Lumikellukese rüüs
Rüüta süütü neid.
Lumevalgus nüüd
Lumikellukeste rüüs
Süüta süütü
õis
Lumikellukese rüüs
Rüüta süütü neid.
Lumevalgus nüüd
Lumikellukeste rüüs
Süüta süütü
õis
Ta sais ku sammas mädasuu mätta pääl,
kaes ümberringi, aga ei näe,
kullõs, aga ei kuulõ,
kompas, aga ei tunnõ,
tal alati ainumalt üts õigus,
tiiä ei, kas kiäki meist ta
?
Piiglikõnõ, piiglikõnõ saina pääl,
kiä om õigõmb ilma pääl ?
Olõ ei ainumat õigust
egä õigõmbat ütte,
tõsõ mätta päält ilm
näütas tõisi juttõ.
Mättält mättäle lihtsämb
jõuda om ütitsel tiil,
lasõ arul hindäle anda ütsmiil
ja mõnikõrd ka üts kiil.
Käest kinni, kats sõsarat,
kolm vast ja viis,
piimämannõrg, pruukost
väiksen käen,
mi katõkesi lätsi üle mäe.
Tõsõlpuul kiviga visata üle
mäe,
kah sõsara, Minna ja Kristi,
meid oodi.
Ollimi sääl näide vüürüsen,
köögih,
pruukostigi peräle toonu,
kats väikut sõsarat-plikatirtsu,
kats ütsikut vanalikku naist.
Mäe pääl nõmmõliivatii laiut´
ja kassikäpa liiguti päid,
kõkõ oll´ – küll ja viil.
Tullimi katõkesi üle mäe,
tiidmisega mullõ, et ma olõ suur,
ütsinda lubati kotust nii
kaugõlõ
ja tüükohus panti mu olgõlõ.
Kats sõsarat tullu säält
–
ei määndseltki mäelt,
üte Võrumaa liivahavva künkä
päält,
üts nabanüür, liivanõ jalgtii
nä ilmä viinü,
kõik aig õks rutustõ tiil,
Kristi ja Minna poolõ,
tähti takah Linnutiil.
Käest kinni katõkesi mi lätsimi
üle mäe.
Varblasõprovva
mu viirpuuhekist
lätsi
jälki soendis :
ostsõ
värvilidse õhupalli
ja
linnassi kõrras är:
koroona
iist,
vihatside
varõsside iist,
do to-listi iist,
halli äripäävä
iist.
Oo, makus om
linnada
vabassadamise kõdi kõtun,
keväjä sumõrik surrin
pään,
virgastõ
ütenkuun vilistä,
sulgi
kohenda,
hinnäst
kõrras unõhta,
jõe viin
veidü püherdä
ja tagasi
linnada –
esävarblanõ
kotun uut.
Ütles: „Sul
nii hää om miil.“
„Kallis
miis, kütä sann,
säng lämmi
ja pikk üü meil iin.“
Üts päiv mõtli,
mis olõs' ku nakas kah mudijas.
Edimält mudis’ ma miist,
nii, et timä tennü är’
kõik tüü mu iist.
Sõs mudis’ latsi
elämä täpipäält nii,
kuis imä näil kässi.
Pääle tuu mudis’ kliente
mu mano tulõma ja minno kitmä.
Kedä sõs viil mudida-
märgoti, märgoti, märgoti ?
Vällä märgoti-
rahvast peas kah veidü mudima,
et na vähämb kullõs kõiksugu
mudijaid ja selgeltnägijäid,
mille jaos luuja hinele
aru andsõ ja pähä pandsõ
ku kükkad sinnä, kohe tõnõ sul käsk.
Märgoti, märgoti, märgoti
ei taha hinele mudija staatust , ei saatust,
lää uma ainoma eloga edesi,
ei mudi tõisi ,
ei lasõ hinnäst kah.
viil saa tihanõ kanda
ainult laul nokah
Jälle aig, viirus
niit inemisi talv ei
mõtlõgi minnä
Sada katskümmend katõsa giga,
mehepojalõ kinksõmi mälu.
Esä küsse, kas tõtõstõ mälu
saat joba nii lihtsäle
osta ,
no midä tuu pääle kosta ?
A kohe ja kuismuudu mälu
sõs pandas , tundsõ tä huvvi ?
Mälu seekõrd lätt fotoka sisse.
Tuu pääle papa es mõista
midägi kosta.
Aig ütskõrd
kõigilõ kinda.
