 

Allkiri: Margaritifera margaritifera,

ohustatud liik. 

 

Algallikas  Inspiratsioon luuletuseks  saadud Jürgeni  artiklist, mille leiad  vajutades lingile  algallikas. Olukord meie jõgedes tuleb välja on hull. 

Valmis saiva Talliina Helsingi tunnõli

Mutikamp egä päiv tekse rassõt tüüd,

maa all pikä päävä ni üü,

hoolõga uuristi ja voodõrdi,

üte talvõga valmis ehiti

Talliina-Helsingi tunnõli.

 

Lähät vällä ja näet,

Talliina-Helsingi tunnõl

hindä muro pääl.

 

Kuradi nuhtlus ja songõrmaa,

mõista ei kiäki tettüt tüüd tunnista.

Kas mutikambalõ raudu näüdädä,

hiidütä paugu vai haisuga,

kaal katõkõrra käändä?

Ütsmiilt pindremehe

vällä es märgota.

 

Mutikamp edesi tege rassõt tüüd,

latsõ tahtva süvvä ja tühi jutt ei müü.

 

Surmkimmäs

 Timä ei koputa hillä su ussõlõ,

ei ütle paar päivä ette: „Tulõ üten, läämi är.“

Ei pallõ keldrist reisikohvrit võtta,

ei küsü, kas tüü omma tettü

ja massu massõtu.

Tä om ainumas surmkimmäs asi siin ilmah,

tä tulõ ja võtt

ja sõs omgi igävik.

  

Puulpäävä hõng

 

  Puulpäävä mõsti puhtas põrmandu

ja tarõn oll´ puhta põrmandu hõngl

Puulpäävä küdseti ahon saia

ja tarõn oll´ ahost võetu saia hõng.

Puulpäävä küteti sanna

ja korssnast tull sanna kütmise hõng.

Sannan kimmäle viheldi

ja sannan oll´vihtlõmisõ ni lõuna hõng.

Hiussid sannan uheti vihaviiga

ja pään oll´ kasõlehise hõng.

Puulpäävä sälgä sai puhas mõsu

ja ihol oll mõstu mõsu hõng.

Puulpäävä sanna pääle eederit mekiti,

ingliidki oodõti

ja tarõn oll´ eederi hõng.

Ku kütä sanna vai  hiidä lõunõt,

tõnõkõrd miilde tulõ latsõpõlv.

[M1] [EK2] 

 

 

---

 [

Edivanõmbile ( luulõline mälestüs inne ku kõik tuhmus, Vanaema perenimi oli Kuus )

Vannaimmä Alviinet ei mäledä,

olli viil väiku, ku tä läts,

vannaessä Aleksandrit veidü vast,

kõllastõ sõrmiga kõhedu näss,

kissõ suitsu, paljo es kõnõlõ,

vai lihtsalõ ei mäledä, olli lats.

Küll meelen, kuis lautsil oll´

esä kõhedu, koolu paps.

 

Häste meelen Kuku ja Vana,

Kuku hobõsõ Kriisa ja Trull,

luvvatego, laulujoru,

nellä kanti lõigadu leeväkoorigu,

tekse, miä Vana käsk´.

 

Aga Vana oll´ kangõ Kuus,

üts asi süämen taht ütlemist:

ull lats tädi huulõpulgaga

värvse vereväs suu

ja Vanalõ vasta kõnõl´,

kohki olli külalise ja muu.

Malgaga tsolgipangi pääl sõs malgut´,

muudku küsse, küsse,

kas Vana om hää?

Vana oll´ kangõ Kuus,

aga ma olli kangõ kah.

Tiidmist, miä lats tekse halvastõ,

es olõ sõs, ei nüüd.

 

Muidu Vana oll´ lihtsähe vana,

tekse tüüd, tekse tüüd .

Häste meelen omma Kuku ja Vana

ja puulpääväs kütetü sann.