Elotiatri etendüs käü hummogust õdaguni ja ilma vaihõaota. Ja ku om näütemäng, piät olõma tülü , sõs otsitas välläpäsemist, tülüpesä ja jälki otsitas päsemist... Kõik aig käü kellegi vai millegi maaha võtmine vai üles ütlemine. Inemiisi meelüslausõ om "Ma es saa arro", latsõst riigimeheni.
Niimuudu om kombõs vastutamine panda tõisilõ- oppajailõ, ametnikõlõ, riigilõ, esi määnestki vastutust võtmada.
Nädäli edeotsan käve kaeman tiatrit "Jõed voolavad vabalt", kos kats tundi mängiti lava pääl midägi, pille, kaussõ, trummõ- sõnno oll vähä.Üts miis võtsõ hinnäst lava pääl paljas ja mõssõ, imä ja poig topsõva suurt võimlõmispalli heleverevä sitapoti sisse nii, et higi tsilksõ, sõs topsõ provva suu kompvekke täüs....
Ku etendüs läbi, olli veidü nõvvulda, peris mito päivä.
A täämbäses jõdsõ mudsoni, et olõ kah sääl kamban, hullusõn koh kiäki pruuv võimlõmise palli elo iist sitapotti toppi ja tahat vai ei, tulõ üten unnata, hää ku olõt nii kimmäs, et sudat hindä laulu laulda ja viisi pitä...
Täämbä kai otsa inemiisile, kiä tahsõ minno kolm kõrda tühäs tetä (tühistädä) , õks lausõga: "Ma es saa arro ".
Kohe mi säändse õigõspidämisegä vällä jõuami, ei taha mõtõlda.
Mullõ tull jälki miilde tiatritükk Emmliina ( Kunksmoorist ) 1974st vai 1975st aastast väiksen Vanõmuisõn, kos maalatsõna sai klassiga käütüs ja kost mu tiatrihuvi algusõ sai. Evald Hermaküla lavast ja mängse Kapten Trummi, Liina Orlova oll Kunksmuur. Kunksmuur sõitsõ õhupalliga üle saali, meelen om sammõt ja tundmus- siiäni.
Kunksmooris olõmine pästse täämbäsegi päävä ja näet, olõ õks viil olõman.
Hummõn om uus päiv eloteatrin.
Jõudu kõigilõ !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar