Hallaüü, kuu ja külmä käsitüü,
pruum saa härmävalgõs,
muro külmä hõlmavõtmisõst
kalõs,
mulla palgile laotõt valgõ
rätt:
aastast saanu tätä.
Tuulõ käen vilbõlõs ütsik
hall tsäro,
vanamiis ohkas: „Kae, kos
om elo!“
Rõskus tuu jakuhalu,
läüt pliidi ala tulõ,
märgotõn mõttit –
ku ülepää midägi pähä tulõs.
Hallaöö- kuu ja külma käsitöö,
pruun saab härmavalgeks
külma kallistusest muru kargeks
mulla palgeil valge rätt,
aastast saanud vanaätt,
tuule käes lehvib üksik hall lokk,
vanamees ohkab- vaat kus
elu-
rõskus toob liigesevalu,
läidab pliidi all tule
mõeldes mõtteid,
kui midagi üldse pähe tuleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar