Elu, habras kui lumekristall.

Aeg, mil Euroopa südames on sõda, surevad süütud lapsed ja sõdurid, viib paratamatult  mõtted elule,  mis kellelegi antud ja/või mida ta elab. Habras, habras on elu ja siiski, vaatamata kõigele,  nii palju ümberringi on ilu.

  

Sünniga käsikäes

ikka käib

hirm, ilu ja valu.

Üleöö ilmast

sündinud lumehelbed

ühegi plekita,

imeilus kristall.

 

Emad ilmale toovad

linnupojad,

tütred ja pojad

sünni ime,

kordumatu

alati.

 

Helbed loodud-

seejärel sulavad,

üürike ilu ja elu,

tütred pojad elavad

antud- ainsat vist- elu,

habrast kui lumekristall.

 

Keväjäl hammas om verel

Keväjäl hammas om verel,

kullatas, hellütäs lummõ.

 

Maa üsk kumisõs,

kullõskõlõs hellä hellü,

süämen rahudu tunnõ.

 

Kõlisõs mõtsan ja muro pääl,

tialaisil laulukoori proovi,

mustvarõs kaehtas, kas nätä jo mulda,

harak kargas, luut löüdä kulda.

 

Keväjäl hammas om verel,

mustas ja mustas lummõ.

 

 

Elu peegeldus

 

Kapis on virnades

nööritud toimikud:

elatud elu,

algus ja lõpp.

Punkti paneb

dokument

nimega pärimistunnistus.

 

Ise jagage  palun

prossid  ja dressid,

kalossid ja kõik muu.

 

Varast tähtsam,

kas pole hoopis

midagi muud ?

 

Mõni ilus mälestus,

elu peegeldus….  

Ülekohus vii rappa

 

olla maailmä naba

imetledä õnnõ hindä naba,

võtta, võtta,võtta,

tappa, tappa, tappa

 

maailmä nabalõ

tulõ kah aig-

ülekohus vii rappa,

kiä tedä taht matta

Ha-ha-haiku

 

Lehvib trikoloor

EU, ÜRO, NATO

kõlav kõnekoor

Makõhalu 2 ( Nostalgiline 2, ) Katõn keelen

 Mind külastavad mälusopist lõhnad  ja hääled lapsepõlvest, kodukülast, varakevadest, kui puud polnud ennast veel lehtedega ehtinud, kuid kevad  oli kohal-õhus.  Ilmselt eaga kaasnevad iseärasused. Ehk tuleb mõnel lugejalgi midagi tuttavat ette . Eelmine aasta märtsis  olime Emajõe suursoos, kus  kõik see kevad ja need lõhnad oli jälle õhus. Lõhnavad puuriidad, riiakad kuked, lumi mis auranud õhku..... Ja see kõik on mul kusagil kogu aeg kaasas, kevade lähenedes järjest eredamalt Foto Emajõe äärest

 

Juusksõmi külä pääle,

palmiku pään ja seeriku puuldõ siirde.

Juusksõmi külä pääle,

lumi oll´ taivalõ tagasi lännü,

kutsõ mualumbi.

Juusksõmi külä pääle,

lahotu halouniku,

nõglapuu tõrvadsõ hõnguga puuriida sirgõn rian.

Juusksõmi külä pääle,

muro pääl kikka kõva helügä kamandi kanakarjuga,

aga mutika otsõ tõist.

Juusksõmi külä pääle,

Mustajõe suurõvii viirde jääpanku viimängü kaema,

imä-esä tiidmädä.

Juusksõmi külä pääle,

urva viil uutsõ.

Hulksõmi,

varba lumõviist külmä, naaru lõkõrdimi,

ette kujutimi ja kõnõlõmi, kuis elämi suurõst pääst.

Juusksõmi külä pääle,

palmiku pään ja seeriku puuldõ siirde.

 

 

Jooksime küla peale,

patsid peas ja

kummikud pooles sääres.

Jooksime küla peale,

lumi oli taeva tagasi läinud-

kutsusid porilombid.

Jooksime küla peale,

lõhutud haluhunnikud,

okaspuuvaigulõhnased

puuriidad sirges  reas.

Jooksime küla peale,

õuedes kuked valjuhäälselt

kamandasid kanakarjasid,

aga putukad otsisid teist.

Jooksime küla peale,

ja Mustajõe äärde suurvee

jääpankade veemängu kaema

ema isa teadmata.  

Jooksime küla peale,

pungad veel ootasid aega,

varbad lumeveest  külmad

lõkerdasime naerda,

unistasime, rääkisime

kuis elame suurest peast.

Jooksime  küla peale,  

patsid peas ja

kummikud pooles sääres.

    

Sada neli

 

Vikerraadion  õnnõsoovi

Proua Kits sai sada neli,

vällän jälki jää ja lumi.

 

Vaga Varro  muigõl suul

õngõ vällä hiit-

kalamehe kombõl uut-

kiä haard läükvät lanti.

 

Uma riik  saa sada neli-

Sinine silm ku potipõhi

Must süämetunnistus

Viro Valgõ  viin.

 

Proua Kitsõlõ suuviti meelerahu,

hindä riigile midä tahta ?

Märgota inne, ku käänät

sälä  ja sitta.

 

Ha-ha haikud

 

rasvatihane

vihane,  linnumajas

rasvavaba toit

 🐦🐦🐦🐦🐦🐦

tihase saba

lauleldes jätab sita

lumele maha

 🐦🐦🐦🐦🐦🐦🐦

tihase laulud

sillerdav varavalge

kevade alge

Radokuul ( veebruaris) pai laul urbõ, urbõ / osaliselt katõn keelen /

 

Radokuu kraavil kaasõ lüü päält,

päiv haukas isoga hangõ.

Vesi kavaluisi pääväle polgutas silmä,

avara pilguga kaehtas ilma,

päiv helkäs vasta, naarahtus palgõh.

 

Valgõ lumõ tagamaal

paiupuul kängitsedü jala omma viin,

ilotasõ siuhkõ seere,

lauliskõlõs: urbõ, urbõ.

                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                             

 

Rassõ aig / vägi = energia / elust endast energiakriisis /katõn keelen

 

Talvel on talve nägu,

tunda rõõmu või kaevelda?

 

Ühel osal me rahvast halb aeg:

energial hullud on hinnad,

tööind allavett  loovib,

kas sellist riiki me tahtsime,

sotsiaalmeedias kurdavad kõigile .

 

Hommikul varavalgel  peab hakkama triikima,

kolm päeva masinas nõud pesemata,

iga päev hästilõhnavas vannis olla ei saa,

talveaal mööda tuba

stringide  ja siidipluusiga traavida,

kühveldada krüptoraha,

sõita kahe  autoga,

vat kus on riik ja vot miske elu.

😠🧐🤔🙈🙉🙊

Talvõl om talvõ nägo

hääd miilt tunda vai kaivõldä ?

 

Osal rahvist halva om ao,

vägi  ullimuudu  hinnan

ala vett  tüühimo lätt’ ,

kas säänest riiki mi tahtsõmi,

võrgun kurtvä niä kõigilõ.

 

Hummogu säitsme paiku triikmä tulõ naada,

kolm päivä anuma massinan mõskmada,

egä päiv saaki ei  vatuga vannõ võtta,

talvõpuul tarrõ müüdä  tohvõldä

stringe  ja  siidipluusõga,

kühveldädä krüptorahha,

sõita katõ autuga,

kae kos om riik ja  kae kos om elo.

Ha-ha haiku

 

Jäljeta lumi-🌬️

nuhil näguripäevad

luuletab lugu

🌬️🌬️🌬️🌬️🌬️🌬️🌬️

🪶🪶🪶🪶🪶🪶🪶

Lumi, lörts ja jää

sünoptik viipleb kaardil

päike naerab

 

 

Lammõ lummõ / katõn keelen

Lammõ lummõ

  Lumõnõgla tsuskvä

    Õdaku pümme roodsuhn kõivon.

       Kuul häpe kaia hübüta tossavat kurvõlist  ihho

             pilvekardinä vedä silmile.

                   Lammõ lummõ-

                      Olõ ülepää elolinõ.

 ❄️❄️❄️❄️❄️❄️❄️

   Viskun lumme

      Lumenõelad torgivad

         Õhtupimedus raagus kases.

            Kuul piinlik vaadata auravat kurvilist  ihu-  

               pilvekardina veab silmile.

                  Viskun lumme-

                      päriselt  elus ma !

Võitjailõ ja kaotajailõ

 

Kohki üle  ilmä

mõõtu võetas

võistlustõn. 

 

Kalev ja Linda 

võistlivä tõisiga ,

Lindal läts midägi võlssi,

a Kalev  tek’ uma är’,

 hindä rinnanumbrõst 

 sõitsõ kotsä  parõmba.

 

Ei  olõ hullu ,

olõ es  viimäne.

 

Linda ja Kalev, rahuga

linnakõ  Hiinamaalt tagasi

är ei tapõta,

kotun kimmäle lummõ

liinauulitsa täüs om jääd,

võitnu joba ku püstü jäät.

 

 

Viimased tahted

 

Oh, miks keegi ei soovi

teha testamenti ja jätta

head mõtted oma lastele,

kõik krutskid lastelastele,

ja suudlemata suudlused armsale abikaasale.

 

Miks mitte  

viimases tahtes pärandada

sugulastele elukogemusi,

perekonnale kallistusi

ja ligemise armastust.

 

Ikka raha ja kinnisvara,

mõni üksik marke ja münte,

pärandavad –

ja oi kuidas tahavad 

vara- ikka  vara.

Tahaks metsa, maad ja maja,

ka looreha,  koorelahutajat,

aga kuidas neid jagada-

pooleks ja saagida .

Kellele krutskeid, häid mõtteid,

elukogemusi ja  armastust ?

Oh, mille kiäki ei taha tetä tõstamenti ja jättä

hää mõttõ hindä latsilõ, kõik viguri latsilatsilõ

ja andmada muso kallilõ kaasalõ?

Mille ei viimätsen tahtõn

sugulaisilõ edesi anda elost saadut oppust,

vamilalõ üsätämisi ja armu?

Õks rahha ja kimmästvarra,

mõnikõrd harva münte ja markõ

perändädäs.

 

Ja tahetas, oi kuis tahetas varandust,

tahetas mõtsa, maad ja majja,

eski hobõsõrihha ja koorõlahutajat.

Aga kuis näid jaka,

poolõs ja saagi vai?

 

Kiä taht vigurit, häid mõttit,

elooppust ja armu?

Bingo-kae seo om mango ( elopilt)

 

Olõ poodin

ostõtu lindi pääl loodin

kassapreilna nuur

ilosite kunstküüdsi

ja -ripsmidõga

piiksutas kaubakuutõ ( kaubakood )

koorikleib, kuur, banaan,

ütte tõist viil ja sõs-

sõit tiä ette mango,

preilna pruuv rängä

ripsmiga silmälavva  ( raskete ripsmetega  silmalaud )

üles nõsta,

kaes kinäste  otsa

ja küsüs:

mis see on ?

ma ütle mango,

kotun viil mõtlõ,

bingo-kae seo om mango.    

 

Näüdäke naist, kelle miis ei norska

 

Näüdäke naist, kelle miis ei norska

    ja kiä üüse tääle ei koksa -är’ norsaku,

      näüdäke naist, kelle miis ei norska

         pään  keträs  üüse mõnikord tähtsä

            kullõldõn küleluu kõvastõ norskas,    

                norsaku, hää miil, et norskas,

                 taha ei sägün ütsindä olla ,

                    pään keträs mõnikõrd tähtsä.

Lumi vaikselt langeb hange hange

 

Härmätüs om heegeldänü pitsi

valgõ,

lumõpuudri puiõl ehtnü

palgõ,

tassakõistõ lumi satas

hangõ.

Rätsäkil missivõistlus,

kiä om kinämb,

kimmäs külm käkk hinnäst  hangõ,

iholiikmõ külmäst ülepää kangõ.

Tuisk sääd tühüsmaalõ

korgõ hangõ,

lumõvallõst üle astu tarrõ, tarrõ.

Ah sa pakan, internet om kaonu !

Tiidmädä tuust midägi

tassakõistõ lumi satas

hangõ, hangõ.

Härmatisel heegeldatud pitsid

                    valged,

       lumepuuder puudel kaunistanud

                       palged,

         vaikselt vaikselt

                 lumi

                         langeb

                                  hange

             lumehelbeil missivõistlus -

                         kes on kauneim,  

                pakane end peidab hangund hanges,

                       ihuliikmed külmast läbinisti

                                    kanged,

                           tuisk  see tuunib  tühermaale

                                         kõrged  hanged ,

                                            ületades lumevallid astun

                                                    tarre           

                                    pagan- internet on hangund ,                                            

                            teadmata sest midagi

                 lumi  vaikselt  langeb       

                         hange                           

                    hange.