Süämen tsusk ja tunnõ, et
elämises ei olõ õhku ei ruumi,
kõik elo om kõrralduisiga är' kõrraldõt,
nii et kaala nüürvä.
Kõrralikul olku
elämises kõrraldus !
Kõrraldusõst olku arru saadu!
Vai minakõnõ, inne kui arro sai,
oll kõrraldust muudõtu.
Jummal avita, tulõ vällä,
kiäki kõrraldusõst tõistõ oll arro saanu !
Heldekene, sõs olõ jo võlssi elänü
ja saava mu pääle kaivata.
Ah, tulõ vällä kõrraldust es olõki viil,
sõs ellä ei saa ja ei toheki,
kontroll kirot kurja paprõ .
Hirmsat muudu matt hinge,
külm higi om otsa iin,
aknõ lüü peräni vallalõ,
röögätä:
"Minke mõtsa, kõrraldagõ vähämb,
laskõ inemisel elädä !"