Vanalõ pinile uusi trikke ei oppa.
Nõuka aigu oll’ pääliinan Pärnu maantii veeren ainult üts puut kos sai osta
pildistämise tavaari – filme ja kinnistit, ilmutit nii fotokit. Säält,
ainumast poodist, saiva hindäle
tüüvahendi üle riigi kuulsa päävapiltniku Suurõ
Kalju , Toominga Piitre ja tõsõ. Mu ämm oll ’ pikki aastit tuusama poodi juhataja.
Proua ämm om katsõkümnendäst lävepakust üle astnu ja poodi asõmõl juhatas nüüd
kotun äiä. Kuun om eletü viis
kümmet ja kuus aastakut.
Kumbki eläs uman tarõn koh uma
telek nii koiku, kõrda paar päävä pääle saava proua
taktikepi all söögilauvan kokko
kah. Nimä eläse häste, eski nii häste, et makasõ egäüts uman sängün, sõs ei tulõ ütelüsi
norskamise ja muidõ asju pääle
mia pikält kuun elänu abielorahva näägutamiseni viiä või. Sääne elämise moodus and mõlõmbalõ küländ engämise ruumi.
Herrä äi om tavaline eesti miis kiä egä väiku tervüse
häda peräst vingma nakka ei. Miis taht rohkõmb mõtõlda, nii aruta tuu üle kohe
valitsusõ põllumajandusõ
poliitika vii, vai määne om hää sõidumassin ja väega ihalikult kaes timä „Vaprit ja Ilosit „.
Õigõ eesti miis ei nakka naasõlõ kõnõlama, ku suurõ varba küüds om liha sisse kasunu
ja timä om vaiki eski sõs, ku saapit
inämb häste jala otsa ei saa tõmmada. Eesti miis lihtsalõ kannadas. Ku
küüds joba nii jälehäle liha sisse oll’ kasunu, et lonkama ajasi, nakas ämm uurma, mis esäsel viga om. Kummalgi jo uma kambri ja
õdaku sängu veere pääl kokko saa ei .
Ämm kai sõs uma
mehe suurt varbast ku Paljast
Põrknat ja sai otsa pääle. Tuupääle võtt’
timä pikembält märgotamata helöpulga ja kõlist peretohtrilõ. Kaivas murõt. Tohtri
kullõl
jutu är’ ja ütel, et totri manu ei massa tulla, koroona aig jo, aga tettägü haigõst varbast pilt nink
saadõtagu pilt vigatsõst varbast ja küüdsest tohtrilõ. Sõs saa timä hädä kindlas tetä , nii terves tegemise plaani kah.
Tuu pääle küsse ämm, pikkä aigu fotopuuti
juhtnu proua, et pilti vai, haigõst varbast vai, no kost mi prõlla vana inemise aparaadi, kinnisti ja ilmuti saa, vai piltniku kia pilti tulõ tegemä ja kunas tuu varbast üles võetu fotu viil tohrini
jõud.
Ämmä küsümise pääle oll’ tohtri helüpulga tõsõn otsan keeletü nink pikä mõtlemise pääle kässe äial õks paari päävä peräst varbast näütämä
tulla.
Takkajärgi tarkus om, et ravimtaimõ nii salvi es olõs äiä avitanu, tõnõ tohtri pidi varbalõ
eski veidü väist näütämä.
Proua ämm kõkut naaru ku varba ravitsõmise juttu kõnõl. Vana pini kavalusõst ja elo hindä käest opitust
oll’ jälki kassu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar