KLIKIMI KLIKIMI KLIKIMI

Klikimi, klikimi

hummogu päälkirju telost,

raadio, televiisor mäng,

olõ ei aigu süvväki,

kohviga autolõ,

latsõ kuuli, joosuga tüüle.

Klikimi, klikimi

päävä pääle kommõntaarõ,

veidü ütte, tsipa tõist.

Klikimi, klikimi

watsuppi, feisbukki,

meili, youtuubi,

telost käskõ jaami perhele.

Klikimi, klikimi,

tüüd teten klikimi,

hinnäst mitmõ ekraani vahel jaami.

Terve päävä klõpsimi siit ja säält,

midägi kokko kopimi,

är kodeerimi,

pin’i panõmi –

nii klikimi tüüpäävä lõpuni.

Klikimi, klikimi,

kodo läämi, ekraani läüdämi,

klikimi kümnit kanalit,

viis minutit ütte, katskümmend tõist,

kõrraga mitu klikki käsil,

üte käegä silmä katõl ekraanil.

Karbisüüki süümi,

tõsõga tiile saadami e-kirä:

„Kuis lätt, mul olõ ei aigu,

armõdu paljo tüüd,

aga prõlla süü.“

Olõmi klikiilma hinnäst kaotanu,

tunnõ hindälgi süüd.

 

Midä löüdmises tetä?

Vähämb klikki,

löüdä klikivaba tüü?

K

 

SANNAÕDAKU RITUAAL ( Lõuna-Eesti eri )

 

Tsõõrik laud ja seo ümbre istsõva

vanaimä, Liia , Laine ja  Musja

 neli sannast tullu mutti,

 vanaimäl aasta läbi sällän

 sininõ talvõpaletu,

huvitav ku vana oll’ Vana  sõs. 

Rohokapist lauda tuudi

putõl nimegä Efir,

tsukur ,  külm vesi

ja sõs na võtsõva,

Musja pitsist külmä viiga ,

vanaimä tsukrõga lusika päält,

tõsõ nii ja naa,

tuu oll’ sannaõdaku rituaal.

NILBÕ (23.02 oll' nii nilbõ, et astu es saa, sattõ vette )

  Vällän om umbõ nilbõ,

Hää sohvri kaegõ ette,

Nilbõ om,

Latsõ,  kaegõ ette,

Nilbõ om,

Imä esä kaegõ ette,

Nilbõ om,

Rahvas kae ette,

Nilbõ om,

Vällän om umbõ nilbõ.

Mõni päiv om elo nilbõ kah. 
 

Oh aig, kõik omma koguja ( Tarbõklaasi kogujalõ )

Oh Aig, kõik omma koguja,

Kassikakk kõrvuti Samblaga

lühküse ja korgõga,

Antsu kõrval ilusa klaasist naasõ

Eve, Elle, Urve,  Inna, Ira,

Maara, Mari ,  Hilde

ja kiäki Hurm.

Oh Aig, kõik omma koguja

tarrõ tuudu palju loodust

rohiline Mõts ja kõllane  Mesi,

klaasist lilligi Märtsikelluke,

Kurekell, Kullerkupp,

 Karikakar, Aster ja   Meelespea.

Viinapitsi  Do, Re, Mi, La

 ei tiiä kas juuk pandsõ

 luuja  laulma ka.

 Oh Aig ,  kõik omma koguja,

kõrvuti Karikakar  nii Paun

salatikausi Salat ja Ruut,

Põhjarannik kargõ  kirgas  klaas.

Oh Aig   seo uus ulmõ   om

viil Kosmos, Kuru  ja Kraatri.

Teedä kogujail  kunstnikõ nime kah,

midä puhksõ Tiia-Leena Vilde vai  Eino Mäelt,

kujund  Ingi Vaher, Peeter Rudaš,

vai proua  Elve Tauts ja  Pilvi Ojamaa.

Mõni ütles tulbimaania asõmõl klaasimaania,

tühjä tuust,  taaskasutus - ENSV disain

ja uhkõmb ku uus   made  in Hiinamaa.

 

Ebapärlikarbi palve ( Kas jõgesid saab päästa entusiast ? )

Pärlijõe viimane ebapärlikarp palub  :

Lase veel jõgedes voolata.

Ära paisuta,

palun ära paisuta.

Lase veel  oma voolusängis puhata,

ära vee elu korralda ,

palun  ära paisuta.

Jõe soov on looklevate  kallaste  vahel voolata,

ära  vee elu korralda,

palun ära paisuta.

 Jõgi ei soovi olla  te ülejääkide solgitoru.

 Jõe soov on lihtne- voolata,

 vaikselt  või vahutades üle  kivide ja mööda neist,

silitada vesikuppe ja penikeelt,

jälgida kiilide tiivaripsu õhus,

ja tänutäheks sillerdada, sillerdada, sillerdada.

 

Kas tõesti palju on paluda

jõele ainumat õigust -peatumata  voolata 

ajast aega,  ka  pärast teid.  

 

Allkiri: Margaritifera margaritifera,

ohustatud liik. 

 

Algallikas  Inspiratsioon luuletuseks  saadud Jürgeni  artiklist, mille leiad  vajutades lingile  algallikas. Olukord meie jõgedes tuleb välja on hull. 

Valmis saiva Talliina Helsingi tunnõli

Mutikamp egä päiv tekse rassõt tüüd,

maa all pikä päävä ni üü,

hoolõga uuristi ja voodõrdi,

üte talvõga valmis ehiti

Talliina-Helsingi tunnõli.

 

Lähät vällä ja näet,

Talliina-Helsingi tunnõl

hindä muro pääl.

 

Kuradi nuhtlus ja songõrmaa,

mõista ei kiäki tettüt tüüd tunnista.

Kas mutikambalõ raudu näüdädä,

hiidütä paugu vai haisuga,

kaal katõkõrra käändä?

Ütsmiilt pindremehe

vällä es märgota.

 

Mutikamp edesi tege rassõt tüüd,

latsõ tahtva süvvä ja tühi jutt ei müü.

 

Surmkimmäs

 Timä ei koputa hillä su ussõlõ,

ei ütle paar päivä ette: „Tulõ üten, läämi är.“

Ei pallõ keldrist reisikohvrit võtta,

ei küsü, kas tüü omma tettü

ja massu massõtu.

Tä om ainumas surmkimmäs asi siin ilmah,

tä tulõ ja võtt

ja sõs omgi igävik.

  

Puulpäävä hõng

 

  Puulpäävä mõsti puhtas põrmandu

ja tarõn oll´ puhta põrmandu hõngl

Puulpäävä küdseti ahon saia

ja tarõn oll´ ahost võetu saia hõng.

Puulpäävä küteti sanna

ja korssnast tull sanna kütmise hõng.

Sannan kimmäle viheldi

ja sannan oll´vihtlõmisõ ni lõuna hõng.

Hiussid sannan uheti vihaviiga

ja pään oll´ kasõlehise hõng.

Puulpäävä sälgä sai puhas mõsu

ja ihol oll mõstu mõsu hõng.

Puulpäävä sanna pääle eederit mekiti,

ingliidki oodõti

ja tarõn oll´ eederi hõng.

Ku kütä sanna vai  hiidä lõunõt,

tõnõkõrd miilde tulõ latsõpõlv.

[M1] [EK2] 

 

 

---

 [

Edivanõmbile ( luulõline mälestüs inne ku kõik tuhmus, Vanaema perenimi oli Kuus )

Vannaimmä Alviinet ei mäledä,

olli viil väiku, ku tä läts,

vannaessä Aleksandrit veidü vast,

kõllastõ sõrmiga kõhedu näss,

kissõ suitsu, paljo es kõnõlõ,

vai lihtsalõ ei mäledä, olli lats.

Küll meelen, kuis lautsil oll´

esä kõhedu, koolu paps.

 

Häste meelen Kuku ja Vana,

Kuku hobõsõ Kriisa ja Trull,

luvvatego, laulujoru,

nellä kanti lõigadu leeväkoorigu,

tekse, miä Vana käsk´.

 

Aga Vana oll´ kangõ Kuus,

üts asi süämen taht ütlemist:

ull lats tädi huulõpulgaga

värvse vereväs suu

ja Vanalõ vasta kõnõl´,

kohki olli külalise ja muu.

Malgaga tsolgipangi pääl sõs malgut´,

muudku küsse, küsse,

kas Vana om hää?

Vana oll´ kangõ Kuus,

aga ma olli kangõ kah.

Tiidmist, miä lats tekse halvastõ,

es olõ sõs, ei nüüd.

 

Muidu Vana oll´ lihtsähe vana,

tekse tüüd, tekse tüüd .

Häste meelen omma Kuku ja Vana

ja puulpääväs kütetü sann.

 

Paremb inne lännü, kõlvoline kuni käü ( 50+ aga pens viil kaugõl, )

Hamba hirmsa mul, tahtva praavitamist,

kindsu pääl küländ pekki vast,

õnnõs olõ ei inämb tsilkmist,

müüdä varsaigä, peräl ülemineguvaiv.

Vahjõl süa vast kah veidü virvendäs,

mõni kotus viil lihtsäle kipitses 

kohki midägi nigu kõrvõtas,

tulõ ette õks veidü essümist,

õnnõs vahjõl kah hääd maatamist.

Kas om asi hull vai om elo pull?

Parõmb inne lännü, kõlvolinõ, kuni käü,

panõ edesi, kae ei tagasi,

johhaidii!

 

 

 

Tiidjä ( Külä eri )

 Esä ütel´: „Tuu kõnõl´,

et täl oll´ nii.“

Tädi teedä and´: „Tuu ütel´,

et oll´ hoobis nii.“

Imä mõtõl´: „ Tuu arvas´,

olõ es joht nii.“

Onu märgot´: „Tuu pajat´,

et oll´ hoobis tõisildõ.“

Külä tiidse ja kõnõl´:

„Asjaluu omma  nii.“

Maali kullõl´ ja kuulut´:

„Tõsõ tiiä ei midägi,

kõik karvapäält nii,

olõ ei joht tõisildõ.“

 

Hingesugulasele (kirotatu hää mitu aastat tagasi )

 

Hing hetkel me kehas

minus, sinus, lastes ja looduses,

hing vahel on hingehädas,

teinekord rõkkab rõõmust

ja ikka ihkab  enamat.

 

Siis tundub   tammud,

kuid sammud  ei vii,

hing ihkab ikka  enamat.

 

Lapsed on suured, 

kaissu  ei poe,

mooril polster ja puusavalu,

ikka hommik ja  õhtu,

öö ja päev,

hing ihkab enamat.

 

Peatu siis- kae tagasi

nagu Kevo kõrgelt mäelt.

Ilm ilus, hunnitu

otsast otsani  otsata  .

Aeg nautida hetke ,

 ja  astuda edasi,

kepp ühes, kott teises käes.

Tea, lihtsalt võrratu ärgata

kallima kaisus me  ihudest soojas sängis,

kas hing peaks ihkama enamat ?

Kas ilus elu või stagnatsioon ?

Õnn olõ ei kogoda asju ( Kraklee mehepoja, ei olõ kuuma tii jaos ja õnn ei olõ asjun )

 

Ostsõ oksjonilt osta ee

rohilitse klaasist kraklee

illos  ku pärlikee .

Miis lahksõ mu rohilitse kraklee.

Ostõt oksionilt osta ee.

Klaaspärli põrmandul maan  

mõtli  tõmmata käümä sae,

sai pidäma- kae no kae.

Õnn olõ ei kogoda  asju

parõmb  mehepojalõ 

lihtsalõ üldä-  ta om hää.

Mullimaania

Aastit kapin tolmas tarbõta klaasõ,

vinne aigu seldsimehile kingiti vaasõ,

ristiimä mõnõlõ pitse, pokaalõ.

 

Puhvõti täüs seod kingitüt klaasi,

rohkõ mulliga rassõt, värvilist,

roosat, taivasinist ja rohilist.

 

Tiiä es kiäki inämb heeringäliuda Atland

ja pokaali nimega Tulp,

küll juubõlil Atlandil

koorõ all pikut´ heering

ja Kraatrilõ panti salatit.

 

Sõs, tiiä ei kost, vai kes,

löüd´ kapist tarbõta klaasi,

ütel´: „, Kae kunstiteos,

varranõ Tarbõklaas!“

 

Lihtsäle imestä: kõik tahtva

osta, nii kogoda,

niitdekooriga suitsust,

uhkõt ja rassõt,

vabalt puhutut,

rohkõ mulliga,

killuviata, ilusa lihviga Tarbõklaasi.

Kunst vai lihtsähe takanikmine?

 

Ma kah oksjonilt osta.ee,

ostsõ rohilidsõ kraklee,

ostsõ muudki, mullõ vist.

Aig ja saatus lüü kõiki,

kae ette, killuh maah,

nii lõpõs mullimaania.

 

KILLÕR KOTT ( kirotatu 2020 )

 

  Viimätsel aol tulõ mul  peris sakõstõ miilde  üts  meelepilt    seitsmekümne katsõndast vai  - ütsendast aastakust. Põrmandu pääle oll’ maha pantu suuri tähtiga  värvilise  meesterahvaga SPAR kilekott.  Kilekoti iist pidi vällä käüma kolm ruublit ja ma tahtsõ tuud hirmsalõ hindäle  saia.  Kooli pääl säändseid   liiksõ  ,  uhkõmbit eski,  näütüsõs teksastõ  tagaotsa  ja  kiräga WRANGLER. Nuu vällämaa  kirevite kirjuga  kilekoti  oll’i   ummamuudu saisusõ näütäja.

   „ SPAR Miis „ põrmandu pääl pruuvsõva imä -  esä  sõs  mullõ, ullilõ latsõlõ,   selges tetä, et plastmassist koti iist kolm ruubilt massa  om lollus kuubin, ku vihku masva kats kopkat, raamadu paarkümmend, leeväpäts katstõist ja kilu vorsti  kats katskümmend . Juttu sai aetus pikält ja kirglisõlt, a koti  ma hindäle vällä kõnõli.

 Värvilise mehega kotti  hoitsõ hoolõga , voltsõ õks  kokko, pandsõ kapi taadõ ja sõs ku liina asja, vai  mõnikõrd kehalise kasvadusõ  tunni rõividõ jaos  , võtsõ tarvita kah. Käügü jaos  panti koti sisse   viil kõvvu   sanguga kapronvõrk. Nii, helläste hoitult, pidäsi  kotikõnõ vasta  mitu hääd aastat.

  Neli aastakümmet ja kilejäsest  kotist om  saanu hirmsa nuhtlos, tahat vai ei, koti sa saat, eski ilma rahada. Kõik prügükasti  otsast-otsani  kilest kottõ täüs, süük poodin  timä sisse pakit, ookianin hulp  tedä saarildõ tonne viisi ja koti’   lindasõ liinan uulitsa pääl ning tsirgu  ümbre-tsõõri.     

Tapja, muudsa nimega killõr, üteldas prõlla timä kotsalõ.  Noorusõn  ostõt  kilest kott killõrd  õnnõ imä-esä   tengelpunga , täämbäsel pääväl tapp’ kõik  muu kah är’.

  A minka, vai  kuimuudu  killõrit karista’ ?