pühapäev, 12. detsember 2021

Kooreürask mustreid loob / Kooreüräsk kirotas / Katõn keelen/ ( purgatoorium e puhastustuli )


 Aeg kui kooreürask

elukoore alla peitu poeb,

märkamatult,

millimeetri haaval pureb-

kummalisi käike rajab,

sentimeeter haaval järab

jäljed jätab, mille elult võtab.


Vana jändrik seisab,  

tahtejõul,

kepi najal vaevu

jalga järgi veab

need ei olegi vist sammud,

elamise mure tammub.


Käkra kuivand vana naise keha

maha jätnud elumahlad , iha,

saunalaval  nutab,

 jõuetult ja kibestunult  vihas,

Jumal aita, lõpeta mu piinad.


Kooreürask jätkab tööd

kordumatuid kauneid  mustreid loob,

ei või ette teada

millal  purgatoorium

võtab metsakuiva .  

 

Aig ku koorõjüräsk

elokoorõ ala hinnäst käkk

nägemädä,

millimeetri viisi purõ,

esierälikke käüke puur,

sendimeetri kaupa jürä,

jäle jätt, miä elolt võtt.

 

Vana jändrik sais

tahtmiskimmüsegä,

toki naalõ vaos,

jalgo perrä vedä.

Neo ei olõki vast sammu,

elämise murõ ast.

 

Kärbätänü vana naasõ iho

tühäs joosnu elomahlast,

maha jätnu himo.

Sannalaval ikk,

hädäne ja kalõhtunu vihan,

pallõs: „Jummal, avita,

lõpõta mu piina!“

 

Koorõjürask tüütäs,

ilosid ja esieräliisi kirju luu.

Kiäki ei või ette teedä,

kunas puhastustuli

mõtsakuiva võtt.


 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar