Varblasõprovva
mu viirpuuhekist
tekki paar
nõiatsõõri, loiõ nõiasõnno,
panni
paika plaani,
võtsõ luvva
ja ütenkuun linnassi
mitte midägi
tegemise maalõ:
et lihtsäle
olla, siin ja prõlla,
auru vällä
laskõ, mulli pähä,
talvõga
kogonu saast mõskõ maaha,
Esävarblanõ
midägi arvo es saa,
küsse: „Kolit
är vai om jälki retriit,
lühkõnõ
reis vai pikk?“
„Tiiä ei,“
ütli ja linnassi.
Tehtud mu puusaluust,
Oo luud
Mu luulelend, lennud, kõik muu,
Oo luud
Sinuga koos vaatan kuud,
Oo luud
Aeg lendu tõusta ja lennelda ,
Oo luud, ära põruta vasta puud,
Oo, luud, mu luud
Ood luuale- ei muud.
üts päiv sattõ pümmen mahha
põlvõ perrä kündse rata
väega hallus oll' tuu laks,
kehä kah mul küland paks,
häti
om viil tõisigi,
hinnäst kaia
hallõgi .
Kehä ütel -
olõt ull’,
mine
trenni pekirull,
kõiki lihassid aig tuuni,
muidu lotõndat ka
juulin.
Siin ma olõ kallis
coach,
suvõs olku tettü must ,
provva kinkäl olõ ei rasvu
kiä es olõs' inämb
paksu,
lõpetusõs ütle
viil,
rassõ , rassõ om seo tii,
radirii
ja ridiraa
triinmisegä tulõ alusta.
Hummogu põõnassi kolmveeränd kümneni,
ammu ei ole niimuudu vedänü,
üürõivin videli sohva pääl,
luulõdi,
mõtli, kohe õkva põruda, ja sõs – aigu om.
Tii pääl, Himmastõ,
Taevaskoda, Otteni,
märgodi: võta aigu, aigu jo om.
Sääl laiut´ keväjä
kaemada külmäle,
sarapuumõtsa all eestimaine
peisaaž a la Monet,
õrnõmb – taivasinine, veidü
kõllast and´ varõsjalg,
är käkidü rohilidse tutiga
näsiniin, kihvtine.
Tükü tunnõ, nii kats vai
kolm
hulksõ sääl vällänäütüsel
– aigu jo om.
Köögin, näütüselt tagasi,
tundsõ: kõtt õhku täüs,
pühäpäiv, tettü ei midägi,
vai sõski, oppus täütsä tasuta,
kuis tetä ei midägi,
võtta pühäpäiv – aigu om.
Hea vanem, su laps on kui pung,
toetub sulle kui oksale,
sinult ammutab elujõu,
peab
vastu tormituultele-
külmale,
kuumale,
kasvab,
küpseb, lööb õitsele,
ta toetub sinule.
Hea vanem, su laps on kui pung,
toetub sulle kui oksale,
omandab enesekindluse,
aimab elu ümbritsevast õhust ja
õhustikust,
järgib su eeskuju, jäljendab tegu,
alateadvuses igivana elutõde-
oks, on alati pungale toeks.
Hea vanem, su laps on kui puhkev pung,
ta vajab ema ja isa,
vanaema ja vanaisa,
isegi suguvõsa,
ta on
teid välja valinud-
punga õide puhkemine
sõltub
teie tegudest -tarkusest.
Oks pungale
eales haiget ei tee,
endale võtab ta silmavee.
Hea
vanem, su laps on kui puhkev pung,
ta vajab
sind, ta tõesti vajab sind.
Märganud,
kliendi kõneviis pahatihti
Kärkiv
Käskiv
Kamandav
Klient
on ju kuningas
Teenindaja
olgu alandlik, alandlik
Lapsed
lasteaias kliendid kasvatajale
Õpilased
õpetajale
Kõik
paharetid politseile kliendid
Teenindaja
helistagu valda ja panka
Emale,
isale ja kogu suguvõsale
Kõik ju nii kõigile kuningad
Paradoksaalselt -monarhiaid maailmas vähe
on
Tore, kui kõik poleks kuningad-
küll lihtsalt viisakad.
Varblasõproua mu viirpuuhekist
tahtsõ umakeski üüellu nauti ,
lehvitäda
pääväle ja
ütenkuun
laukajärven tsukõlda.
Proua
oll’i väega elevil,
päävä
kõllanõ kuma järve ütel puul,
nuurkuu
prouasid tõsõlt puult kai läbi pedäjapuu,
veidü
pelgüst ja olligi naasõ viin,
sääl
na tsukliva , tsukliva
ja
vii pääle kohkilt tull’ märk- lõpmata,
pään
es olõ prouadõl kah muud;
saa es aru kas periselt kõik vai - meelepett.
Päiv
hillä’ igävikku lännu oll’,
taivan ütsik täht ja kõvvõr kuu.
Raba naisi kõrvalt tummalt kullõl ja kai,
proua
võtsõva linnupetet, keelekastet,
siblisivä ja sädistivä-
lännü olligi - õks kodu-umma viirpuuhekki.
Esävarblanõ
uutsõ ja teedä tahtsõ:
Kos
kävet, kuis oll’ ?
Ütli:
lõpmatus, lihtsalt lõpmatus,
kobisi
sängü ja magama jäi.
Tuumapääväst
nakka uutma,
tiiä, astus
mu poolõ kikkasammõga,
hilläkeiste
päivi helendäs,
taivakaarõlõ
herret hiit,
pääväkaupa
õhu täüt tsirgulauluga.
Tasalikult
hiil ja sõs
massalill
valla tege taivasinitse silmä,
kavvaoodõtu
kinäkene peräl.
Tsirgukoori
saatõl päst vallalõ varõsõjala linahiussõ,
vahetas
undrukit, ei tiiä, määnest võtta,
tsirelikarva
vai kõllast,
sinine
sünnüs silmävärviga.
Nädäliga saa
villänd,
tilistäs
kurõkellä, arotas,
kand
kikkapükse tsäbroliisi,
kullõskukki
tsõõrikit,
heigotas,
tembutas, kunnalõ silmä tege,
pääle pand
nuhet – kannikõsõ ö’de viid.
Pujengitott
käen, patsiir,
plaani pidä,
et aig mehele minnä,
tiiä ei, kas
Hämärigulõ vai Koidulõ.
Lätt ja
lehvütäs, hõikas: „Piä meelen,
ku õnnõs
lätt, trehvämi viil!“
👀👀👀👀👀👀👀👀👀👀👀
Toomapäevast hakkan ootama kevadet.
Tean, astub mu poole kukesammuga,
tasahilju päevi helendab, taevakaarele eredust
lisab,
päev päevalt õhu täidab linnulauluga,
kulu lume alt välja sulatab, hiilib tasakesi ja
- sinilill metsa all avab taevasinised silmad
- kauaoodatud kaunitar ongi kohal.
Päästab linnulaulu saatel valla ülaseblondid juuksed,
vahetab
kleite, ei tea mida valida –
krookustest lilla või -kollane,
siniliiliad
silmavärviga hästi sobivad ,
nädalaga
neist tüdineb,
tilistab kurekella ja arutleb
kanda
nurmenukkudest kaharat,
kullerkuppudest
ümarat ,
võililledest
mesimagusat,
eputab -tembutab,
konnale
silma pilgutab
ja lõpuks pisut ka lõhnastab:
mõned
piisad kannikese ö’de viid ( eau de vie ),
ehk hoopis piibelehe - sireli odööri,
ei- punkti paneb pojengi duhi,
ja
nüüd tahaks kaunitar minna mehele,
ei tea kas Hämarikule või Koidule,
läheb ja mulle lehvitab,
ütleb, mind meeles pea,
kui
veab, taas kohtume.
proosa õnne proosa
ja
küsümine, kost tulõ tolm ?
Pääväst
päivä pikält tüül,
ei
väiksid ei suuri latsi
ei
olõ pinne ei kassõ,
nädälalõpp
- istu väsünült maha
a
põrmandult vasta kaes-
hall
irvitäv tolmurull,
põrnitsõs
minnu ku vihanõ pull-
ei
olõ ütsik - õks mitmõkesi,
kõrval
viil veidü purru ja prahti,
kost
kotsast küll tull’
mu kodo nädäliga seo praht ja tolm ?
Varblasõprovva
mu viirpuuhekist tekse
väiku
kõrvalõhüppe ja kävve Palokal,
panni näkki.
Õdak oll
lämmi,
kiäki
näkse naist,
kiäki
kudõvat haugõ
vai hoobis
järvekauri.
Õdak oll´
lämmi,
kiäki
näkse paljast naist,
aga naasõl
oll´ täütsa ütskõik,
tekse
näkile niksu.
Provva
umavahjõl paar siivaripsu
ja kipõstõ
tagasi hekki.
Esävarblanõ
saa es arvogi,
et proual
siiva näki pandmisõst likõ ja harali.
Õdak oll´
lämmi ja
provval
elo läts vungiga edesi.
Pääliinast külälise tulli,
üten oll´ null koma kolmõnõ
purk juuki.
Kai tuud ja lugõsi vällämaakiilset
luulõt:
Immunity Booster,
Organic,
Vegan,
No added sugar,
No preservatiives,
Handcrafted on the Island of Ösel.
Nii piin juuk!
Õdagu tulli sannast,
hindä keldrist tõi ilma silditä
kolmõdsõ purgi ubinamahlaga:
kah Immunity Booster,
Organic,
Vegan,
No added sugar,
No preservatiives,
Handcrafted esihindä puult,
väega hää juuk.
Ma olõ siit ja
nimä säält.
Lihtne öelda ja tõdeda-
pole mõtet kiinduda,
lase lahti asjadest-
nii lihtne öelda, jah .
Kuis visata ära kitsas säng,
mis pulmadeks kingitud,
milles aastaid üheskoos ärgatud,
või vana Sigla karburaator ja käigukang
ja vanad saapad, mis hästi sind teeninud,
kilomeetreid sõitnud,
pikki päevi astunud, astunud.
Veel raskem on öelda hüvasti kodule,
mille enda kätega ehitand,
tead täpselt ta lugu, mida noortele heietad:
kust ehitusmaterjali said ,
kes mida aidanud , õpetand
ja sa ise, kõik nädalavahetused,
puhkused ehitand, ehitand.
Tead täpselt ta vigu,
millega ammugi leppinud,
sinu oma kodu ju.
Ja siis tuleb aeg öelda hüvasti-
omaenda kodule,
lugeda ostjale
üles kõik vead,
seaduse mõttes rohkem halba, kui head
ja
vastu saad pangakontole eurorea.
Juriidika
äärmiselt lihtne ja labane,
aga süda, jätab lööke vahele.
💦💦💦💦💦💦💦
Lihtsä üteldä,
olõ ei mõtõt süämehe võtta,
lasõ valla asjust –
lihtsä üteldä.
Kuimuudu är visada ahtakõnõ
pulmõs kingitü säng,
koh ütenkuun aastit heränedü,
vai vana Žigulii karburaator
ja käügükang,
häste tiinnü vana saapa,
pikki päivi ütenkuun astunu,
astunu.
Viil rassõmb om hüväste üteldä
hindä kässigä ehitet kodolõ,
täpipäält teedä tä aolugo,
miä noorilõ heietät,
kost sait kivve ja laudu,
kiä opas ja avit,
esi kõik nädalilõpu, puhkusõ,
ehitit, ehitit.
Teedä timä via, millega ammu
aigu lepnü –
hindä maja ja tarõ jo.
Ja sõs tulõ aig jättä kodoga
hüväste,
ostjalõ lukõ üles kõik via,
säädüse mõttõh inämb halba
ku hääd
ja vasta saat pangaarvõlõ
euroria,
säädüs nii lihtsä ja labanõ.
Aga süä jätt lüüke vahjõlõ.
