Varblasõprovva
mu viirpuuhekist tekse
väiku
kõrvalõhüppe ja kävve Palokal,
panni näkki.
Õdak oll
lämmi,
kiäki
näkse naist,
kiäki
kudõvat haugõ
vai hoobis
järvekauri.
Õdak oll´
lämmi,
kiäki
näkse paljast naist,
aga naasõl
oll´ täütsa ütskõik,
tekse
näkile niksu.
Provva
umavahjõl paar siivaripsu
ja kipõstõ
tagasi hekki.
Esävarblanõ
saa es arvogi,
et proual
siiva näki pandmisõst likõ ja harali.
Õdak oll´
lämmi ja
provval
elo läts vungiga edesi.
Isegi mina sain aru. Vinge
VastaKustutaOh, mu pingutused on siis kandnud vilja ja võrukeele luulepisik corona kõrval on jõudnud pääliina
VastaKustuta