Aasta lõpun mõtlõmi õks aolõ, toolõ miä siin ja toolõ, miä lännü.Aoga köüdüssen mõtlõmi inemiisile, noilõ kiä ümbre ja noilõgi kiä igävesess lännü...
Aoga köüdüssen panõt imess, et lats kedä päält kolmõkümne aasta tagasi ilmälõ tõit omgi täüsmiis, mudsukamb, ku sa esi. A miilde tulõ ka aig ku tä poti pääl rahulistõ istsõ raamat taasperilde iin, vai aastasõlt kõik tahtsõ lukku käändä, suur võtmõpunt alasi peon.
Aig lännü, a loomus ja olõk üten ilma pääle tulõkist. Aig ja elo oppas mano, ku opja olõt.
Aastidõga saat arvo, et aigruum om perädü ja elämises antu aig kallis- nii kallis. Esierälidselt väärt om aig, midä olõt ollu, vai olõt, umastõga..
Päsemäldä joul
aasta liivakell juuskman om tühass:
aigu, miä meelen viil,
aigu, midä tiiä ei.
Austraaliast leüti 100 (saa)miļloni aastaka vana
häste püsünü dinosaurusõ luukere,
Kaali kraatri, poiskõnõ,
tekküsi õkva inne Kristust 1500 aastat,
Vinnemaa õks pidä häötävät sõta,
hää seeneaasta,
miikärgen oll' kinäste mett.
Liiv juusk liivakellän aigu,
aigu miä meelen viil,
aigu, midä tiiä ei.
Aig sulatas lumõ,
närvetäss häiermä,
niild elo ja aasta,
mõrksalt sulass suun...
Aig käändä liivakellä,
vahtsõnõ aasta uut iin...
Võtami aigu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar