Hing hetkel me kehas
minus, sinus, lastes ja looduses,
hing vahel on hingehädas,
teinekord rõkkab rõõmust
ja ikka ihkab enamat.
Siis tundub tammud,
kuid sammud ei vii,
hing ihkab ikka enamat.
Lapsed on suured,
kaissu ei poe,
mooril polster ja puusavalu,
ikka hommik ja õhtu,
öö ja päev,
hing ihkab enamat.
Peatu siis- kae tagasi
nagu Kevo kõrgelt mäelt.
Ilm ilus, hunnitu
otsast otsani otsata .
Aeg nautida hetke ,
ja astuda edasi,
kepp ühes, kott teises käes.
Tea, lihtsalt võrratu ärgata
kallima kaisus me ihudest soojas sängis,
kas hing peaks ihkama enamat ?
Kas ilus elu või stagnatsioon ?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar