Mõtlõ hengest (miä koskil om, vai ei olõ 🤔)...
Keväde kinun kässe Köstri Tootsil henge iist huult kanda.
Häniläse viimätsen värsiraamadun "Tõsõ mu maailman "hüpässi kunna henge iin rõõmust korgõlõ ( illos om tuud hindäle ette kujotada) , a tõõsõn värsin mõsk tä uma henge tuimusõst puhtass.
Esi olõ luulõtanu " et vahel heng om hengehädän, sõs rõõmust helises "
Om heng nätä vai nägemäldä, mõtlõmi, kirotami ....
Mõni päiv tagasi kõnõl üts provva, eski ei tiiä, kuis nii vällä palasi, säändse luu.(Allpuul ilma kirändusliku ilota)
Timäl oll' vana ja väiga haigõ kassikõnõ, kiä aigopiten lõpõt uma elo, kuuli loomulikku surma. Pernaanõ ummõl kassile must- valgõist rõivajupõst kirivä viimätse asõmõ ja sängüt är'.
Päält kassikõsõ surma ollõv tarrõ illos liblik tekünü, kost, ei timä tiiä.Liblik istsõ käe pääle , lasksõ hinnäst silestädä ja kattõ....
Ütel ilosal suvõpääväl ollõv parv ( õks hulga) musta-valgõkirrivit liblikit ei tiiä kost tullu, ümbre timä pää veidü linnanu ja sõs äkki lakja vaonu..
Hengeusko inemise saava arvo...
Seon massinausko AI aol nii armoline lugu mu meelest.
( Käve mitu päivä kodo (kummitas)).
Huulgõm sõs hengest, hindä ja tõisi umast, et tä saanu rõõmust korgõlõ hüpätä.... kooni liblik henge vii
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar