Mullimaania

Aastit kapin tolmas tarbõta klaasõ,

vinne aigu seldsimehile kingiti vaasõ,

ristiimä mõnõlõ pitse, pokaalõ.

 

Puhvõti täüs seod kingitüt klaasi,

rohkõ mulliga rassõt, värvilist,

roosat, taivasinist ja rohilist.

 

Tiiä es kiäki inämb heeringäliuda Atland

ja pokaali nimega Tulp,

küll juubõlil Atlandil

koorõ all pikut´ heering

ja Kraatrilõ panti salatit.

 

Sõs, tiiä ei kost, vai kes,

löüd´ kapist tarbõta klaasi,

ütel´: „, Kae kunstiteos,

varranõ Tarbõklaas!“

 

Lihtsäle imestä: kõik tahtva

osta, nii kogoda,

niitdekooriga suitsust,

uhkõt ja rassõt,

vabalt puhutut,

rohkõ mulliga,

killuviata, ilusa lihviga Tarbõklaasi.

Kunst vai lihtsähe takanikmine?

 

Ma kah oksjonilt osta.ee,

ostsõ rohilidsõ kraklee,

ostsõ muudki, mullõ vist.

Aig ja saatus lüü kõiki,

kae ette, killuh maah,

nii lõpõs mullimaania.