Viimätsel aol tulõ mul peris sakõstõ miilde üts meelepilt seitsmekümne katsõndast vai - ütsendast aastakust. Põrmandu pääle oll’ maha pantu suuri tähtiga värvilise meesterahvaga SPAR kilekott. Kilekoti iist pidi vällä käüma kolm ruublit ja ma tahtsõ tuud hirmsalõ hindäle saia. Kooli pääl säändseid liiksõ , uhkõmbit eski, näütüsõs teksastõ tagaotsa ja kiräga WRANGLER. Nuu vällämaa kirevite kirjuga kilekoti oll’i ummamuudu saisusõ näütäja.
„ SPAR Miis „ põrmandu pääl pruuvsõva imä - esä sõs
mullõ, ullilõ latsõlõ, selges
tetä, et plastmassist koti iist kolm ruubilt massa om lollus kuubin, ku vihku masva kats kopkat,
raamadu paarkümmend, leeväpäts katstõist ja kilu vorsti kats katskümmend . Juttu sai aetus pikält ja
kirglisõlt, a koti ma hindäle vällä
kõnõli.
Värvilise mehega kotti hoitsõ hoolõga , voltsõ õks kokko, pandsõ kapi taadõ ja sõs ku liina asja,
vai mõnikõrd kehalise kasvadusõ tunni rõividõ jaos , võtsõ tarvita kah. Käügü jaos panti koti sisse viil kõvvu
sanguga kapronvõrk. Nii, helläste hoitult, pidäsi kotikõnõ vasta mitu hääd aastat.
Neli aastakümmet ja kilejäsest kotist om saanu hirmsa nuhtlos, tahat vai ei, koti sa
saat, eski ilma rahada. Kõik prügükasti
otsast-otsani kilest kottõ täüs,
süük poodin timä sisse pakit, ookianin
hulp tedä saarildõ tonne viisi ja koti’
lindasõ liinan uulitsa pääl ning tsirgu ümbre-tsõõri.
Tapja, muudsa
nimega killõr, üteldas prõlla timä kotsalõ.
Noorusõn ostõt kilest kott killõrd õnnõ imä-esä tengelpunga , täämbäsel pääväl tapp’ kõik muu kah är’.
A minka, vai kuimuudu killõrit karista’ ?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar