Kevade , kevade / Tulõ, oh tulõ keväje

Tuumapääväst nakka uutma,

tiiä, astus mu poolõ kikkasammõga,

hilläkeiste päivi helendäs,

taivakaarõlõ herret hiit,

pääväkaupa õhu täüt tsirgulauluga.

Tasalikult hiil ja sõs

massalill valla tege taivasinitse silmä,

kavvaoodõtu kinäkene peräl.

Tsirgukoori saatõl päst vallalõ varõsõjala linahiussõ,

vahetas undrukit, ei tiiä, määnest võtta,

tsirelikarva vai kõllast,

sinine sünnüs silmävärviga.

Nädäliga saa villänd,

tilistäs kurõkellä, arotas,

kand kikkapükse tsäbroliisi,

kullõskukki tsõõrikit,

heigotas, tembutas, kunnalõ silmä tege,

pääle pand nuhet – kannikõsõ ö’de viid.

Pujengitott käen, patsiir,

plaani pidä, et aig mehele minnä,

tiiä ei, kas Hämärigulõ vai Koidulõ.

Lätt ja lehvütäs, hõikas: „Piä meelen,

ku õnnõs lätt, trehvämi viil!“

👀👀👀👀👀👀👀👀👀👀👀

 Toomapäevast  hakkan  ootama kevadet.

 Tean,  astub mu poole kukesammuga,

 tasahilju päevi helendab, taevakaarele eredust lisab,

 päev päevalt  õhu täidab linnulauluga,

 kulu lume alt välja sulatab, hiilib tasakesi ja

 -  sinilill metsa all  avab taevasinised silmad 

-  kauaoodatud kaunitar ongi   kohal.

 Päästab  linnulaulu saatel valla ülaseblondid juuksed,

vahetab kleite, ei tea mida valida –

krookustest lilla või -kollane,

siniliiliad silmavärviga hästi  sobivad ,

nädalaga neist tüdineb,

tilistab kurekella ja arutleb

kanda nurmenukkudest kaharat,

kullerkuppudest ümarat ,

võililledest mesimagusat,

 eputab -tembutab,

konnale silma pilgutab

ja lõpuks  pisut ka lõhnastab:

mõned piisad kannikese ö’de viid ( eau de vie ),

ehk hoopis  piibelehe - sireli odööri,

ei- punkti paneb  pojengi duhi,

ja nüüd tahaks kaunitar minna mehele,

ei tea kas  Hämarikule  või  Koidule,

läheb ja  mulle lehvitab,

 ütleb, mind meeles pea,

kui veab, taas  kohtume.