Mi ao kangõlanõ

 

 

Mi ao kangõlanõ ei olõ Petšorin  

Seo  ao kangõlanõ om 

pakõndatu

külmütätü

viilutatu

jahutatu

fileeritü

ette küdsetü

kiletätü

valmis kaalutu

karbistatu

klassifitseeritü

poleeritü

kodeeritü 

KAUP   

Ha-ha haiku ( veebruar 2021)

😷

 

                                         Keriku kell  lüü

                                  hingekellä koolnulõ

                                 vaim vahis seod päält👻👻

                                 Õues     vastlapäev

                              tuisu trall  ja lume möll

                                   rahvas  maskides 😷

Ood külmäle viile ( kirotatü sügüse ku kävemi 2 kõrda nädälän viin , põrhilla om tundmusõ vähämb erootilse )

      Päiv om  lühküne  ja hall

    vaivalt alas,  otsa sai.

   Oh taivas kullõ, mi siin

    kamp muttõ hullõ,

    üts minut viin

   kõik murõmõttõ  meelest vii

   üts hingematva viiv,

  mu üten kõrvan  org

  ja tõsõn  gasm,

  nii hää, et egä nätäl kõrda kats,

 oh taivas kullõ,

 mi siin, kamp erutusõst muttõ hullõ.😉😉😉       

Halvastõ vai häste

 

 Mõnõl  aigu om igävest,

kiäki mõistmist  ei levvä tuust.

 

Täämbä  mõtõt lummõ olõ ei aia

küll hummõn päiv tulõ ja  sulatas,

autut massa  ei  seeni remonti

ku nellä ratta pääl veidü viil  perutas,

ütsgi vigä  ei  olõ valmis’,

või olla  sõs ku plahvatas.

 Tõsõl olõ ei midägi häste:

ei kotun,  ei tüül,  ei hindäl kah,

terve elo elätü võlssi

kes  süüdü, ei esi- õks tõõsõ jah.

 

Mõni märgotas,

istu vai asutu

 ja  lõpus lask pikäle,

tõnõ seletäs hummogust pääle,

oppas kõiki  ja sajatas.

 

Egä üts umah mullin ,

kõik halvastõ, halvastõ.

Elu võissi jo  loodih olla,

näe hääd, ütle  mõnikõrd häste, är’ virisku.      

Kudum- nimetagem elulugu

 Meis igaühes  loom on

ja lisaks räägitakse - iseloom,

see õige isemoodi loom .

Kas iseloom on  Kuke, Kaljukitse moodi

või oma ema isa moodi,

või iseenda moodi,

kuskohas  meie iseloom  küll loodi ?

Kas ise loome oma loomu,

sealhulgas iseloomu ?

 

Jah, igaühel   loomus, mille loome, 

päev päeva järel nii me  elu koome

ja sõlmi harutame, lõngu vahetame,

jälle koome,  koome,

kus lõpuks valmib meie  enda lugu,

kudum- nimetagem elulugu.   

Lume ohe ( lumes kümblevad varesed olid minust kärmemad, pildile neid ei saanud, lume ohke küll)

 

Kündlekuu lõpu sula,

lumõlõ ei olõ viil  är minekü luba,

astu ilma-päiv päävä jaoss alanu.

Ku mõtsluum tunnõ nõnaga arvosaamalda hõngu,

nime poolõst viil  talv,

kõiki miiligä umas võta eski  õhurõhku.

Virga  haraku puie pääl huupi roitva,

kädistäse kärrelt -kõigilõ kuulda,

kaarna  valgõn püdelän lumõn ( lumõsupin )

mõnoga tsuklõsõ-

partsi kavvõmbalt näid mujahtõn  silmäse .

Tõmba tävvü õhku täüs,

sõõmu- millen talvõ  viimäne ohkus,

hengä sisse seod  õhkhellä õhku.

Üle avvara ilmamaa  tsisida-sii-sii-hüit,

ei näe, tunnõ är, tialasõ paarin puiõ ladvun

siristäse ( lembe ) helli laulõ,

 väikse tsirgusüäme  vallalõ,

toksva teatid uinussil urbõlõ

aig virguda-otsa saa talvõuni.

Maa lumõ all ohkas,

läbi ligunu särk rinna pääl rassõ,

oh tulõ aig, et kõivokõst  tikata .

💨💦💥💨💦💥💨💦💥

Küünlakuu lõpu sula,

lumel puudub  veel lahkumisluba.

Astun ilma-  päev päikse jaoks alanud,

taevalaotuse valgus on vallanud.

 

Haistan kui metsloom ninaga õhku

nime poolest veel talv,

kõigi meeltega omastan- isegi õhurõhku.

 

Mõned toimekad  harakad puudel

 sihitult rändavad,

kädistavad käredalt kõigile  kuuldavalt,

 ja hallvaresed  püdedas valges lumes

mõnuga kümblevad-  

pardid muigega eemalt vaid piidlevad.

 

Hingan kopsudesse sõõmu, 

milles talve sügav ohe,

veelkord sügavalt sisse õhkõrna õhku.

 

Üle avara  laotuse  tsitsida,

 sii-sii ja  hüit, ei näe, vaid hooman,

rasvapoisid ja -näkid eemal latvades,

väiksed südamed avali  laule laulavad

 uinunud pungadele teateid toksivad:

aeg ärgata- peagi otsa saab  talveuni.

 

 Maa lume all  ohkab,

vettind kuub rinnal raske,

tule aeg, mil tikata kaske. 

Sini-must-ja valgõ

 

                    Riik om küll   õhku,

           aga  uma ja vaba .  

       

Vihaga ja vihata / täämbä veidü maadli vihaga ja kiroti vihata /

  

  

Hää sanna minnä om vihaga,

sängu vihaga massa ei minnä.

Nii hää sannan om vihaga viheldä,

tüüd tetä ja ellä parõmb õks vihata.

Umbõ hää värske vihaga viheldä

ja kõkõ muud tetä vihata.

 

Esäle / kirotatu aastit katstõist tagasi /

 

 

Aig lännü aasta tüü  om tennü

 ei joosõ inämb  hainamaal

ja tõisiga   võistu’  marjamaal,

viipütüga  vett  ei veetä joht

igäveses kaonu  UAZ ja GAZ

nii aastakümnid  teid mõõtnu  verrev VAZ’.

 

Aig lännü, sõpru sugulaisi  üten  timäga.

päiv õks paistus üttemuudu egäle,

nii noorõlõ ku vanalõ.

 

Ei olõ mõtõt ikkõ’- halla

Paremb üten liipa nuuriga

ja tunnõ rõõmu  egäst vastsõst pääväst-

las noorõ  teevä väiksit  suuri viku

ja omma korgõ linnuga,

ei jõua sa joht kõiki targas’ opata.

 

Aig lännü -  aasta uma tüü om tennü,

no võta aigu veidü  puhada ja rõõmu tunda

aastast, pääväst,  kuust ja tsirgulalust lehepuul.

 

Aig ja aasta uma tüü är tennü

elotsõõr käü  üten  näidega

nii üü  ku päävä

ja sünnü surmaga.

Ei olõ mõtot ikkõ’ halla

ei nuurus tulõ tagasi,

kah vanan eän võit nuur viil olla’

ku huvvi tunnõt  -  võtat elädä.

  

 

Mis värk ?

      

 Koh mu prilli omma?

Kaonu võtmakimp.

Kohe telo jäi?

PIN-i segi ai,

vahtsõ kinda kah

lännü rändämä,

latsi numbri  häönü[ pääst.

Tiiä ei üteldä,

kas omma hamba suun,

mitu päiva kuun.

Kõgõ lõpus ma,

tahas küssü,

kas taa om ao märk

vai üts haigusõvärk,

kas teil kah nii

peräkõrd hoobis tõisildõ?

---

 

VIHJE ANTU

 

 Otteni põlla pääl UFO-t  olla nättü,

 tuud  vaja kuulutada,

 veidü manu luulõtada.

 

  Otteni põlla pääl  UFO-sid  om nättü,

  tuud  vaja kuulutada

  veidü manu luulõtada.

 

  Kirjatsural  teedä antu

  olgi  joba lehte pantu:

  „Härra Kaine põllu peal

   mullast leitud kulda.“

   

   Vihje sai antu:

   Otteni põlla pääl

   UFO tul mul vasta,

   mullast ja kullast-

   es kõnõla   joht. 

Õhku õhku

 

 

 

Mi elämi ilma veere pääl,

koh kikkaga valgõ kerik,

puul liina, kaubakeskus, kino

ni vana sann, müügih om.

 

Mi elämi ilma veere pääl,

koh pank pelgäs inemiisi

ja kõnõkeskusõ kolmõn keelen

juhtva vanakõisi.

 

Mi elämi ilma veere pääl,

koh kulusit rehkendäv tuul üle käünü,

riigiasutusõ ussõ lukku pandnu

ja väiku kooli tühjäs jäänü.

 

Mi elämi ilma veere pääl,

koh põllu pääl põhku,

vahel pasahaisugi viskas õhku

ja riik om siin kah, väega  ohku,

teno taivalõ, priius hengädä õhku,

õhku,õhku, väiga ohku.

---

Lumest urvad ja sabatutid

             Pajud on  kurvad ja  

        kevadeootuses meisterdanud

        omale  lumest urvad.

      Jänesepreilid aga rõõmsad,

      ülemeelikult vallatledes unustanud 

      põõsastesse  sabatutid.  

        Kas jänesed nüüd ilma tutita ?

         

 

Kas mul on õigus luuletada ?

 

                 

Kas mul on üldse õigus  luuletada,

kui ma ei ole päris luuletaja ?

 

Kas meil on õigus lilli kasvatada,

kui pole aednikud,

või süüa teha  olemata kokk ?

Kas laulda lubatud on laululinnul

või ainult  ööbikul ja  teistel, kinni olgu nokk ?

 

Ei ole laululind, veel vähem ööbik,

kuid vahel sisetunne palub  luuletada,

küll püüan  sõnu mitte kuritarvitada,

ja ainult südamele kuuletuda.  

 

Kas mul on üldse õigus  luuletada,

kui ma ei ole päris luuletaja ?

HIRMUS UINAUS ( kirja pantu 2019 )

 

Suurõ tammitsõ laua  ümbre TuumPääl istva   Luik, Haug  ja Vähk -järjekõrdsõl hädäkuusolekul. Inne valimisi  lubati maa-ja ilm kokko, a  rahatähti, minkä elolõ  vahtsõt  vunki manu anda    om keskpangan  vähävõitu   ja büdsett  sulas ku radokuu lumi.  Midägi  om  vaija kipõstõ ja kimmälõ   plaani, muidu lätt riigipiirak käest. 

 Ja  kõkõlõ lisas seo sügüsene torm ku  piknõ klaarist taivast.Lõunan piiri veeren võtt’ alajaama  katus tuulõ ala ja linnas traatõ pääle  ku valgõ toonõkurg.  Joba mitu  päiva  ei  ole   loomariigi tõsõn  otsan  elektrit ollu ja karmani   helopulga, rüperaali  nii  moloraamatu ei võta vunki . Alamba ei  olõ rahul.  Kuupa’ ja uru´  omma  mitu päiva pümme ollu,  elo sais  .

   TuumPääl om   pääväkõrral  üts  küsümine: midä  seokõrd lubah, määne tsehkendüs pähä määri,  et riigipiiraka  rasvanõ ots  õks  pääliina  jäänü?   Ütel meelel oldas , et  suurõl  raiskamisel olku  lõpp pääl, prõlla ja igäveste.  Elo peat  jo  terven riigin  olõma ainumalt kuludustõpõhinõ, asjaline  ja    edurpidine.

     Olõ ei  mõtõt raisata  ja  naata praavidama    tiiratu  nii traatõ mõtsu ja mäki  vahhil  kaugõl  TuumPääst. Täüestõ  arulakõ om  Taivakoan ja  Nursipalon ambulantsi pitä, kel hädä käen minku selgeltnägija manu ja sünnütägu põlla pääl.

      Ja sõs halgatus Haugi pähä suurõline plaan.  Kõik alamba Alma Materist lõunan tulõ pääliina naabrustõ ümbre  asustada,  näile riigi rahaga  sinnä vahtsõ  mitmõkõrdsõ kooba’ ja uru’  kokku klopsi,  sõs saa mõtsarahvas   prii   pilediga bussõga pääliina tüüle sõita, kaegu ja  opgu, kuis piat eläma.Ambulansti ja kooli  lähkün.  Prõlla om näil sääl lõunan viil  ummamuudu  paigakiil kah mingäst peenemb pääliina rahvas arvo  saa ei.  Kõigilõ näile tulõ rutuga  naata  kiräkiilt oppama. Niimuudu saava  valimiste aigu antu  lubadusõ üte kõrraga  täüdetüs.

      Sõõriklaud om üle mitmõ setme ao ütel meelen: Haugi plaan om  kimmäs  nink  päätähtsä ,  väega kuludustõpõhinõ ja otav.Kipõstü  tulõ  pasundama ja kuuludama  naata ja teedüstüse egäle puulõ vällä  pillu´. Karmani helöpulga  omma verevä, kõrrladusi jaotadas ütstõsõ võiki.   Plaan tulõ  ellu viiä inne ku jälki  poonatama   nii targutama  naatas, kuimuudu ja mille?  Tohe  ei  alambile märgotamises  aigu anda.

    Ja peräkõrd saa tühjas jäänü maa hiinlaisilõ  suurõ raha  iist vällä üüri....

   Pini nakas kõvastõ  haukma ja Taat heräsi üles. Oll tõnõ televiisori takka suikma jäänu.Helkvän pildimassinan    kõnõlasõ tähtsa ammõtimehe  kuis elo seo maa pääl om  aastika õks   pareõmbas ja parõmbas  lännü.

  Taat  märgotäs,  no kurat, ma küll inne  surma   umast kotust kohegi  lähä ei - vai oll õnnõ sääne hirmus uinaus ? Vai mine hullõ  tiiä  !?

Õigõ kristlanõ

 

Üts kristlanõ vaga ja vana

egä  pühapäiv Jumalat tiin,

lugõ palvid  ja palvõtas

õks väeti ja  vaeste iist,

Jummal ütles mis tetä ja kuna

kõgõl väelise õnnistus - arm .

 

Sõs kristlanõ vaga ja vana

õks   õnnistusõ ja usuga

silmänukan  vimm ja   viha ütel :

Elu lihtsa sul, palju raha,

ei olõ   õigõ kristalanõ-

ei õiglust  ilma pääl.

Eluline

 

    Kas  elu on pikk

   ja minut kah igavik

  surm paneb punkti .

                                                                             Vasta kukalt sain

                                                     Vastlapäeval kukliga

                                                      Linad jäid poodi. 

  Piibli lauanuka pääl

 A ligemisearmastust

 ei  laua all ei pääl.

Miä meist jääs ?

 

Miä meist jääs, ku mi olõmi lännü?

Veidü tuhka ja havvaplats,

ristil nimi, sündünü-koolu,

kaust lehtiga katskümmend kats.

 

Miä meist jääs, ku mi olõmi lännü?

Kotus silmäga illos kaeda,

pulstõ paljo, saapa ja seeriku,

aida takan veidü vanarauda,

vai lapikõnõ iluaida.

 

Miä meist jääs, ku mi olõmi lännü?

Läbisaamada vaihõkõrdu mädäpaisõ

ja õiendamada arvõ

vai märgotus helkäs jääjide päien.

 

Miä must jääs, ku ma olõ kõrd lännü?

Alastõ tulli ja alastõ lähä.

Vanalõ pinile uusi trikke ei oppa ( 2020 Uma Lehe jutuvõistluse lugu )

 

Vanalõ pinile uusi trikke ei oppa.

 Nõuka aigu oll’ pääliinan  Pärnu maantii veeren  ainult üts puut  kos sai osta  pildistämise tavaari – filme ja  kinnistit, ilmutit nii fotokit. Säält, ainumast poodist, saiva  hindäle tüüvahendi   üle riigi kuulsa päävapiltniku   Suurõ Kalju , Toominga Piitre  ja  tõsõ.    Mu  ämm oll ’ pikki aastit  tuusama poodi juhataja.      

   Proua ämm om  katsõkümnendäst  lävepakust üle astnu   ja  poodi asõmõl  juhatas nüüd  kotun äiä.  Kuun om eletü   viis kümmet ja kuus   aastakut.  Kumbki  eläs uman tarõn  koh uma  telek  nii  koiku, kõrda paar  päävä pääle  saava proua  taktikepi all söögilauvan   kokko kah. Nimä eläse häste, eski nii häste,  et makasõ egäüts uman sängün, sõs ei tulõ  ütelüsi  norskamise ja muidõ asju  pääle mia   pikält kuun elänu abielorahva  näägutamiseni viiä või.  Sääne elämise moodus and mõlõmbalõ  küländ engämise ruumi.  

    Herrä äi om tavaline  eesti miis kiä egä väiku  tervüse  häda peräst  vingma  nakka ei. Miis taht rohkõmb  mõtõlda,  nii aruta  tuu üle kohe  valitsusõ  põllumajandusõ poliitika vii, vai määne om hää sõidumassin  ja väega ihalikult kaes timä   „Vaprit ja Ilosit „.

    Õigõ eesti miis ei nakka naasõlõ  kõnõlama, ku suurõ varba küüds om liha sisse kasunu ja timä   om vaiki eski sõs, ku saapit inämb   häste jala otsa ei  saa tõmmada. Eesti miis lihtsalõ  kannadas. Ku  küüds joba nii jälehäle liha sisse oll’ kasunu, et  lonkama ajasi, nakas ämm uurma, mis  esäsel viga om. Kummalgi jo uma kambri ja õdaku  sängu veere pääl kokko  saa ei .

    Ämm  kai sõs  uma  mehe suurt varbast  ku Paljast Põrknat  ja sai otsa pääle. Tuupääle võtt’ timä pikembält märgotamata helöpulga ja kõlist peretohtrilõ. Kaivas murõt. Tohtri  kullõl  jutu är’ ja ütel, et totri manu ei massa tulla, koroona aig  jo, aga tettägü haigõst varbast pilt nink saadõtagu  pilt  vigatsõst varbast ja  küüdsest  tohtrilõ. Sõs saa  timä hädä kindlas tetä , nii   terves tegemise plaani kah.   

      Tuu pääle küsse ämm, pikkä aigu fotopuuti juhtnu proua, et pilti vai, haigõst varbast vai, no  kost mi prõlla vana inemise aparaadi,  kinnisti ja ilmuti saa,   vai piltniku kia pilti tulõ  tegemä ja  kunas tuu varbast üles võetu fotu viil tohrini jõud.

     Ämmä küsümise pääle oll’ tohtri   helüpulga tõsõn  otsan keeletü  nink pikä mõtlemise pääle kässe äial  õks  paari päävä peräst varbast  näütämä  tulla.

    Takkajärgi tarkus om, et  ravimtaimõ nii salvi  es olõs  äiä avitanu, tõnõ tohtri  pidi  varbalõ  eski veidü  väist näütämä.

    Proua ämm kõkut naaru ku varba  ravitsõmise juttu kõnõl. Vana pini kavalusõst  ja elo hindä käest  opitust   oll’ jälki kassu.     

   

Ainukõ normaalnõ eestläne /2019 Uma Lehe jutuvõistluse lugu

 

Ütsainus  normaalnõ eestläne.

 

 Mullõ miildüs  mõnikõrd aastan üle  piiri kaia ja esiki minnä, selle et kotun mul aigu molutada  ei ole  vai lihtsalt ei mõista. Esä  om tiidmise pääle ku ma  jälki maailma kolkma lähä   soovidanu innembä telgiga  Mustajõe viirde minnä. Mille, ei tiiä ?

   Seokõrd, mihklikuu viimätsel nädälil, ku armsa kodupaiga  ilma  olli jo suurõ sügüse näoga,     linnasimi  raudruunaga   pääliinast Santorinilõ. Santorini om väiku  vulkaanist peri  Kreeka saarõkõnõ keset  sinetävät  merd. Kõik maja  saarõ pääl  omma valgõ, peaaigu piimvalgõ ja katusõ sinitse, merevesi om puhas ja lämmi, süük nii hää, et vii keele ala. Ütesõnaga, molutamises  väega  hää ja  õigõ kotus.

     Raudruun oll’ kaasmaalaisi täüs, paarsada kimmäle kiä kõik saarõ pääle maha panti. Jo sääl oll´ rahvid saarest ja setust, Võrust ja virust, eestläsi  nii veneläisi.

     Olli joba  hää mitu päiva saarõ  pääl  uma armsa tõsõ poolõga  täus raha iist molutanu ,  mia lihtsäle tähendäs  värsken õhun  lugõmist,  lämmän viin tsuklõmist  ja  mere  veeren peesitämist, lihtsalõ passmist.

      No väega  pikält  ma molutada ja passi  mõista ei. Sõs ma  naksi  patsiirmä. Patsiirmises  ol mere viirde  molutajatele tettü  mitu  versta sillet tiid,  ütel   puul  söögikotusõ kaemisega mere pääle ja  tõsõl puul kah süümise paiga  nii  väiku poodi suvõniire ja muu kraamiga kauplõmises.  

     Üts päiv ma sõs  patsiirse  sääl  mere veeren  ja pääle mu patsiirse viil hulga inemisi: ingläsi, veneläisi , hiinlasi ja palju tõisi rahvid.Vahtsõ  sääl üten  poodin  niisama ütte nii tõist  ku ütekõrraga  kuulõ, nuurõpuulnõ naastõrahvas  ütel selgen kiräkeelen : „ Ma  ei  ole  siin reisil  ühtegi  normaalset eestlast  näind ! „Timä kõrval sais turskõ nuurmiis säänse veidü  buldogi näoga  jämme kuldkett ümbre kaala kiä haugat’  vasta: „ Aga mina ? „     

      Ma  saisõ  ku soolasammas, es julgu hengätä kah,  olli õkva ku puuga päha saanu. No mõtlõ esi, ku sääne  tiidmine ütekõrra su pääkolu  lömästas.Egäsugutsit  mõttit tul’ pähä. Edimält aruti  uut tiidmist tõsõ poolõga kia muu seen arvas, et  kae no määne vedämine, olõmi reisi pääl ütenkuun kõgõ normaalsõmba eestläsega.

  Paari päävä peräst ollgi  jo aig kodo  tagasi linnada. Lennujaaman silmäsi tõisi kiä kodo  naksiva  tulõma  ja  märgoti uma ette:tiiä ei kas mul hindäl viga man vai, ümbre ringi olli kinä nii  rõõmsa meelegä ilosa inemise.