Pühäpäiv-aigu om

 

 Hummogu põõnassi kolmveeränd kümneni,

ammu ei ole niimuudu vedänü,

üürõivin videli sohva pääl, luulõdi,

 mõtli, kohe õkva põruda, ja sõs – aigu om.

Tii pääl, Himmastõ, Taevaskoda, Otteni,

 märgodi: võta aigu, aigu jo om.

Sääl laiut´ keväjä kaemada külmäle,

sarapuumõtsa all eestimaine peisaaž a la Monet,

õrnõmb – taivasinine, veidü kõllast and´ varõsjalg,

är käkidü rohilidse tutiga näsiniin, kihvtine.

Tükü tunnõ, nii kats vai kolm

hulksõ sääl vällänäütüsel – aigu jo om.

Köögin, näütüselt tagasi, tundsõ: kõtt õhku täüs,

pühäpäiv, tettü ei midägi,

vai sõski, oppus täütsä tasuta,

kuis tetä ei midägi,

võtta pühäpäiv – aigu om.