Aeg kui kooreürask
elukoore alla peitu poeb,
märkamatult,
millimeetri haaval pureb-
kummalisi käike rajab,
sentimeeter haaval järab
jäljed jätab, mille elult võtab.
Vana jändrik seisab,
tahtejõul,
kepi najal vaevu
jalga järgi veab
need ei olegi vist sammud,
elamise mure tammub.
Käkra kuivand vana naise keha
maha jätnud elumahlad , iha,
saunalaval nutab,
jõuetult ja kibestunult vihas,
Jumal aita, lõpeta mu piinad.
Kooreürask jätkab tööd
kordumatuid kauneid mustreid loob,
ei või ette teada
millal purgatoorium
võtab metsakuiva .
Aig ku koorõjüräsk
elokoorõ ala hinnäst käkk
nägemädä,
millimeetri viisi purõ,
esierälikke käüke puur,
sendimeetri kaupa jürä,
jäle jätt, miä elolt võtt.
Vana jändrik sais
tahtmiskimmüsegä,
toki naalõ vaos,
jalgo perrä vedä.
Neo ei olõki vast sammu,
elämise murõ ast.
Kärbätänü vana naasõ iho
tühäs joosnu elomahlast,
maha jätnu himo.
Sannalaval ikk,
hädäne ja kalõhtunu vihan,
pallõs: „Jummal, avita,
lõpõta mu piina!“
Koorõjürask tüütäs,
ilosid ja esieräliisi kirju luu.
Kiäki ei või ette teedä,
kunas puhastustuli
mõtsakuiva võtt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar