Mu hindä kodukotsalõ ( inspiratsioon telefonikõne kodukohast )

 

Maailmän  om säitse ­ pluss miljärdit

katõ jalaga inemist,

mi külan noist kolmsada  ja  pääle,

kõik tiidvä kõiki,

elätäs ütenkuun risti ja põiki.

 

Uuõs aastas õks  kõigile

soovimi  hääd

kõik hää algusõ saa

esihindäst- mi pääst.

 

Mis olõs ku:

egaüts  meist

pruuv veidü  sündsämb olla,

vasta tullõn

ei lüü silmi maaha,

naaratas ja kõva helüga teretäs,

näge väikut hääd, 

tennäs ja pallõs,

võtt’ julgusõ kõnõldaq õigust

ja vaihõlõ astu

ku  ülekohut näge päält,

ütsüte külen ei võta,

moodu peräst  ei jorisõ,

 

sõs  terve ilm

ja mi hindä küla om

ettemb  ja parõmb paik

 koh ellä.

 

Uuõs aastas õks  kõigile hääd,

kõik hää algusõ saa

esihindäst- mi pääst.

 

 

 

Ha-ha- haiku

                                                        tuisk tuuritab veel 

                         jää peal siugleb  libekeel 

                           keelel  on keel  veel 

Sulik puhastustuli

 

 Tulõroas lännu

hulganistõ väiksit ja suuri asju:

postkaartõ s novõm godom,

vosmova marta,

sünnüpäivis ja nääris.

Viie aasta kaupa

tulõruvvas lännu

püksi ja undruku,

talongõ iist ostõtu sainatäüs kappõ,

rassõ villadsõ vuudriga palitu,

är peetü saapa ja seeriku.

 

Är palotanu,

tulõruvvas lännü

üleminevä, minevä põlvõ,

koppõhaisuga koitanu kraam,

mõni rotisitt man,

inneskine asju kogomise vaim.

 

Puhastustuli,

veidü sulik,

kraamist hüdse,

mälehtämine pään

aoni, kooni olõ kogoja

maakamara pääl.

Sõnnuga hiidämi lõunat (Sõnadega viskame leili )

 

 Sõnnuga  hiidämi lõunat,

keres verrev ja umbõ kuum ,

sõnnuga hiidämi lõunat,

sanna saat kütmädä.

Sõnnuga hiidämi lõunat,

ei kammitsõ ammõdisäädüs

ei määnegi kõrd  vai määrüs.

 

Süämetunnistusõta

sõnnuga  hiidämi lõunat,

lüümi pikäle,

mütämi ütstõist mõnoga.

Sõnnuga hiidämi lõunat,

koslõp käen,

sannast nõgikikka vällä  astussõ pikän rian.

 

---

 

                          

Ha-ha-Haiku

   

talv kaanetab maa

väljateenitud puhkus

plaaster haavadel

Elu kuldses puuris

 

Lagedad

tuultele valla põllud

saanud sadutuhandeid eurosid

maksvad  puurid,

koormatud:

hüpoteeklaenudega

tee-ja vee servituutidega

igapäevase  eluga

range režiimiga

kõrge energiaklassiga.

 

Ilus elu

piinlikult puhtas rüüs.

 

Kuldses puuris

linnalinnud  elavad nüüd .

 

 

Pääväkõnõ tulõ no , tühja kah noist jõulõst, pööripäiv om käen ( tõlkega )

Mitusada päeva rahmind

aasta astund uksele

märkamatult vanaks saanud

andku ruumi uuele,

nii  ta astub üle läve

tagaaeda komberdab-

oli head ja oli paha

midagi ei pese maha,

aastanumber ajaloos,

ajal pole ajast lugu,

kell see tiksub edasi…

 Pööripäeval päike

ühe silma avab,

varsti läheb tööks….

 

 🌲😉🥰❄️🌲

 Mitusada päivä rahmõldanu

aasta astnu ussõ pääle,

peräkõrda vanas saanu,

andku ruumi vahtsõlõ.

Sõs tä astus üle läve,

tagaaida kombõrdas,

ollu hääd ja ollu halba,

maaha mõsõ ei midägi.

Aastanumbri aoluun,

aol ei olõ luku aost,

kell tikatas edesi.

 

Pöörüpäävä üte silmä

päivgi tege vallalõ,

varsti nakkas tüü.

Elan , lahustudes universumi

 

Elan ,

kübeme haaval

lahustudes universumi

 

taevalaotusse lennanud

naerdud naerud

vihisenud vihahood

mõeldud mõtted

kõik pained ja valud,

nähtamatu-

elatud elukogemus -,

 

kas  kõigest sellest saabki

me  maailmal  valus,

et elame,

lahustudes universumi

 

Miljoni euro iist luulõta

 Luulõ kolmõn keelen

 

Nädälas vähemalt korra,

keegi peene nimega

proua või härraga

palub ühendust võtta.

Soovitab: „ Ära oota,

tõtta!“

Meili teel teatab mu

tohutust edust,

välja valitud võitjastaatusest,

toetusest numbrite koodiga,

võidetud miljoni euroga.

Iga kiri kui ilus

võõrkeelne luule:

 

please kindly confirm

the email

which was selected to receive

a donation

from the Foundation,

for more information,

send email to.

 

Kiroda vasta:

„Hää provva vai herra,

olõ küll maakas,

no mitte ull,

su Foundation ja

donation om

tsõõrik null

ja esi olõt

mu meelest peris loll.“

 

Näet,

kolmõn keelen

miljoni euro iist luulõda.

 

Kooreürask mustreid loob / Kooreüräsk kirotas / Katõn keelen/ ( purgatoorium e puhastustuli )

 Aeg kui kooreürask

elukoore alla peitu poeb,

märkamatult,

millimeetri haaval pureb-

kummalisi käike rajab,

sentimeeter haaval järab

jäljed jätab, mille elult võtab.

Vana jändrik seisab,  

tahtejõul,

kepi najal vaevu

jalga järgi veab

need ei olegi vist sammud,

elamise mure tammub.

Käkra kuivand vana naise keha

maha jätnud elumahlad , iha,

saunalaval  nutab,

 jõuetult ja kibestunult  vihas,

Jumal aita, lõpeta mu piinad.

Kooreürask jätkab tööd

kordumatuid kauneid  mustreid loob,

ei või ette teada

millal  purgatoorium

võtab metsakuiva .  

 

Aig ku koorõjüräsk

elokoorõ ala hinnäst käkk

nägemädä,

millimeetri viisi purõ,

esierälikke käüke puur,

sendimeetri kaupa jürä,

jäle jätt, miä elolt võtt.

 

Vana jändrik sais

tahtmiskimmüsegä,

toki naalõ vaos,

jalgo perrä vedä.

Neo ei olõki vast sammu,

elämise murõ ast.

 

Kärbätänü vana naasõ iho

tühäs joosnu elomahlast,

maha jätnu himo.

Sannalaval ikk,

hädäne ja kalõhtunu vihan,

pallõs: „Jummal, avita,

lõpõta mu piina!“

 

Koorõjürask tüütäs,

ilosid ja esieräliisi kirju luu.

Kiäki ei või ette teedä,

kunas puhastustuli

mõtsakuiva võtt.

 

 

Makõhalu ( Nostalgia )

 Pümmega lähä –

villatsõ karupüksi ja soki truubi man ripnõsõ,

valgõ lumõkruubi lämmä käen sulasõ,

paarin talvõsaapa aho man kuiossõ,

väiku latsõ kask säetü siibri külge laokilõ,

kuumas kütetü tarõ ja ligõhidõ rõivastõ hais,

ahost imä võtt´ kardohka,

süüdi ja sõs säng,

hummogus leüge oll´ aho,

põrmand jala all külm:

kas tuu oll mu hindä elo,

vai vana mustvalgõ film,

uso ei, käen omgi keskigä,

pään eläs inneskine vaim –

 

pümmega tulõ,

külmäst talvõst lämmälõ,

tarrõ, miä ahota.

Tahaks tarduda kiviks

 

Noa lööte  otse  rindu

ja südamesse-

soov tilkhaaval  

langemas näha mu  verd,

tahaks tarduda kivikõvaks

keerukujuks,

kiviks kel pole südant,

kivil ei ole pisaraid,

aeg taob vahet pidamata

halli pealispinda

ajatempel ka põllukividel,

kivistun jäises lumes –

elu tuultes

tardun   maakiviks  halliks

kusagil- millalgi

 

Mu lõunaeestläne

 

 

Mu lõunaeestläne

om kimmäs kogoja tarrõ ja kuuri takka,

midägi är viskama tä ei nakka,

om külä-ja naabriusko:

ütenkuun eletäs ütstõõsõ ello.

Inämbjaolt ei ole täl paljo rahha,

keväjä pand õks kardohka maaha,

mäletäs vannu kombid ja aigõ,

mitmit näist pidä ka prõlla, ku aigo.

Pikält heietäs inne tüüd,

tüü lõpõs üte jalaga üün,

katõ suupoolõga matsutas suitsulihha,

mõnikord tälle pääle tulõva himo ja viha.

Kimmä meelegä kannahtas ello kotsa pääl riigitä,

kõnõlõs kõvastõ uman keelen:

„Aigo om, kooni hirmsa kipõs lätt.“

Tinatsõ elo pagoni / Tinased elu pagunid

 Olgõ pääl eletü aasta ja elorasõhus

kõvõras vaotanu säläroodsu,

töndsis tennü tandsujala,

lühküs lõiganu jalgtii.

 

Pästä vana elopuu päivi sadanu

rassõ piimävalgõ lumõ vaivast,

ijäne süütäolõk puistus palgilõ.

Elo tinätsit pagonit maha ei ropsi,

ütskõik ku paljo rahha kah –

tulõ eloga är leppü.

 🌲🌲🌲🌲🌁🌪️🌪️🌪️🌪️

Õlgadel elatud aastate raskus

kõveraks vajutand selgroo

töntsiks teinud  tantsujalad

lühikeseks lõiganud jalgtee

segadus peas-

päästan vana elupuu päevi sadanud

raske piimvalge  lume vaevast

jäine süütus langeb näole ja silmile -

elu tinaseid paguneid maha ei raputa

mitte ühegi  rahaga,

lepi  eluga

Kaamos

 

Tõmmada kerrä,

himota olla,

kullõldä hillä

tuult.

