Seo aasta hõiskas egä seenetahtja, kiä seenist ei hooli, olõ ei hätä ja är edesi lugõgu..
Seenekotussõ hoitas kimmäle hindä teedä.
Mul om üts illos kõivosalu, kost aastit kikkasiini korjanu.Tuu olõ ei kavvõn kinäst talumajast, miä läbi puie paistus, kiviga visata. Umbõs kuu aigu tagasi tekse sinnä korvi ja väitsega jänesehaagi, korjassi säält korvitävve siini, a tundsõ hinnäst veidü kehväste, et kuis ma korja tõsõ inemise maja takast seene är. Pidäsi piiri ja jätse majarahvalõ kah.
Üts päiv mõtli, et kae kõivostiku üle.Kotsa pääl tundsõ hinnäst nigu lats kumpveki poodin: mõtsa all pikk kõllanõ kikkaseenist põrmanduvaip ilosa kärbläsesiinist tsõõri pääl. Pääle tuu porovikkõ ja heleverevit vaelikkõ, suuri ja väikokõisi.
Seodvuuri korjassi rahuligu söämega annoma täüs, miil sai hääs ja seenehalu andsõ hillätassa perrä.
Sääl mõtligi, et majarahvast mõtsa veeren paistus seenehalu ei vaiva, a minno vaivas, kuis näid ei vaiva, mille nä ummõta mõtsan ei käü ?
🤔
Üts päiv ku tõõsõ kotusõ pääl siini kummardi, sõitsõ must mõtsan müüda kamp ratastõga inemiisi.
Üts ütel kõvva tõisilõ : " Tunnõti seene hõngu. Nüüd väitse vällä ! "
Hää mõtõ, nädälilõpp olõ ei kavvõn.
SÕBRA, VÕTKÕ VÄITSE VÄLLÄ !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar