Võromaa illos naanõ ( naljaga poolõs või mõttõtiidläse luulõ, tiiä ei )

 

👅Aprodite ja  Juudit es mõista võro kiilt,

naasõ  tõõsõ  meelega.

Võromaa illos   naanõ,

tegijä , õkvaütlejä,

niisama ei passi,

mehele  kõrva ei aja   kiilt ,

( vai sõs harva, ku midägi väega vaia ),

kaala  otsa tääle  jätt` pää,

tuud peräkõrd tulõ viil vaia.

Võromaa illos naanõ

ku imäkimalanõ peräntulõjaid  kasvatas,

käänd mehe pääd ja kamandas:

„Miä sa  niisama passit,

mine tuu  halopuid ! „ 

Võromaa illos naanõ

kuuma pliidi man sais ja  kuukõ  küdsä,

Aprodite ja  Juudit pilve päält kaeskõlõsõ,

sügävalt  ohkasõ:

„ Kas elo või nii lihtsä ja prosta  olla ? „   

Ha- ha haikud

     Lumõräitsak es

  tiiä hummogu kinkä

 hangõn heräsi

👀👀👀👀👀👀👀👀👀

 Sügis, vanadus

lotendavaid lihaseid

peidavad dressid🥴

Lumõsadodõ aigu

   Valuvalgõ lumõsado, 

lumõhebeme ütegi plekitä

  süüldä sündünü

        laugõlõsõ

         ilma.

Jaoperrä vallusvalgõ 

lätt tuhmis ja jälles

süüldäolõkist perrä jää ei midägi...

      Illos om vallusvalgõ

     lumõsado ja - räitsägu

      vallusa vaikiolõki aigu.

( Viimase stroofi tõlge: valge vaikuse ajal

Müüdäminnen müüdä astut ( pealiskaudselt astud mööda peamisest

Müüdäminnen

küsüt kuis lätt,

tahtmada periselt teedä.

Müüdäminnen 

kaet järvepiiglit

silmä  sõs ei jää järvejaak (kiil ).

Müüdäminnen

astut müüdä päämisest:

Inemisenä suurõs kassu-

seestpuult.

Ät@ ja Oü vol 3 ( 👋)

 Juudahõpõ Oü ja Rikas rahvas Oü 

 es mahu üte lavva taadõ,

  a Kelmikülä Oü tekse diili Staarkana Oü-ga är',

 tuu pääle  teedüse saatsõ  Oü Kärss ja Jorss  maasuul@(ätile) ja

Tõusev  koit Oü jupitõr4(nelläle)@ ja leiuneiolõ@.

Tormimurdja Oü-l es olõ muud tetä,

ku uuta tormi.😜

Süküsikäv II

          

             Süküsikäv

lammõs ku hahkjanõ undsõ mu pääle,

pähä käüt hallatsõ räti

määtas mu jala-ja  künnärpääjakkõ,

hüdismusta laotas hinge  ja  huuvõlõ.

              Süküsikäv

siugles hussina sängün

sistäs päitsen ,salvas jalutsin

tökätiga tembeldäs päivi,

ikku hünk tormidsõn  üün.

               Süküsikäv

Taivaskoan maa ja taiva vaihõl

  vakka devoni aost  kivimüür,

 jõgi ku latskõnõ kivve pääl                    vattu kargas,

           aoga  juusk võiki  

               igäveste.

---

Ha-ha haiku

 

           Ilmatark teatas:

            sügisnukrus krae vahel

            pitsitab hinge

Viinakuu tujo

 Viinakuu hiit

  taivaluugist rassõt vihma,

  tuul mürräs mõtsan ja katussil,

  maru murd vannu puid

  raksuga poolõs ku pilpit,

 härmätüs il'ma jahehõlõ üsätäs,

 sadanu lehe ku  mukitu lõbonaasõ

tilbõndasõ rentslin,

mõni ütsik õnnõ üles korjatas.

Mihklikuun inemise es juu,

viinakuun võtva sõs topõlt.

Ha-ha haiku

 

    Langenud leht kui

  mukitud lõbunaine

   tilbendab rentslis

Vaiki olla vai kõnõlda

Lihtsämb vaiki olla

ku kõnõlda,

hing matta,

võlssi  esihindäle ja tõisile.

 

Lihtsämb vaiki olla

ku kõnõlda,

kannahtada ja halutada,

süüs panda vai süüdläne olla.

 

Lihtsämb vaiki olla

ku kõnõlda,

kooni kõigist ja kõgõst ütskõik.

Inemine,

a mille vaiki olla,

ku kiil suun ja saat  kõnõlda?

Käekirätä ( Käekirjata ) Üha sagedamini kuulen inimestelt, et oi ma ei oska kirjutada, pole ammu midagi kirjutanud, aga käekiri on ju kõigil ainulaadne, isikupärane .....

Mul   olõ ei käekirjä inämb,

õnnõ klõbista klahvõ- enter, delate.

Käekiri jäi  koolivihkite  vaihõlõ,

kaustikile ja märgüsraamatitele.

 

Meil olõ ei käekirju inämb,

kõik klõbistasõ klahvõ -enter, delate.

Mi käekirä jäie  tähtpäivis saatõtuidõ  kaartõ pääle,

maja- ja  arvõraamatitõlõ,

saatõlehile ,tüüplaanõile.

 

Käekirätä  hingekirän

üle  ilma ütesugutsit tähti toksimi,

suhvlin viil talvõ uutva 

mõnõ  kindakirä.

Ha-ha haiku

 

Sügis on seenel

eelarve augud kingas

seenemaks kuklas

Lihtsäle istsõ kai vette ( ja saiõgi valmis mu luul )

 

Lihtsäle  istsõ, kai  vette,

põhja, midä es näe….

 

Luudus  om luuja,

inemine  astos tä karja-

tsille ja karvanõ,

illos ja kihvtine,

ütenkuun alasi,

elo ja surm,

luudus om luuja,

täl ütskõik.

 

Lihtsäle istsõ, kai vette,

põhja, midä es näe,

olli  sääl eelä

ja minevä aastaga,

vai mineväl, üle-mineväl saal.

Lihtsäle istsõ, kai vette,

inne põhadut põhja paistu vasta,

kipõn mu hindä  ello,

koetut ku härmävõrk.

 

Ood võserikule ( Ood võsale ) Mullõ om võserik ( võsa ) miildümä nakanu, midä vähämbäs jääs, sedä rohkõmb miildüs, // ohku-õhukse /haha hõnguga -halli värvi // värmerikaa, värviküllane, mendsi -mündi / undsõn-udus )

Võsõrik ilosas tege  mu maa,

puhmu kiä kõrvusi  seldsin,

päivi viisi ütstõõsõl hõlman

tugõman lahkõhe  tõõnõtõist,

perve ja nurmõ pääl.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa,

ohku tossava lumõ naal

õhetas paiustiku palõ,

haha hõnguga rootsikun

siivotasõ tsirgu-pesä plaan.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa,

paiguldõ ku pross   nurmõ nääl,

hillätassa eht hinnäst urbõga,

sõs riputas külge tsilga,

tuu perrä tuulutas   häitsmehiivu.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa,

suvõpoolõ mutiku  lehistun  välkvä,

hummoguti püündvä päivä,

undsõn uutva õdagut,

egäl puhmul esi- ja ütenolõmine.

 

Võserik ilosas tege mu maa,

süküst uutõn  värmerikkas saa rohiline -

mendsi, oliivi, aniisi, reseeda,

ütekõrrga hallaüü kuda  kõllatsõ hõlsti

vai rostõpruumis värv pää,

võserik ilosast ilosamb.

 

Võserik ilosas tege mu maa,

tuisk eht alastõ rootsu valgidõ jänesse handuga

Külmä käen helkäs härmätüs  kavvõdõ-kavvõdõ.

Jah,  mullõ  miildüs  mu maa ja tä võserik,

 õkvalt nigu lihtsä pettüsetä, õigõ inemine.

Kurbusõga kae ütetasatsit nurmõ lahmakit,

massi ja massinite vasta ei saa, olku  inemine vai võserik.

Ha-ha haiku

       Puravik kasvab

     vati sees pehmoks, ei see

      koti kedagi

Peräotsa pelgüs ( kakskeelne) (Olen tihti imestanud ja mõelnud, inimeste ülbus ja üleolevus on hämmastav, kusjuures ei hoomata, enda väiksust . Ja väike on veel väiklane ka )

  

      Hüväste  makõhalu,

     Tähekogo Kõgõkogun,

     Tähekogodõ  mull

     katsõsaa katõkümne miljoni

    valgusõaasta kaugusõl.

    Tähekogodõ parvõ,

     perädü tühjus,

    bussi suurusõ hännaga tähe

    lindäse Maa poolõ.

    Maa kannahtas

    viimätse piiri pääl,

    makõvesi är kulutatu.

    Inemine  suurõlistõ arvas,

   tä kolis vereväle  Marsilõ.

    Elo hällütä hällü,

    inne suurt pauku.

    Hüväste makõhalu,

    ilma peräotsa  pelgüs

    mi alostami lõpust…..

 👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽

   Hüvasti nostalgia,

   Galaktika  Universumis,

   galaktikate mull

   820 miljoni valgusaasta kaugusel.

  Galaktikate parved,

  lõputu  tühjus.

  Bussi suurused komeedid

  lendavad Maa poole.

  Maa kannatus katkemas,

  magevesi  hakkab lõppema.   

 Inimene arvab üleolevalt,

 ta  kolib punasele  Marsile.

 

 Elu, kiiguta  hälli,

 enne  suurt pauku.

 

 Hüvasti  nostalgia,

 maailmalõpu hirm,

 me alustame lõpust.

 

     

      

Ha-ha haiku

             Tšilli tahab suus

            sambat tantsida, raske,

            ees on labajalg

Makõhalu VIII, kardohkasügüse

       Mihklikuu  alas kooli

      ja vasta kõnõlõmada

      kardohkavõtmisõga.

      Rahvas, ku üts  miis,

      kummard kardohka iin.

      Rahvas, ku üts miis,

      kõrrald suuri talgit,

     kummargil, 

     nõna maan , sälg hallus,

     kaabat ütsindä  ja ütekuun.

     Rahvas, ku üts miis,

     vungiga , virka korvi korjas

      Jõgõva kõllast

      ja Väikest verevät.

      

   Põka põkat 

   üte nurmõ päält tõistõ.

   Traktorist oll väärt miis.

   Rahvas ku üts miis ,

  vedi noosi  kellerile vai kuupa.

  Inemise , maa ja ilm olli

  kardohka pruuni värmi.

 Rahvas , ku üts miis,

 kummard kardohka iin.

    

Ha-ha haiku

 

        Tigudel majad

        kinge looduselt, õnneks

        siis lahusvara😜

Põimukuu üü,

 

       Põimukuu üü omma

        lämmä, pümme ja sügävä,

         taivalõ kaet, uput är,

        lämmä, pümme ja sügävä,

        taivalõ kaet, essüt är,

        lämmä, pümme ja sügävä, 

        taivalõ kaet, hiidüt är, 

        lämmä, pümme ja sügävä,

         taivalõ kaet, tunnõt är,

        igävese ilmaruumi

        lõpulda perätüse.

        Ütskõrd mustõtus 

         võtt siit üten,

         vii tähti takka 

         Taivatiil.....

        

Ha-ha haiku

              Seenelised ja 

              seened ikka ootavad

             kedagi -Godot

Ha-ha haiku

 Must aroonia

ja huumor,  või teitegi

ajukäärule

Ku käen om tõõnõ puul

 

     Ku kastõ pand  haina  helkmä,

     ku loksipinnär  hiit verevit kübinid,

     ku pindre päält  võtta saat kurkõ ja sibulit,

     ku  tuulõga satas  ubinit-

     peräl, suvõ tõõnõ puul.

 

     Ku  suurõs kasunu väiku,

     ku läbi tettü mitu  kiirdkäiku,

     ku põetu ütte ja tõistki tõpõ,

     ku   pään om kuld ja hõpõ,

     elolgi  käsil tu tõõnõ-illatsõmb puul.

     Talvõni  ollõv  viil  aigu ….

Põimukuu pühäpäiv 06.08

 

Ilm om lämbe,

katski läts mitu purki,

ku sisse teie veidü kurkõ,

kraamsõ kõrvalhuunid,

kai,  kimmäle laokil tavaari,

muro pääl traagõldi,

õks tarrõ, küüni ja garaaži,

maja otsan vana tamm

 tummilt tuud  tunnistõn,

palju kiä nännu jo ku mitmit põlvi.

Miis ehit mutukilõ hotelli,

tuu asi vanalõ puulõ viil tiidmädä.

Latsõpõlv miilde tull'

ja sõs halutav põlv,

tiiä , külmä vii ja ussisõnnuga,

inämb terves ei tohtõrda,

haluga edesi tohkõrda 

ja no nii illos om ilm.

Ha-ha haiku ( katskiilne)

 Kultuurist väljas

on nõgesel hea elu

väega , vägevalt.

Kultuurist väläh 

om nõgõsal hää ellä,

väega vägevält

Hainakuu otsan

 

     Vabarna- ja hõrakuverrev

      hainakuu  otsan- 

      seo aasta ohku hainaga.

      Vehverments täüs kasunu-

        saanu maigu,

      roosipuhmõ vaivas lehetäi,

      nõgla  täisid  es häiritse,

      nõgõsõvirts avit hädäst  ,

      kuulda, koloraado naarsõ

       mürgütäjä   vällä.

      Ruusõ ja liiliaidõ  hõngun,

      ollõkõsõ ja saslõkiga

     üts rahvapidu

     aiõ tõist takan.     

Ütskõrd, ( taivast ja tuulõst kirot üles mõttõtiidläne minun)

 

     Ütskõrd,

kinni vaos elopäivi uss,

enämb sõs olõ ei midägi vaia.

    Ütskõrd,

puhtas kraamitas kapi ja suhvli,

üle loedas väidse ja  kahvli.

    Ütskõrd,

nõuvvulda kaias  valõhtuinud heegeldet pitse,

maha müüäs  maja  ja ehte.

    Ütskõrd ,

kiäki  ei tiiä, et olõman ollit,

tüüd murdsõt  ja  mõnikõrd süämest naarit.

   Ütskõrd,

tulõ  tuu kõrd,

eloküünäl  palas

 õnnõ üts kõrd.

      

Ha- ha haiku

 

       Igal kaunal on 

       uba, mõttekus loob me

        elule  uba

       Egäl kõdral om

        uba, mõttõkus kuda

        elolõ upa

Jakabpäiv ( Jakobipäev 25.juuli ) Palanulill-põdrakanep

 

Jakabpääväs om

palanulill helle- piä häitsenü,

päiv pliiknü är’

tä ilosat värmi häiermä,

kimalasõ unidsõ,

suikva tottõ pääl,

ütesävägine aiglanõ,

üte kõllatsõ häelmä kaupa

tege ilmaga kaupa.

Kikkaseene vasta tahtmist

pressvä nõna maa seest vällä ,

aig jo- a mätas kuivõlik,

Jakab hiit külmä kivi vette,

pääväl ja päivilistel-

õnnõ rutt.

 

Sendisaagõldaja (sendisaagija)

 Sendisaagõldaja

võtt alati vähämb pakkmist,

pulmas, sünnipääväs ja puhtilõ.

Sendisaagõldaja 

taht egält puult rohkõmb saia

ja vähämb masta.

Sendisaagõldaja 

ostsõ kats pooilgut piimäsuppi, 

nii saiõ kopka odavambalt,

vii tüü mant termossõga 

 kodu kohvi, 

rahata saia jo...

koonõrdamine vai kokkuhoitmine🤔

Võrokiilne tüüpäiv 18.07.

Kristaga kõnili võro- ja kiräkeeli.

Andresega kõnõli võrokeeli

(tä külh seto vist),

Jüriga kõnõli võrokeeli,

Annaga kõnõli võrokeeli,

Lembitu, Aire ja Kristaga jälki kiräkeeli,

Estri ja Maiduga kõnõli võrokeeli,

sõs inämbjaolt õks imäkeeli.😍

Pühapäiv-16.07. ( unõn ja ilmuisi / unes ja ilmsi )

 

Kesksuvõ pühäpäiv-

Ähniorg

välan latsõ ümbre majju juuskva,

kõva  helüga huikasõ ,

ütstõist tsänkvä,

törtsü ikvä

harailise patsiirvä piniga,

üleaidnõ provva  jalotas tõukassi,

vannu ei olõ nätä-

arvada toimõtasõ

vai pääväst uimatsõ,

õhun lainõlõs küdsämise hõng.

Kiäki  ei keelä-

juuskõ ja rüüki,

lats olla,

asatada pümmeni,

juuskõ ja rüüki,

sadada  sängü

magusalõ maada,

lats olla,

unõn ja ilmuisi.  

Ha-ha haiku (kakskeelne)

 

Tuul viljapeades,

tera on ainuke kes,

ei karda lõikust

Tuul villä päien,

terä ainukõnõ kiä

ei pelgä lõikust

Pini elo

 

Võlskus vilist vilepilli,

Kõrkus kõdrits upõ,

ussõst  astsõ vällä

ku pessäsaanu pini.

 

Sõna murdsõ piike  ja

tarõn paugut Piknõ,

haugati näil vasta

ku nukka aetu pini.

 

Tukõv nuhel nõrka

ja Ikäv irvit nukan,   

tundsõ hinnäst õkva

ku vette visat’ pini.

 

Ajomõsu (ajupesu) loput mõssu, 

kõrval Massu peesüti,

(maksud pikutasid kõrval)

olli nigu ketipini,

vihatsõlõ  lõrisi.

Pinikene, pinikene,

peenükene peon.

 

 

Ha-ha haiku (võrokiilne)

 

    Lilliilu om

  musti küüdsealustõ

  pindremaa päälpuul