Edivanõmbile ( luulõline mälestüs inne ku kõik tuhmus, Vanaema perenimi oli Kuus )

Vannaimmä Alviinet ei mäledä,

olli viil väiku, ku tä läts,

vannaessä Aleksandrit veidü vast,

kõllastõ sõrmiga kõhedu näss,

kissõ suitsu, paljo es kõnõlõ,

vai lihtsalõ ei mäledä, olli lats.

Küll meelen, kuis lautsil oll´

esä kõhedu, koolu paps.

 

Häste meelen Kuku ja Vana,

Kuku hobõsõ Kriisa ja Trull,

luvvatego, laulujoru,

nellä kanti lõigadu leeväkoorigu,

tekse, miä Vana käsk´.

 

Aga Vana oll´ kangõ Kuus,

üts asi süämen taht ütlemist:

ull lats tädi huulõpulgaga

värvse vereväs suu

ja Vanalõ vasta kõnõl´,

kohki olli külalise ja muu.

Malgaga tsolgipangi pääl sõs malgut´,

muudku küsse, küsse,

kas Vana om hää?

Vana oll´ kangõ Kuus,

aga ma olli kangõ kah.

Tiidmist, miä lats tekse halvastõ,

es olõ sõs, ei nüüd.

 

Muidu Vana oll´ lihtsähe vana,

tekse tüüd, tekse tüüd .

Häste meelen omma Kuku ja Vana

ja puulpääväs kütetü sann.