Käekirjätä ( Käekirjata ) Üha sagedamini kuulen inimestelt, et oi ma ei oska kirjutada, pole ammu midagi kirjutanud, aga käekiri on ju kõigil ainulaadne, isikupärane .....

Mul   olõ ei käekirjä inämb,

õnnõ klõbista klahvõ- enter, delate.

Käekiri jäi  koolivihkõ vaihõlõ,

kaustikile ja märgüsraamatitele.

 

Meil kellelgi olõ ei käkirjä inämb,

kõik klõbistasõ klahvõ enter, delate.

Mi käekirjä jäie  tähtpäivis saadõtuidõ  kaartõ pääle,

maja- ja  arvõraamatilõ,

saatõlehile...

 

Käekirjätä  ilman hingekirjän

üle  ilma ütesugutsit tähti toksimi,

suhvlin viil talvõ uutva 

mõnõ  kindakirjä.

Ha-ha haiku

 

Sügis on seenel

eelarve augud kingas

seenemaks kuklas

Lihtsäle istsõ kai vette ( ja saiõgi valmis mu luul )

 

Lihtsäle  istsõ, kai  vette,

põhja, midä es näe….

 

Luudus  om luuja,

inemine  astos tä karja-

tsille ja karvanõ,

illos ja kihvtine,

ütenkuun alasi,

elo ja surm.

Luudus om luuja,

täl ütskõik.

 

Lihtsäle istsõ, kai vette,

põhja, midä es näe,

olli  sääl eelä

vai minevä aasta, 

vai mineväl  aastasaal?

Lihtsäle istsõ, kai vette,

inne põhadut põhja paistu vasta,

kipõn mu hindä  ello,

koetut ku härmävõrk.

 

Ood võsõrikule ( Ood võsale ) Mullõ om võserik ( võsa ) miildümä nakanu, midä vähämbäs jääs, sedä rohkõmb miildüs, // ohku-õhukse /haha hõnguga -halli värvi // värmerikaa, värviküllane, mendsi -mündi / undsõn-udus )

Võsõrik ilosas tege  mu maa.

Puhmu, kiä kõrvusi  seldsin,

päivi viisi ütstõõsõl hõlman

tugõman lahkõhe  tõõnõtõist,

perve ja nurmõ pääl.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa,

ohku tossava lumõ naal

õhetas paiustiku palõ,

haha hõnguga roodsikun

siivotasõ tsirgu-pesä plaan.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa.

Paiguldõ ku pross   nurmõ nääl,

 tiä hillätassa eht hinnäst urbõga,

sõs riputas külge tsilga,

tuu perrä tuulutas   häitsmehiivu.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa.

Suvõpoolõ mutiku  lehistün  välkvä,

hummogist püündvä päivä,

undsõn uutva õdagut.

Egäl puhmul esi- ja ütenolõmine.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa.

Süküst uutõn  värmerikkas saa rohiline.

Ütekõrrga hallaüü kuda puhmõlõ  kõllatsõ hõlsti

vai rostõpruumis värv pää.

Sõs võserik  kinämbäst kinämb.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa.

Tuisk eht alastõ rootsu valgidõ jänessehanduga

Külmä käen helkäs härmätüs  kavvõlõ-kavvõlõ. 

Mullõ  miildüse   võsõriku, õkvalt ku lihtsä tõtõlidse  inemine.

Kurbusõga kae ütetasatsit nurmõ lahmakit,

massi ja massinite vasta ei saa, olku  inemine vai võsõrik.

Ha-ha haiku

       Puravik kasvab

     vati sees pehmoks, ei see

      koti kedagi

Peräotsa pelgüs ( kakskeelne) (Olen tihti imestanud ja mõelnud, inimeste ülbus ja üleolevus on hämmastav, kusjuures ei hoomata, enda väiksust . Ja väike on veel väiklane ka )

  

      Hüväste  makõhalu,

     Tähekogo Kõgõkogun,

     Tähekogodõ  mull

     katsõsaa katõkümne miljoni

    valgusõaasta kaugusõl.

    Tähekogodõ parvõ,

     perädü tühjus,

    bussi suurusõ hännaga tähe

    lindäse Maa poolõ.

    Maa kannahtas

    viimätse piiri pääl,

    makõvesi är kulutatu.

    Inemine  suurõlistõ arvas,

   tä kolis vereväle  Marsilõ.

    Elo hällütä hällü,

    inne suurt pauku.

    Hüväste makõhalu,

    ilma peräotsa  pelgüs

    mi alostami lõpust…..

 👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽

   Hüvasti nostalgia,

   Galaktika  Universumis,

   galaktikate mull

   820 miljoni valgusaasta kaugusel.

  Galaktikate parved,

  lõputu  tühjus.

  Bussi suurused komeedid

  lendavad Maa poole.

  Maa kannatus katkemas,

  magevesi  hakkab lõppema.   

 Inimene arvab üleolevalt,

 ta  kolib punasele  Marsile.

 

 Elu, kiiguta  hälli,

 enne  suurt pauku.

 

 Hüvasti  nostalgia,

 maailmalõpu hirm,

 me alustame lõpust.

 

     

      

Ha-ha haiku

             Tšilli tahab suus

            sambat tantsida, raske,

            ees on labajalg