Ha-ha haiku

 

      Koore all kõike

hirm, haavad, haige süda,

kas ka hinge kaev

Makõhalu X ( arvan, et karjas käinuid ei ole lugejate hulgas palju, pikalt on see makõhalu ( nostalgia ) olnud minuga, nüüd sai siis vormi ja mõtlen, kui jälle ( hirmus ) oleks see värss olnud siis, kui karjas käisin, pilt on sellest samast kohast Mustajõe ääres, kus võserik ja karju sää loomulikult pole )

 

Karalats olli,

astsõ kara perrä

paiuvits üten, pamp tõõsõn peon,

tolmutsõl tiil

hummogu varra, päiv vaivalt silmä oll tennü valla,

päält keskpäivä, päiv  lõõgas taivan, silmä tekk’ pümmes,

õhk hengäss…  

 

Karalats olli,

astsõ kara perrä,

jõõ kotsal undsõ, hain kastõst likõ,

mõntvuuri süämest läbi lei piknõ,

tihtsäle armu es anna  parmu

truvv karapinikene abiss- käsü pääle paugat,

õhk hengäss….  

 

Karalats olli,

astsõ kara perrä,

sarvõkandjail udara  kõtu all lainõldi,

egäl uma minek ja olõk-vihjõpääl  hõel,

Lehvi ja Maasik, Kellu ja Jõhvik,

õhvakõsõ ja tsäropää  händä höörüten astsõva iin ,

õhk hengäss.

 

 

Karalats olli,

astsõ kara perrä,

üts silm kara pääl jõõperve pääl istsõ,

raamatuid loiõ vai käsitüüd teie,

igätsi armu ja õnnõ,

oodi kuna umõta pääväkene  jõud õdagõlõ,

õhk hengäss.

 

Karalats olli,

kunagi tundu tuu väiga jälle,

Mustajõõ  viirde

kara perän tolmu seen neiona astu,

a või ku hulga pallo tuu opass ja kasvat,

ja õhk kõikaig hengäss

 ohh õhku, õhku….

  

Kaehtus ( seo om siin 400 postitus, mõtli pikält, kas üldse viil midägi ütelda om, oll üts vemmalvärss Õuka ja sõs kostki tull)

 Häötämi-

istmisega,

süümisega,

juumisega,

sõdimisega,

häötämi  hinnäst.

Kaotami-

rüükmisega,

võlsmisega,

hindä müümisega,

tõisilõ miildümisega,

kaotami hinnäst.

Kiä mi piigli päält

mustusõ kraam,

kiä  mi piiglist

meile vasta kaess?

Ha- ha haiku

 

    Lumi sadades

arstis puupea pohmelli

   pehme mütsiga

Makõhalu IX ( täämbä , nimepääväl, tull tõtõstõ miilde latsõlik kingitüse uutmise võlu, tundsõ tuud kehäga )

 

Üts esieräline tunnõ,

üts oodus latsõiäst,

küllä mullõ tull´õ,

aost,

ku koolin peeti nääripito:

harotati  iinkavva-

näütemängu ja laulõga,

spordisaal

ilosas ehiti tsõõrikuidõ kuulõ ja kuusõvanikitegä,

laulti talvõst, päkätsidest ja pipõrkuugõst,

oodõti  näärimiist.

Tiä alasi tull`

kõik arvo  saiõ, kiä habõna takan oll´

üten timägä  silmin ja hengen

seletämäldä kingitüse oodus:

miä pinginaabri  kink,

kiä tege liisuga tõmmadu paki,

peräkõrd saat mõnõ mandariini.

Asjost  peeti luku,

mõni kingitüs  siiäni alalõ.

Seon  ütekõrdsite asju aon,

tundmine -asjo  ülearvo,

 ja ooduski  uus -

tõtlikun ilman leüdä

 vaikust ja rahhu.

Kiri jõulumehele

Pai  jõulumiis,

inemise ei olõ ilman rahulõ,

kõikaig om vähä,

a prükü ja  prahti ei jõuta

är’ vitä.

 

Pai jõulumiis,

ma esi ei kaiblõ, lämmi tarõ ja süük,

a pallõ , ku saat,

tuu hõelalõ häädüst

ja kurjalõ lahkõmbat miilt.

 

Pai jõulumiis,

üle  kõkõ olõss  kõigilõ rahu vaia,

pallõ, 

ku muidu ei saa,

plaani piä

kõgõvägevämbäga. 

Naaratusõn om elo ( katõn keelen )

 

Latsõpõlv-

klaar latsõnägo ja kulmukaar

kristalina helle naar,

igätsüse.

 

Täüsigä-

elo and kujo  palgõlõ ja kihäle

naarahtusõ  ja ütsiku naarupahvaku, 

tõtõelo.

 

Vanahus-

halutav kihä ja väsünü heng

naarukipõn  silmänukan

mälehtüse.

 

🌼🌼🌼🌼🌼🌼🌼🌼🍀

Lapsepõlv

klaar lapsenägu ja kulmukaar

kristallina helisev naer

igatsused

 

täisiga

elu annab palgele kehale kuju

naeratused ja üksikud naerupahvakud

argipäevad

vanadus

valutav keha ja väsinud hing

silmanurgas naerusäde

mälestused

 

Võromaa illos naanõ ( naljaga poolõs või mõttõtiidläse luulõ, tiiä ei )

 

👅Aphrodite ja  Juudit es mõista võro kiilt,

naasõ  tõõsõ  meelega.

Võromaa illos   naanõ,

tegijä , õkvaütlejä,

niisama ei passi,

mehele  kõrva ei aja   kiilt ,

( vai sõs harva, ku midägi väega vaia ),

kaala  otsa tälle  jätt  pää,

tuud peräkõrd tulõ viil vaia.

Võromaa illos naanõ

ku imäkimalanõ peräntulõjid  kasvatas,

käänd mehe pääd ja kamandas:

„Miä sa  niisama vahit,

mine tuu  halopuid ! „ 

Võromaa illos naanõ

kuuma pliidi man sais ja  kuukõ  küdsä,

Aphrodite ja  Juudit pilve päält kaeskõlõsõ,

sügäväle  ohatõn küsüse:

„ Kas elo või nii lihtsä ja prosta  olla ? „   

Ha- ha haikud

     Lumõräitsak es

  tiiä hummogu kinkä

 hangõn heräsi

👀👀👀👀👀👀👀👀👀

 Sügis, vanadus

lotendavaid lihaseid

peidavad dressid🥴

Lumõsadodõ aigu

   Valuvalgõ lumõsado, 

lumõhebeme ütegi plekitä

  süüldä sündünü

        laugõlõsõ

         ilma.

Jaoperrä vallusvalgõ 

lätt tuhmis ja jälles

süüldäolõkist perrä  ei jää midägi...

      Illos om vallusvalgõ

     lumõsado ja - räitsägu

      vallusa vaikiolõki aigu.

( Viimase stroofi tõlge: valge vaikuse ajal

Müüdäminnen müüdä astut ( pealiskaudselt astud mööda peamisest

Müüdäminnen

küsüt kuis lätt,

tahtmada periselt teedä.

Müüdäminnen 

kaet järvepiiglit

silmä  sõs ei jää järvejaak (kiil ).

Müüdäminnen

astut müüdä päämisest:

Inemisenä suurõs kassu-

seestpuult.

Ät@ ja Oü vol 3 ( 👋)

 Juudahõpõ Oü ja Rikas rahvas Oü 

 es mahu üte lavva taadõ,

  a Kelmikülä Oü tekse diili Staarkana Oü-ga är',

 tuu pääle  teedüse saatsõ  Oü Kärss ja Jorss  maasuul@(ätile) ja

Tõusev  koit Oü jupitõr4(nelläle)@ ja leiuneiolõ@.

Tormimurdja Oü-l es olõ muud tetä,

ku uuta tormi.😜

Süküsikäv II

          

             Süküsikäv

lammõs ku hahkjanõ undsõ mu pääle,

pähä käüt hallatsõ räti

määtas mu jala-ja  künnärpääjakkõ,

hüdismusta laotas hinge  ja  huuvõlõ.

              Süküsikäv

siugles hussina sängün

sistäs päitsen ,salvas jalutsin

tökätiga tembeldäs päivi,

ikku hünk tormidsõn  üün.

               Süküsikäv

Taivaskoan maa ja taiva vaihõl

  vakka devoni aost  kivimüür,

 jõgi ku latskõnõ kivve pääl                    vattu kargas,

           aoga  juusk võiki  

               igäveste.

---

Ha-ha haiku

 

           Ilmatark teatas:

            sügisnukrus krae vahel

            pitsitab hinge

Viinakuu tujo

 Viinakuu hiit

  taivaluugist rassõt vihma,

  tuul mürräs mõtsan ja katussil,

  maru murd vannu puid

  raksuga poolõs ku pilpit,

 härmätüs il'ma jahehõlõ üsätäs,

 sadanu lehe ku  mukitu lõbonaasõ

tilbõndasõ rentslin,

mõni ütsik õnnõ üles korjatas.

Mihklikuun inemise es juu,

viinakuun võtva sõs topõlt.

Ha-ha haiku

 

    Langenud leht kui

  mukitud lõbunaine

   tilbendab rentslis

Vaiki olla vai kõnõlda

Lihtsämb vaiki olla

ku kõnõlda,

hing matta,

võlssi  esihindäle ja tõisile.

 

Lihtsämb vaiki olla

ku kõnõlda,

kannahtada ja halutada,

süüs panda vai süüdläne olla.

 

Lihtsämb vaiki olla

ku kõnõlda,

kooni kõigist ja kõgõst ütskõik.

Inemine,

a mille vaiki olla,

ku kiil suun ja saat  kõnõlda?

Käekirjätä ( Käekirjata ) Üha sagedamini kuulen inimestelt, et oi ma ei oska kirjutada, pole ammu midagi kirjutanud, aga käekiri on ju kõigil ainulaadne, isikupärane .....

Mul   olõ ei käekirjä inämb,

õnnõ klõbista klahvõ- enter, delate.

Käekiri jäi  koolivihkõ vaihõlõ,

kaustikile ja märgüsraamatitele.

 

Meil kellelgi olõ ei käkirjä inämb,

kõik klõbistasõ klahvõ enter, delate.

Mi käekirjä jäie  tähtpäivis saadõtuidõ  kaartõ pääle,

maja- ja  arvõraamatilõ,

saatõlehile...

 

Käekirjätä  ilman hingekirjän

üle  ilma ütesugutsit tähti toksimi,

suhvlin viil talvõ uutva 

mõnõ  kindakirjä.

Ha-ha haiku

 

Sügis on seenel

eelarve augud kingas

seenemaks kuklas

Lihtsäle istsõ kai vette ( ja saiõgi valmis mu luul )

 

Lihtsäle  istsõ, kai  vette,

põhja, midä es näe….

 

Luudus  om luuja,

inemine  astos tä karja-

tsille ja karvanõ,

illos ja kihvtine,

ütenkuun alasi,

elo ja surm.

Luudus om luuja,

täl ütskõik.

 

Lihtsäle istsõ, kai vette,

põhja, midä es näe,

olli  sääl eelä

vai minevä aasta, 

vai mineväl  aastasaal?

Lihtsäle istsõ, kai vette,

inne põhadut põhja paistu vasta,

kipõn mu hindä  ello,

koetut ku härmävõrk.

 

Ood võsõrikule ( Ood võsale ) Mullõ om võserik ( võsa ) miildümä nakanu, midä vähämbäs jääs, sedä rohkõmb miildüs, // ohku-õhukse /haha hõnguga -halli värvi // värmerikaa, värviküllane, mendsi -mündi / undsõn-udus )

Võsõrik ilosas tege  mu maa.

Puhmu, kiä kõrvusi  seldsin,

päivi viisi ütstõõsõl hõlman

tugõman lahkõhe  tõõnõtõist,

perve ja nurmõ pääl.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa,

ohku tossava lumõ naal

õhetas paiustiku palõ,

haha hõnguga roodsikun

siivotasõ tsirgu-pesä plaan.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa.

Paiguldõ ku pross   nurmõ nääl,

 tiä hillätassa eht hinnäst urbõga,

sõs riputas külge tsilga,

tuu perrä tuulutas   häitsmehiivu.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa.

Suvõpoolõ mutiku  lehistün  välkvä,

hummogist püündvä päivä,

undsõn uutva õdagut.

Egäl puhmul esi- ja ütenolõmine.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa.

Süküst uutõn  värmerikkas saa rohiline.

Ütekõrrga hallaüü kuda puhmõlõ  kõllatsõ hõlsti

vai rostõpruumis värv pää.

Sõs võserik  kinämbäst kinämb.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa.

Tuisk eht alastõ rootsu valgidõ jänessehanduga

Külmä käen helkäs härmätüs  kavvõlõ-kavvõlõ. 

Mullõ  miildüse   võsõriku, õkvalt ku lihtsä tõtõlidse  inemine.

Kurbusõga kae ütetasatsit nurmõ lahmakit,

massi ja massinite vasta ei saa, olku  inemine vai võsõrik.

Ha-ha haiku

       Puravik kasvab

     vati sees pehmoks, ei see

      koti kedagi

Peräotsa pelgüs ( kakskeelne) (Olen tihti imestanud ja mõelnud, inimeste ülbus ja üleolevus on hämmastav, kusjuures ei hoomata, enda väiksust . Ja väike on veel väiklane ka )

  

      Hüväste  makõhalu,

     Tähekogo Kõgõkogun,

     Tähekogodõ  mull

     katsõsaa katõkümne miljoni

    valgusõaasta kaugusõl.

    Tähekogodõ parvõ,

     perädü tühjus,

    bussi suurusõ hännaga tähe

    lindäse Maa poolõ.

    Maa kannahtas

    viimätse piiri pääl,

    makõvesi är kulutatu.

    Inemine  suurõlistõ arvas,

   tä kolis vereväle  Marsilõ.

    Elo hällütä hällü,

    inne suurt pauku.

    Hüväste makõhalu,

    ilma peräotsa  pelgüs

    mi alostami lõpust…..

 👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽

   Hüvasti nostalgia,

   Galaktika  Universumis,

   galaktikate mull

   820 miljoni valgusaasta kaugusel.

  Galaktikate parved,

  lõputu  tühjus.

  Bussi suurused komeedid

  lendavad Maa poole.

  Maa kannatus katkemas,

  magevesi  hakkab lõppema.   

 Inimene arvab üleolevalt,

 ta  kolib punasele  Marsile.

 

 Elu, kiiguta  hälli,

 enne  suurt pauku.

 

 Hüvasti  nostalgia,

 maailmalõpu hirm,

 me alustame lõpust.

 

     

      

Ha-ha haiku

             Tšilli tahab suus

            sambat tantsida, raske,

            ees on labajalg

Makõhalu VIII, kardohkasügüse

       Mihklikuu  alas kooli

      ja vasta kõnõlõmada

      kardohkavõtmisõga.

      Rahvas, ku üts  miis,

      kummard kardohka iin.

      Rahvas, ku üts miis,

      kõrrald suuri talgit,

     kummargil, 

     nõna maan , sälg hallus,

     kaabat ütsindä  ja ütekuun.

     Rahvas, ku üts miis,

     vungiga , virka korvi korjas

      Jõgõva kõllast

      ja Väikest verevät.

      

   Põka põkat 

   üte nurmõ päält tõistõ.

   Traktorist oll väärt miis.

   Rahvas ku üts miis ,

  vedi noosi  kellerile vai kuupa.

  Inemise , maa ja ilm olli

  kardohka pruuni värmi.

 Rahvas , ku üts miis,

 kummard kardohka iin.

    

Ha-ha haiku

 

        Tigudel majad

        kinge looduselt, õnneks

        siis lahusvara😜

Põimukuu üü,

 

       Põimukuu üü omma

        lämmä, pümme ja sügävä,

         taivalõ kaet, uput är,

        lämmä, pümme ja sügävä,

        taivalõ kaet, essüt är,

        lämmä, pümme ja sügävä, 

        taivalõ kaet, hiidüt är, 

        lämmä, pümme ja sügävä,

         taivalõ kaet, tunnõt är,

        igävese ilmaruumi

        lõpulda perätüse.

        Ütskõrd mustõtus 

         võtt siit üten,

         vii tähti takka 

         Taivatiil.....

        

Ha-ha haiku

              Seenelised ja 

              seened ikka ootavad

             kedagi -Godot

Ha-ha haiku

 Must aroonia

ja huumor,  või teitegi

ajukäärule

Ku käen om tõõnõ puul

 

     Ku kastõ pand  haina  helkmä,

     ku loksipinnär  hiit verevit kübinid,

     ku pindre päält  võtta saat kurkõ ja sibulit,

     ku  tuulõga satas  ubinit-

     peräl, suvõ tõõnõ puul.

 

     Ku  suurõs kasunu väiku,

     ku läbi tettü mitu  kiirdkäiku,

     ku põetu ütte ja tõistki tõpõ,

     ku   pään om kuld ja hõpõ,

     elolgi  käsil tu tõõnõ-illatsõmb puul.

     Talvõni  ollõv  viil  aigu ….

Põimukuu pühäpäiv 06.08

 

Ilm om lämbe,

katski läts mitu purki,

ku sisse teie veidü kurkõ,

kraamsõ kõrvalhuunid,

kai,  kimmäle laokil tavaari,

muro pääl traagõldi,

õks tarrõ, küüni ja garaaži,

maja otsan vana tamm

 tummilt tuud  tunnistõn,

palju kiä nännu jo ku mitmit põlvi.

Miis ehit mutukilõ hotelli,

tuu asi vanalõ puulõ viil tiidmädä.

Latsõpõlv miilde tull'

ja sõs halutav põlv,

tiiä , külmä vii ja ussisõnnuga,

inämb terves ei tohtõrda,

haluga edesi tohkõrda 

ja no nii illos om ilm.

Ha-ha haiku ( katskiilne)

 Kultuurist väljas

on nõgesel hea elu

väega , vägevalt.

Kultuurist väläh 

om nõgõsal hää ellä,

väega vägevält

Hainakuu otsan

 

     Vabarna ja hõrakuverrev

      hainakuu ,

      vehverments täüs kasunu-

      maigu  mano saanu, 

      roosipuhmõ vaivas lehetäi,

      nõgõsõvirts  avitas näid,

      koloraado  naar virgsõ pääl

      mürgütäjäid   vällä,

      nurmõ kõik lilli täüs.

      Suvi om pääst  segi lännü,

     pintseld' jo pehlaku vereväs, rüärääk õgagupoolõ pikält räägütäs.

      Ruusõ ja liiliaidõ  hõngun,

      ollõkõsõ ja saslõkiga

     üts rahvapido

     aja tõist takan, 

      mõnõl om aigu, 

     tõõsõl rügä muudku pudõnõs.