Varblasõprovva
mu viirpuuhekist
tekki paar
nõiatsõõri, loiõ nõiasõnno,
panni
paika plaani,
võtsõ luvva
ja ütenkuun linnassi
mitte midägi
tegemise maalõ:
et lihtsäle
olla, siin ja prõlla,
auru vällä
laskõ, mulli pähä,
talvõga
kogonu saast mõskõ maaha,
Esävarblanõ
midägi arvo es saa,
küsse: „Kolit
är vai om jälki retriit,
lühkõnõ
reis vai pikk?“
„Tiiä ei,“
ütli ja linnassi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar