Kooliaol
ollimi pundin:
Marika,
Marje
Ere,
Tiina ja Hall.
Punti ei olõ inämb,
värviga
peidet halli kiä alal, kõigil vast.
Tiina, tähtkujult
Vähk eläs Soomõn,
tiiä
ei palju tast,
jaanikuaigu
õks miilde tulõ
aasta
saa vanõmbas,
kas
sääl nüüd ta kodo ja kodokask ?
Kos om mi kodo ja kodokask ?
Meri
on elutark naine- jutustab lugusid,
Kordumatuid,
ladusaid, rajusid , sidusaid,
Lõputult
pikki, pole neil algust - lõppu,
Lood ausad, otsekohesed ,
julmad ja ebamaised .
Järv stoiliselt lamab kui ätt,
endasse tõmbunud tumm,
lood tal sügaval südames peidus on,
nooruse
allikad, ohtlikud eluhoovused,
maha
maetud, alla surutud tunded, ealised muutused,
aga
ta ise ei kõnele.
Jõgi
ehk vallatu laps,
kepsutab,
paigal ei püsi,
ettearvamatu,
isepäine ja jäine.
Oma
konnatiik-lomp, vat sel pole sugu,
ehk
mu isamaa väike,
elurikkust küll, aga avarust vähe.
Nii
kirjutas keegi naine
ja
mees vaatas stoiliselt pealt.
Sa ütli, sul om to do list,
alati üts jakkus,
aga ma olõ kärre, tsärre,
kõrraga är tii ja prõlla
olõ täütsä jakuta.
Sa küsüt: „Kas armastat minno?“
Ei tiiä, miä vastada.
Ma tuu pääle küsü:
„Miä armastus om?
Sa vaiki, ma ütle: „Jakkus
õnnõ.“
Nii ütenkuun elämi,
Yin ja Yang,
aastit kolmkümmend midägi.
Tulõ ette, hussi muudu
mi tõnõtõist salvami,
inämbältjaolt tarkust
laskõ olõval olla.
Jakkus – suurõstõ üteldü,
käümänollõv,
kos üts om Yin ja tõõnõ Yang,
tävveste miildüs mul.
Vot niimuudu õkva luulõti,
kas küsümisele kah vastassi?
Hummogu heränü, kae hinnäst
piiglist,
vasta kaes kiäki kortsõga,
suu man paar sügävät vaku.
Võta näpuotsaga prantslasõ
määri
näolõ ja kaalalõ,
niisuda, kaidsa,
kõgõst väest edesi touka
vanas jäämise värki.
Paar kõrda kuun
kosmeetigu man pikuda,
tä kah kuur ja niisutas,
ma esi ku muumia maskih,
egä rakuga tunnõ haisvat
väke.
Hummogu heränü, kae hinnäst
piiglist,
hoolõga prantslasõ määriga
määri:
närvetäse kõik häitsvä lilli,
ütskõrd olli nä ilosa, ilosa.
Lahkunud on meie Juta,
läks, kevadel enne Jaani,
läks ajal, mil aastakümneid ta,
saatis sadasid lõpuaktuselt
lilled käes, ellu suurde.
Lahkunud on meie Juta.
Täna ei taha ma nutta.
Mõtlen ja meenutan:
40 aastat tagasi
seisime aulas lillades kleitides,
tema ka
ja südame all tal
veel üks elu,
kellel nüüd on oma elu.
Läinud on meie Juts
õpetajale ilusaimal ajal,
loodame tähtede taha.
Hüvasti väsinud keha.
Elagu vaimsus ja vaim.
Lahkunud õpetaja-
teame ju käsikäes elu ja surm,
Valgus
on kõige algus,
ärkan,
päike kõrgel,
toad-köök
valged,
valgust jaganud, uudistanud,
mitu head tundi ta.
Valgus
on kõige algus,
unustan
halva une,
kanged
liigesed
tuimuse
nimmes .
Valgus
on kõige algus,
naudin
kohvi ja valgust joon-
üürike
armuaeg-
tõdenud poeedid ka.
28 aastat tõesti tõestan ma,
nüüd, aja
nõudel ka kaugtõestaja,
Kaugtõestaja esmalt küsib
kas
kuulete, näete mind, kus asute ,
ah
soo, teil kõlar ei tööta- probleem,
ah
soo, olete traktoris, töötate põllu peal,
ah soo, autoroolis käes nutiseade sõidate,
ah
soo, alles ärganud katmata ülakehaga
soovite mu kaugteenust kasutada,
ah
soo, härra arsti juures ja
ühtlasi
kindel tahe leping kiiresti tõestada,
ah
soo, kõik alati korras, aga minuga error
,
No vajutage klahvi f5,
vahel
tundub see tõeline terror-
või ongi nii- muutuvad ajad ja kombed,
tõestaja aega muuta
ei saa,
ainus võimalus, kohaneda ?
