Süküs traavsõ vällä pääle,
tuul vasta oll´,
saput puid ja kahist lehti,
kissõ jõuga hirmsa alastõ,
üten kraamsõ väsünü hinge
tummõsinitsehe taivahe.
Ei helise miägi rinnah,
halli halla kae kurvastõ,
ümbretsõõri sadanu kõllatsõ
lehe
ja kõllatsõ uudissõ.
Hing varjon,
ette panõ helleverevä prilli,
lämmäle rõivilõ,
tassakõistõ astu või-olla
esiki lõikusõpidolõ.
nüüd treenib koondises
nimega Estonia
väikse põhjamaa riigi lõuna regioonis,
teeb jõuksi-tõstab hantleid,
tõukab jalapressi ka,
kange eit- kangutab kangigi
,
reie kakspealihaseid,
õlavarre kakspea- ja kolmpealihaseid
järjepidevalt treenib-
eelnimetatud piirkonnas
pekid enam ei lotenda,
märgata lihast
ja tuharalihaski prink,
vaade kuid peeglisse ütleb,
kõhu sirglihas ehk jätab soovida,
tuleb treenimist jätkata,
koondises nimega
Estonia,
muudkui treenida , treenida.
Treenib, aga nagu Eesti koondisel alati,
vormi ikka kahjuks ei ajasta,
küll aga õhtul köögis,
võileiba manustab,
isu on hea.
ussõ peräni tuulõ käen vallalõ,
likõ kaloski jälgi ridä jäi peräle.
Astsõ sisse täpipäält
katskümmend kats katskümmend üts,
väräti jätt’vallalõ-suvõmutilõ är mineküs,
kombõrdagu kompsõga vällä,
visas peräle närvetänü pundi suvõlilli.
Uus peremiis peräl-
istsõ nõudjana söögilauda-
antaku sakuskat,
uudsõviläst
viina ja leibä ,
õdagu
pikä ja pümme iin,
vällän satas vihma,
tuul majju vahel lõõtsutas,
täüskuu pilvi takah vangin.
Olõ
ei kohkile kipõt….
kui püha me õeke on,
kas ta kloostrieluga rahul
ja mis
üldse me peadesse mahub,
hea kui peas oleks rahu ja pisut pühadust,
püha ju ümbritsev ilm,
püha
on taevas, maa ja ilm,
astungi häbitult Pühtitsa allikavette,
ei löönud risti ette,
välja
astudes keha kui läikima löödud kristall,
ihu pühadust kuhjaga juurde sai,
peaga nii lihtsalt ei lähe, ainult pühast
veest on vähe,
kas õekeste peas ainult pühadus
või vahel ka veidi kadedust ?
„Võlsiti, oh kuis ti võlsiti,“
üteldä tahtsõ, hoobis lihtsäle
vahtsõ,
vahtsõ lobõdalõ võlsvat suud.
Veidü tennämist, paar hääd
sõnna
üteldä tahtsõ, hoobis lihtsäle
vahtsõ,
kai ilma, vahtsõmbit uudisit,
maailmahalu, ei üttegi hääd,
üteldä tahtsõ, hoobis lihtsäle
vahtsõ.
Näi mõskmada akõnt, halli
argipäivä,
silmäpiiri ja mõtsaviirt,
olli vaiki, kai hindäle hinge.
„Olkõ vakka, kullõlgõ!“
üteldä tahtsõ, hoobis lihtsäle
vahtsõ – ilma.
Valetate,
oh kuidas valetate,
Ütelda tahtsin -lihtsalt vaatasin,
libekeeles valetavat suud,
Veidi tänulikkust,
paar head sõna,
Ütelda tahtsin
-lihtsalt vaatasin
Vaatasin ilma ja uuemaid uudiseid,
Mitte ühtegi
head, maailmavalu
Ütelda tahtsin -lihtsalt vaatasin
Pesemata aknast
halli argipäeva
Silmapiiri
ja tumedat metsaviirt,
Olin
täiesti vait, et kaeda iseenda hingekaevu…
Olge vait- kuulake-
Ütelda tahtsin
-lihtsalt vaatasin-ilma…
Ku suvi lõpõs, kõik küsüse,
uutva,
kunas tulõ tuu vana naasõ
suvi.
Tuul provval miäki ei olõ
herksä,
vähä läüget,
külh kappi är käkitüt kassikulda
mano saa riputa, kanda,
undruku rebäsekarva,
mille nimetä puultuunõ pulstva
sügüsetuulõ.
Julgõlõ provva kand kirivät
nõglaga kübärät,
kängi pääl rõskusõ kaitsõs
kummist kaloskit.
Emänd õdagu varra lätt sängü,
ei taha lörri, lärmi,
vähämb jõudu, kuumahuu.
Mõnikõrd üüse tasaligult,
häste hillä tihk ikku,
mille, ku eski tiiäs.
Külh ildanõ päivlik
silmävii kuivatas är.
Rutulidse tüümurdja provvat
salahuisi kaesõ,
imehtüsegä silmäse,
õigõs võtva: vanaprovva om
väega kinä.
💥💥💥💥💥💥💥💥💥
Kui suvi läbi,
kõik aina
küsivad –ootavad:
millas tuleb see vana naise
suvi.
Ses prouas
pole miski ehk ere,
pole
sädelust, vähe sära,
kuid kapis
tal peidus on kassikulda,
külge saab riputada, kanda,
kleididki imeilusad ruuged,
nende nimetuid
pooltoone sasivad sügistuuled
ja julgelt daam kannab rinnal purpurseid prosse,
kingadel
niiskuse kaitseks kalosse.
Proua õhtul küll varakult põhku poeb,
ei armasta
kära ja plära,
vähem võhma,
vahel kuumahood,
mõnikord öösel vaikselt –
hästi
vaikselt ta tihub nutta,
miks- kui isegi
teaks,
küll hiline
päiksesära
kõik
pisarad kuivatab ära.
Tõtlikud töörügajad prouat piidlevad,
vaikse imetlusega vaatlevad-
üllatuslikult siis tõdevad,
ka vana
naine, võib väga kaunis olla.
Hommuk tulõ,
õdak lätt’,
Päiv jo tulõ
, nätäl lätt’,
Andkõ
haku, kütke, kütke,
Kuu tulõ,
aastaq lätt’,
Andkõ
haku, kütke, kütke,
Raha teentit rohkõmb lätt’,
Andkõ
haku, kütke, kütke,
Verstapost
om
kurrakätt,
Elo andas,
surm tä võtt’
Elämi ku orrav rattan,
Andkõ haku, kütke, kütke,
Kokko saami põrgu värten,
Haku andkõ, kütke, kütke.
Käü ku mõttõtiidläne
korvi ja väidsega mõtsan,
palugalehe puie all viikalkvõl
olõs ku üü otsa iknu.
Esihindäga kõnõlõ:
kükäda – ei,
võttä – jättä,
vana – nuur.
Õks kae ilosat nuurt,
taha ei kiäki vanna,
minnä käüdüt kindlät tiid.
Otsi uut, julgõlõ kõrvalõ
astu,
küsümise, miäkih tõsõ ei anna vastust.
Kullõ esihindä, tiidläse
mõttit pään,
puiemeri ümbretsõõri,
vaikelo – seokõrd ei värvipalaja
pääl.
Varra sügüse mõtsan helüsid
veidü ,
puutõristaja pikält tikatas
aolukku aigu
jala pääl koolu puuh,
korv veereni siini täüs,
vanakõsõ vaikello maha jäie.
