Sügüse viimätse päävä, Tuumpäiv ussõ iin, mu luigõlaul sügüsele siin:
Mihklikuun tullit,
sul sugimada (kammimata) pää
ja karmanin paar verevät ubinat oll...
Nüüd kaemada taadõ
talvõkuul lähät
üle lehepuie lehti kirivä vaiba,
päält pruumi kohhila maa.
Nii alasi laabsalõ (hoogsalt) tulõt,
murrat ni rahmõldat,
är väsüt
sõs pulstunult
samm- sammult
pümme poolõ astut,
kooni lühküst pääväst
saa lõpulda üükaku üüü🦉🦉🦉
(aitan tõlkega👋 rassid ja rahmeldad, ära väsid ja räsitult sammhaaval pimeduse poole astud,
kuni lühikesest päevast saab lõputu öökulli öö)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar