Varblasõprouadõ retriit nummõr 4

                                

Varblasõproua  mu viirpuuhekist

tahtsõ umakeski   üüellu nauti ,

lehvitäda pääväle ja

ütenkuun laukajärven tsukõlda.

Proua oll’i väega elevil,

päävä kõllanõ kuma  järve ütel  puul,

nuurkuu  prouasid tõsõlt puult kai läbi pedäjapuu,  

veidü pelgüst ja olligi  naasõ  viin,

sääl  na  tsukliva , tsukliva

ja vii pääle kohkilt  tull’ märk- lõpmata,

pään es olõ prouadõl  kah muud;

saa es aru  kas periselt kõik vai - meelepett.  

Päiv  hillä’ igävikku  lännu oll’,

 taivan   ütsik täht ja  kõvvõr kuu.

 

Raba naisi kõrvalt tummalt  kullõl ja  kai,

proua  võtsõva  linnupetet,  keelekastet,

 siblisivä ja  sädistivä-

 lännü olligi - õks kodu-umma  viirpuuhekki.

 

Esävarblanõ uutsõ  ja teedä tahtsõ:

Kos kävet,  kuis oll’ ?

Ütli: lõpmatus, lihtsalt lõpmatus,

kobisi sängü ja  magama  jäi.