Ha-ha- haikud

 

Kevad lõkendab 

 armastuse tuleriit 

 ootab üht sädet 

Suurvesi teatab 

tasuta äravedu 

piirideta veel

Egäle uma ( luumisest-loomisest, luu-loon, küüdsehellämiseta-maniküüri ja pediküürita , muu vast arvo saia - tüükät ja luumisrohkõt ( loomingulist ) keväjät kõigilõ

 

Olõss  pariisitär-

kinä väiku kondiga  prouvva,

nummõr 36 jalan  joonõga siidisuka,

sälän Chanel,

Montmartre kohvitarõn

jalg üle põlõvõ  istuss

Croissanti  ja cafe noiriga   ( loe: coffee' noa'riga )  

luumisest rammsat õhku hengäten,

šansoonõ kullõldõn.

 

Olõ suurõ kondi ja rõnnaga

illos naanõ ja imäkene-

võrokõnõ,

küüdsehellämisetä ja  dressiga,

lapju  ni kõplaga pindride  vaihõl

ümbre-tsõõri  üles tulõmine , tsirgulaul,

luu -häiermä illo ja kirota värsse,

koa ja küdsä.

Egäle uma ! 

Vai värk ( kivistüs-fossiil , kabõhine-neidis )

 

Vai värk,

lehmä makasõ mattõ pää,

tuulõpuhkja  lae all.

Vai värk,

lemmikluum om kana

kiä „pampõrsile „ piät tegemä hädä.

Vai värk,

kabõhine pinile ostnu latsõvankri

ütstõõsõ tuun-tuunin rõivile säädnü.

Vai värk,

olõ  mineväsest aastasaast

kivistüs kiä inämb elost arvo ei saa.

Vai värk !

Är kõnõlgu-kullõmi ( ( jõevee sulin -silitab, tihaste triller, taimestik ammutab maaväge, päiksekiir ) Täämbä om luulõtajaidõ ja luulõ päiv, kuis muidu, sai teedä ja pidi õks kirotama

 

Är  kõnõlgu-kullõmi,

jõõvii hollin kivimürakit   silestäs ,

är kõnõlgu-kullõmi,

tialastõ virrul  õhun  helises,

är kõnõlgu-kullõmi,

kasvoilm võtt´ maaväke, eht' tulõmist,

är kõnõlgu-kullõmi,

pääväkirg  palgõlõ sääd tedretähti ,

är kõnõlgu-kullõmi,

las kõnõlas silmäpaar…

Ha-ha haiku ( võrokiilne🌞2)

 

    Tialasõ viise 

     kipõstõ vilistäse 

      diskori tüütä

Tütrele (sõõrikus tähtpääväs) ( hellüsi-helises, saldusõst -armastusest; haraline-teismeline, pümmet kandma-musta kandma, hoitmine , kah armastama )

 

Sa umbõ kipsalõ ilma tullit-

mõnõ kimmä pressiga.

Oll` väega varajanõ hummok,

es kire kikaski,

talv viimsit  päivi hingits,

tsirgulaulun kevväi heläsi.

Tuud sündümise imet

sõnnoga ei seletä

ku saanu olõt imäss

saldusõst sündünüle latsõlõ.

 

Lats imä-esä ilmaruum:

üteliisi  väikokõnõ ja nii suur,

üteliisi  naarulinõ- ikulinõ,

üteliisi kinä-jonni täüs,

üteliisi hää ja halva olõkiga

üteliisi mudsukas ja turak.

Tä om  ilmaruum,

tä tita, haralinõ ja sõs aiginemine.

 

Kas elo  and´ om ,

vai ütesttüküst vaiv ?

Aga  alasi om  ummamuudu  aig ….

Sa ilman olõt ainulinõ-

                  väega.

Är kandku pümmet

hingen, sälän, süämen,

armsas  esihinnäst, tõisi piä.

Hoitmine   kiriväs värv elo,

ilmaruumin elä-silmäterä-

hoitõn ello-ainukõst.

                   

Ha-ha -haikud

hangunud hanged

lamamisest väsinud

sula südames

 🌫️🌫️🌫️🌫️🌫️🌫️

süükoorma alla

maetud sadanud lumi

süütult langenud

 🌬️🌬️🌬️🌬️🌬️🌬️🌬️

tihaste triller

päike  ei kanna prille

 päevitab päevi

 🐦🐦🐦🐦🐦🐦🐦🐦🐦

Ilmaparandaja ( külan oll vanastü Maailmameistri mängse pilli, tekk juhutöid, sai mõnõ ruubli, akordion kõik aig üten, nüüdsel aol imaparandaja patsiirvä ümbre poodi ja kerko aian, näile ette om nättu raha iist tüüharjutuse päävä, na mullõ jao peräst ette jääse )

 

Keskpäävä nä istusõ kerkoaian,

haardva hõngo-ristiusko,

ma olõ hummogust tüül.

 

Poodi ümbre patsiirvä

kõva helüga  arvamist teedä andva,

ma joosõ tüült.

 

Jaanipäävä viskasõ

tulõ jaoss  vällä

nõgla hiitnü jõulupuu, 

ma proovi haina niitä.

 

Tulõ pääl kärsätäsõ  mustas

paar juppi vorsti,

pääle klõnotasõ kangõt Rocki

ilma   parandasõ,

ma päiv otsa rabanu tüüd.

 

Õdagu võta aigu veidü persütä,

ilmaparandajail  vaihõlõ jäänu

tüüharjotusõ päävä :

põll ette,

pudõr suhvõ,

suu puhtas.

Vai heldüs ku väsütäv ja rassõ ,

meil mõlõmpil !

 

Ilma parandadõn

meil pääväkõsõ õdagulõ läävä,

vai heldüs, elokõst.  

 

Ha-ha-haiku (võrokiilne🌞)

 

kevväi hõikas hõi 

 panõ haiku vaasi kae

 ma  tulõ väega 🌞

Nummõr tsõõrik ette visas

 

Üles tulli inne Koitu,

täüskuu ilot taivan,

tsõõrik nummõr ette visas ,

mõtli, tulõ üle kaalu.

Kaalu pääle astsõ,

tuu es võta üles,

tahas aastid maha võtta,

veidü vähämb kaalu.

Mõtli , kohe ma nä peidäss,

tettü-külmä vette.

 

Hüpsi ijäiste järve,

õnnõ kõrras oll tuud

elämise kargõt kergüst,

nakas tsipa  hallõ,

pissar tükse silmä.

 

Vetevaim, ma hillä pallõ,

mõsõ maha  hädä,

anna tervüst,

anna jõudu elädä ja ilotada,

pilte maali tahass,

saia peris vanaimäs.

Pühäpäiv 05.03.23.

 

Pühapäiv

Kaari tei ümbre järve,

sattõ  lummõ-suuri  valgit räitsäkid

ja Päiv oll’ Kuu  nigu  Padari Tannu laulun,

nopõ sulõlise  siin ja sääl,

tialasõ vilisti viisijuppõ,

kaarna  asjati lumõ seen,

päävä  herksän valgusõn Orajõõn  sädeli partsi

kõvva prääguti,

kevväi oll õhun- herksä ni herre,

miilgi läts parõmbass….

Mõntvuuri hambide all krõgisõs liiv ...... ( eäline mõtõlus )

 

Elämi, otsimi hinnäst,

paika parõmbat,

kotust  hääd,

külh vanastõ tolmassi tii,

hambidõ  all krõgisi  liiv,

hõbõsõvankriga logisti tiil.

 

Elämi, otsimi tõtõ  nii  õigust,

armu, õnnõ suurt,  

külh vanastõ tolmassi tii,

hambidõ  all krõgisi  liiv,

Willis ja VAZ mõõtsõva tiid.

 

Elämi, otsimi  midä olõ ei olõman (olematu ),

kõik olõman, õnnõ hindä seen,

mõnõl puul tolmas  viil tii,

vahtsõ massina suurõ ja kimmä,

hambide  ala, kas    jõudki  liiv.

 

Elädä, ekä päivä ku viimäst,

tiiä ei miä nuka takan  vai  iin,

tetä miä miildüs- ja siin,

mõntvuuri ja  kohki  õks tolmas ka tii

ja liivaterä  jõud hamba  ala.    

 

Kiirteid  om  sõski vähä,

jao  perrä   kohki  õks tolmas ka  tii,

elo tiidä andnu  kuiss-

vällä sülätä liivaterä ,

hambide all  miä krõgisõs.  

ha-ha-haiku

 aeg paastuda, et

kaaluta  kaaluda ka

siinolu mõtet

 💭💭💭💭💭💭

urvad ärkavad

sulavees suikunud surm

hellalt embab lund

 💦💦💦💦💦💦

vetevulina

saatel lenduvad hanged

linnulaulud suul

 

💭💭