Ma
olen tõestaja.
Tõestatut tõestab
numbrite jada mõõtmatus veebis,
digitempel-
PIN 2,
seesugune on aja märk ja
kuulen, AI koputab uksele.
jaanipäeval mehele
mees justkui rubiin
kae häitses lupiin
tiiveere ja põllu täüs
ullis tege viin
Varblasõprovva mu viirpuuhekist omma tegüsä,
olõ ei aigu ütenkuun linnada,
laulutsirgu helle helüga
võimust võtnu kõik õdagu.
Provva nüüd paarih,
vihmaviirenn näil spaa,
kos esävarblasõga hullada hää.
Aga mõni õdak, ku aigu saa,
tege umasuulisõga reivi:
kuun võtva järvevett,
vahel pandva näkki,
kodotulõkus kobistas kõrda siiva,
hindäteedä mõtlõs, et umasuulisõga om hää,
võtas mõlõmba,
aga edimält õhku ja vett,
sõs mulli ja hummoku Värska vett.
Hulksõ külan kell
katskümmend kolm null
viis.
Ainukõsõ uulidsa pääl es
olõ kedägi,
ütsindä saisõ, tsireli
häitsi.
Aastid tagasi külä viil elli.
Ulli olõti, lihtsäle
makati!
Ku olõs liinan ma,
miä maka ei ilmangi –
New Yorgih, Las Vegasõn
pilvelahkja saa katsõnda
kõrra pääl
kiäki ei maka, tulõ vilgussõ,
vilgussõ,
auto kümnen rian vuurva,
vuurva.
Suurliinan olõs ting vai
kirp ma,
aga siin saisa vähämbält
prussakuna.
Ja üü om nii valgõ, valgõ,
õhk täütsä klaar.
Ulli olõti, maha makati
põhjamaa valgõ üü!
kõik kasus ja häitses,
aga hirmsa ja jälle:
kihulasõ,
puugi ni parmu,
põud ja vihm.
Ilm illos ja päiv nii pikk,
kõik häitses ja küdsas,
aga sõski jälle:
pikne tümistäs,
vaablasõ, tsämbläse,
mehitse viimäte tsuskasõ.
Ilm illos ja päiv nii pikk,
hindä aian om piknik,
himo hällün lukõ ja suiku,
aga jälki jälle:
naabrimehe aian nakkas murotapp,
hain piät maakamarast madalamb
olõma,
hüürgäse niidümassin, trimmõr,
peräkõrd õhku puhkva hainalõ.
Ilm illos ja päiv nii pikk,
Eestimaa suvi sõski pagana
kinä!
Ku olli väiku, saia
tahtsõ suurõs,
kooli lõpõti, tahtsõ kotust
är,
esihindä teedä küländ tark.
Naanõ viiskümmend viis arvassi
vanamutt ollõv.
Sai katskümmend viis, läbi
elänü ütte-tõist:
Alma Materi ello, suurt armastust,
arvassi, et elo pikk, nii
pikk om iin.
Tõõnõ käük – miis, latsõ,
tüü,
päiv päävä perrä lihtsäle
elli.
Ütel pääval, aastal kats
tuhat midägi,
latsõ lätsi, värte pääl hoitsõ
silmävett tagasi,
elo läts hillätassa edesi.
Tiidmine tull´: olõ loodsikuga
jõõl,
pervi pääl eloaastide puu
kaessõ mullõ perrä,
üttegi näist saa ei kõrrata,
elojõgi, kanna mu loodsikut
viil.
Ei taha suurõs, ei kotust
är,
olõ ei ka vanamutt vast,
mehega kuun olla om hää.
Saatus, anna elämises aastid.
Elojõgi, kanna mu loodsikut
viil.
Käen suvi ja retrograard,
es
tulõ mi Petrograadi
a
Põlva Pesä restoraani ,
ei
saa siin vast pessä,
olõki es musa,
a üts punanõ pusa,
saat
mekki seod Umma Mekki,
mis
sõs, et tulõ vast manu ka pekki,
peräst
saat hinnäst jäl’ki rekki
ja
pusaga Illos Naanõ
olla
lihtsalt naanõ- Setomaa laanõst.
Restoraanin oll’ hää
õnnõ küük panti ütessä lukku,
olõ eski tuud roosat veini,
a
õdak oll’ illos ja lätsimi reivi,
viil vett
pidävä järve kanda,
ollimi
sillä pääl: naasõ ja vein
ja käteräti, mureli, mustika, vein
ku
mutimulku -es olõki inämb neid
ja
lõpus
ütenkuun vette,
üts
valgõ ilosa pee-ga näkk,
pee
vii pääl ku kallu püündvä parts,
tsuklimi
sääl är’ minevän viin
ja Illos naanõ tõi järvele viimätse ohvri
talitsuklõja
aluka-
läbi
sai reiv ja pään oll’ vein.
-