Kullõldä hillä

ijäst vihma.

Kullõldä hillä

lumõsatu.

Kullõldä hillä

tuisku.

Päivä olõ ei ollaki,

tahtmistki ei määnestki.

Tõmmada kerrä,

vakka olla,

lihtsäle uuta –

pöörüpäivä.

Ha-ha haiku

                  Mustrimeister koob         

                     neli  aastaaega retk   

                            kalligraafia

Kuu jälki täütsä täüs ( Tsükliveli)

 

Kuu jälki täütsä täüs,

pikutas laisõlda pilvesohvan,

flirt pilvi ja taivatähtiga,

tähtsüstki täüs.

Paari nädäläga saa tuu vanas,

sõs luvvas uus ja nuur,

mõnikõrd kalk, sõs pehme,

kasus ja kahanõs,

 valgõkõsõ kuuvarotusõga

tõnõkõrd hiidütäs.

 

Kae õhetavat kuud –

pääd segi ajavat tsõõrikut!

Vannul rahvil aastatuhandit tiidmist –

kuu perrä eletüt elämist:

pehme kuuga mõsõ mõssu

haina kidsu vanaga,

tsõõrik kuu lupa vihma,

talvõl tuisku tege.

 

Ilma kuulutas pilt satelliidi päält,

naar mu üle egä nuur

ja guugõldas tuu pääle telost,

kost saia prii linnugipilet.

Kuu pääle?

Ei, kimmäle Marsilõ.

 

Haldusmenetlus 277689

 

saadan kirja-

saan automaatvastuse

loen päevi ja  meili

ootan päevi-

loodan saada  meili,

märkamatult möödunud kuu,

võtan ja helistan

palun vastata

saan vastuse-

vastame esimesel  võimalusel ju

märkamatult  möödunud kaks kuud,

võtan ja helistan

uurin millal võimalus tulla võib,

saan vastuse

vastavalt heale  haldustavale

esimesel võimalusel ju,

mul üle  ei jää muud

helistan, luban kaevata,

tulemus, haldusmenetlus

alustas menetlust,

kes teab veel mitu kuud 

 

Hallaüü kuu ja külmä käsitüü / tõlkega allpool , see hõbehall kihar oli paar nädalat luulesilma ees

 

Hallaüü, kuu ja külmä käsitüü,

pruum saa härmävalgõs,

muro külmä hõlmavõtmisõst kalõs,

mulla palgile laotõt valgõ rätt:

aastast saanu tätä.

Tuulõ käen vilbõlõs ütsik hall tsäro,

vanamiis ohkas: „Kae, kos om elo!“

Rõskus tuu jakuhalu,

läüt pliidi ala tulõ,

märgotõn mõttit –

ku ülepää midägi pähä tulõs.

 

---

 

 🍁🍁🍂🍂🍁🍁🍂🍂

 Hallaöö- kuu ja külma käsitöö,

pruun saab härmavalgeks

külma kallistusest muru kargeks

mulla palgeil valge rätt,

aastast saanud vanaätt,

tuule käes lehvib  üksik hall  lokk,

vanamees  ohkab- vaat kus elu-

rõskus toob liigesevalu,

läidab pliidi all tule

mõeldes mõtteid,

kui midagi üldse pähe tuleb.  

 

Hoiami esäsid

 

Helistä esäle, küsü, kuis lätt.

Inämbjaolt ütles, et häste,

eski sõs, ku puu otsast maha sattõ.

Timä ei hädäldä,virise,

umanõ eesti mehele.

 

Esädel vähä om välist läüget,

koonõrdasõ nä sõnnoga,

hulga sisemist uhkust,

vahel är käkit hingehallu,

sõs küländ latsist näil.

Esädüsest elon aastide perrä arvo sai.

 

Mu esäl omma kimmä ja lämmä tüümehekäe,

kaugõ ao perrä meelen om,

tõrvanu suuski, paiganu saapit,

remontnu ja ruuli käändnü.

Mu esäl omma kerge tantsujala, hää nalja suun,

kaugõ ao perrä meelen om,

pido pääl keerotimi valssi,

uhkõ oll tandsutsõõr.

Mu esä pand´ müüdä mõtsa ku põdrapull,

ma marjal, seenel üten timäga.

Tammsaarõ Andrese muudu luutsõ tä:

tiit tüüd, tulõ arm kah.

 

Mu mehel omma kimmä ja lämmä käe,

naljasuun, nutik pää,

tüügä ei arva tä – armo saat.

 

Mu pojal omma kimmä ja lämmä käe,

vanaesäde, esä geeni, nutik pää,

Tammsaarõ Andrese muudu ei elä tä.

 

Tennä, kokko panõ käe,

mul esä, väikeste vikuga, hää,

mu latsil esä, kats krantsi vannaessä,

peris rikkus, midä raha iist osta ei saa.

Hoiami esäsid!