Vikõrraadion saatõtund käü
Variku Lauri kõnõlas
Küsümüs esi kõlasi nii:
Olete rahul, et spiikriks härra Ratas valiti ?
Rahvas arvamust avaldas
Ja üts proua kõnõl nii:
Ah see Mätäs vai,
Varik parandas Ratas,
Proua rahul ei olõ, et valiti Ratas,
Timä meelest algul Mätäs ,
Ja sõs ei olõ rahul
tuu tõsõga, tiiäti küll,
no timä tütar om prõlla haigõ
tä esä oll’ inne
president,
Varik proualõ Kallast pak’
Kallas jah, paar lausõt viil
proua tsäägät
ja lõpõtuses põrut nii:
Ratas om kriminull
ja
Kallas om kriminull.
Vox populi vox Dei.
töiste lausõtõ sean,
sõs liht- vai liit-,
rind-
vai põim-,
ku elo om lause
meal algus ja lõpp,
sõs mis om lõpumärk:
hüüatüs, küsümus,
väikukõ täpp.
Klikimi, klikimi
hummogu päälkirju telost,
raadio, televiisor mäng,
olõ ei aigu süvväki,
kohviga autolõ,
latsõ kuuli, joosuga tüüle.
Klikimi, klikimi
päävä pääle kommõntaarõ,
veidü ütte, tsipa tõist.
Klikimi, klikimi
watsuppi, feisbukki,
meili, youtuubi,
telost käskõ jaami perhele.
Klikimi, klikimi,
tüüd teten klikimi,
hinnäst mitmõ ekraani vahel
jaami.
Terve päävä klõpsimi siit
ja säält,
midägi kokko kopimi,
är kodeerimi,
pin’i panõmi –
nii klikimi tüüpäävä lõpuni.
Klikimi, klikimi,
kodo läämi, ekraani läüdämi,
klikimi kümnit kanalit,
viis minutit ütte, katskümmend
tõist,
kõrraga mitu klikki käsil,
üte käegä silmä katõl ekraanil.
Karbisüüki süümi,
tõsõga tiile saadami e-kirä:
„Kuis lätt, mul olõ ei aigu,
armõdu paljo tüüd,
aga prõlla süü.“
Olõmi klikiilma hinnäst kaotanu,
tunnõ hindälgi süüd.
Midä löüdmises tetä?
Vähämb klikki,
löüdä klikivaba tüü?
K
Tsõõrik laud ja seo ümbre istsõva
vanaimä, Liia , Laine ja
Musja
neli sannast tullu
mutti,
vanaimäl aasta läbi sällän
sininõ talvõpaletu,
huvitav ku vana oll’ Vana
sõs.
Rohokapist lauda tuudi
putõl nimegä Efir,
tsukur , külm vesi
ja sõs na võtsõva,
Musja pitsist külmä viiga ,
vanaimä tsukrõga lusika päält,
tõsõ nii ja naa,
tuu oll’ sannaõdaku rituaal.
Hää sohvri kaegõ ette,
Nilbõ om,
Latsõ, kaegõ ette,
Nilbõ om,
Imä esä kaegõ ette,
Nilbõ om,
Rahvas kae ette,
Nilbõ om,
Mõni päiv om elo nilbõ
kah.
Oh Aig, kõik omma koguja,
Kassikakk kõrvuti Samblaga
lühküse ja korgõga,
Antsu kõrval ilusa klaasist naasõ
Eve, Elle, Urve,
Inna, Ira,
Maara, Mari , Hilde
ja kiäki Hurm.
Oh Aig, kõik omma koguja
tarrõ tuudu palju loodust
rohiline Mõts ja kõllane
Mesi,
klaasist lilligi Märtsikelluke,
Kurekell, Kullerkupp,
Karikakar, Aster ja Meelespea.
Viinapitsi Do, Re,
Mi, La
ei tiiä kas juuk
pandsõ
luuja laulma ka.
Oh Aig , kõik omma koguja,
kõrvuti Karikakar nii Paun
salatikausi Salat ja Ruut,
Põhjarannik kargõ kirgas
klaas.
Oh Aig seo uus ulmõ
om
viil Kosmos, Kuru ja
Kraatri.
Teedä kogujail kunstnikõ
nime kah,
midä puhksõ Tiia-Leena Vilde vai Eino Mäelt,
kujund Ingi Vaher,
Peeter Rudaš,
vai proua Elve Tauts
ja Pilvi Ojamaa.
Mõni ütles tulbimaania asõmõl klaasimaania,
tühjä tuust, taaskasutus
- ENSV disain
ja uhkõmb ku uus made in
Hiinamaa.
Pärlijõe viimane ebapärlikarp palub :
Lase veel jõgedes voolata.
Ära paisuta,
palun ära paisuta.
Lase veel oma voolusängis
puhata,
ära vee elu korralda ,
palun ära paisuta.
Jõe soov on looklevate kallaste
vahel voolata,
ära vee elu korralda,
palun ära paisuta.
Jõgi ei soovi
olla te ülejääkide solgitoru.
Jõe soov on lihtne-
voolata,
vaikselt või vahutades üle kivide ja mööda neist,
silitada vesikuppe ja penikeelt,
jälgida kiilide tiivaripsu õhus,
ja tänutäheks sillerdada, sillerdada, sillerdada.
Kas tõesti palju on paluda
jõele ainumat õigust -peatumata voolata
ajast aega, ka pärast teid.
Allkiri: Margaritifera margaritifera,
ohustatud liik.
Algallikas Inspiratsioon luuletuseks saadud Jürgeni artiklist, mille leiad vajutades lingile algallikas. Olukord meie jõgedes tuleb välja on hull.
Mutikamp egä päiv tekse rassõt
tüüd,
maa all pikä päävä ni üü,
hoolõga uuristi ja voodõrdi,
üte talvõga valmis ehiti
Talliina-Helsingi tunnõli.
Lähät vällä ja näet,
Talliina-Helsingi tunnõl
hindä muro pääl.
Kuradi nuhtlus ja songõrmaa,
mõista ei kiäki tettüt tüüd
tunnista.
Kas mutikambalõ raudu näüdädä,
hiidütä paugu vai haisuga,
kaal katõkõrra käändä?
Ütsmiilt pindremehe
vällä es märgota.
Mutikamp edesi tege rassõt
tüüd,
latsõ tahtva süvvä ja tühi
jutt ei müü.
ei ütle paar päivä ette: „Tulõ üten, läämi är.“
Ei pallõ keldrist reisikohvrit võtta,
ei küsü, kas tüü omma tettü
ja massu massõtu.
Tä om ainumas surmkimmäs asi siin ilmah,
tä tulõ ja võtt
ja sõs omgi igävik.
Puulpäävä mõsti puhtas põrmandu
ja tarõn oll´ puhta
põrmandu hõngl
Puulpäävä küdseti ahon
saia
ja tarõn oll´ ahost
võetu saia hõng.
Puulpäävä küteti sanna
ja korssnast tull sanna
kütmise hõng.
Sannan kimmäle viheldi
ja sannan oll´vihtlõmisõ
ni lõuna hõng.
Hiussid sannan uheti
vihaviiga
ja pään oll´ kasõlehise hõng.
Puulpäävä sälgä sai
puhas mõsu
ja ihol oll mõstu mõsu hõng.
Puulpäävä sanna pääle eederit
mekiti,
ingliidki oodõti
ja tarõn oll´ eederi hõng.
Ku kütä sanna vai hiidä lõunõt,
tõnõkõrd
miilde tulõ latsõpõlv.
Vannaimmä Alviinet ei mäledä,
olli viil väiku, ku tä läts,
vannaessä Aleksandrit veidü
vast,
kõllastõ sõrmiga kõhedu näss,
kissõ suitsu, paljo es kõnõlõ,
vai lihtsalõ ei mäledä, olli
lats.
Küll meelen, kuis lautsil
oll´
esä kõhedu, koolu paps.
Häste meelen Kuku ja Vana,
Kuku hobõsõ Kriisa ja Trull,
luvvatego, laulujoru,
nellä kanti lõigadu leeväkoorigu,
tekse, miä Vana käsk´.
Aga Vana oll´ kangõ Kuus,
üts asi süämen taht ütlemist:
ull lats tädi huulõpulgaga
värvse vereväs suu
ja Vanalõ vasta kõnõl´,
kohki olli külalise ja muu.
Malgaga tsolgipangi pääl
sõs malgut´,
muudku küsse, küsse,
kas Vana om hää?
Vana oll´ kangõ Kuus,
aga ma olli kangõ kah.
Tiidmist, miä lats tekse
halvastõ,
es olõ sõs, ei nüüd.
Muidu Vana oll´ lihtsähe
vana,
tekse tüüd, tekse tüüd .
Häste meelen omma Kuku ja
Vana
ja puulpääväs kütetü sann.