Ao lõpmalda vuulun, häötämise ja är kaotamise tuhhina seen olõ mõtõlnu kerikist ( kirikutest).Mu hindä tüükotus om piaaigu kerko värten. Kerkokell om aastit tiidä andnu rõõmust ja leinäst.Tiit tüüd, aga kinkälegi lüüäs viimäst kellä.Harglõn, Urvastõn, Vana-Roosan ja muial puul, koh rahvast järjest vähämb, saisva kerko ku tunnimehe, kikas tornin, uhkõlõ keset küllä.
Saisva ja illos om kaia.Eestläne om usoleüge, kerkolõ on meil asja vähä, aga maamärginä keriku jo väiga uhkõ huunõ.
Nõukaao karjalauda, kuivusõ, kontori, tüükoa ja eski mitmõkõrdsõ elomaja omma tühä ja lagonu, tuul õnnõ ütsindä huik.
Ja uuõmbast eesti aost, kipõstõ kokko klopsidu hirmsa suurõ plekist poodi ja laohuunõ, vai uuõ kooli- ja elomaja, kas noist saava uuõ maamärgi. Või-olla ei piaki.
Kimmäle om uue ehitämine lihtsamb.
Kas uuõl asjal kah häädüst om ja asi esi aon hindä jääs, om esi küsümine.
Aastid tagasi istsõ mu lavva takan üts iäkas vanamemm, kiä tahtsõ perändädä hindä Singeri massinat, vahvärki ja päält tuu kirotada testamenti kõrraldust, et timä talon om jo seitse põlvõ eletü ja tulõ seitse viil ellä.
Ma hindäette mujahti sõs😏 ja kõnõli, et nii peris ei saa.
Ja aastid ildamba om tuu memm mul kõik aig meelen ja timä mõtõ paistos järjest kinämb.
Tõtõstõ illos om kaia vanaimä, -esä tarõ puhtas kraabitut saa aastast palksaina, sääl om jutus , juurõ ja jaoperrä prahti.Muro pääl maakivi keller.Köüdüsse, midä raha iist ei osta.
Põlva kerko ümbre naatas vanna häötämä, luuta ja usko tulõ, et asõmõlõ tulõ uus ja väärtüsline. Vana 15-ndäst saandist kerik kaes tuud päält ja jaoperrä lüüäs säält viimäst kellä....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar