Lume ohe ( lumes kümblevad varesed olid minust kärmemad, pildile neid ei saanud, lume ohke küll)

 

Kündlekuu lõpu sula,

lumõlõ ei olõ viil  är minekü luba,

astu ilma-päiv päävä jaoss alanu.

Ku mõtsluum tunnõ nõnaga arvosaamalda hõngu,

nime poolõst viil  talv,

kõiki miiligä umas võta eski  õhurõhku.

Virga  haraku puie pääl huupi roitva,

kädistäse kärrelt -kõigilõ kuulda,

kaarna  valgõn püdelän lumõn ( lumõsupin )

mõnoga tsuklõsõ-

partsi kavvõmbalt näid mujahtõn  silmäse .

Tõmba tävvü õhku täüs,

sõõmu- millen talvõ  viimäne ohkus,

hengä sisse seod  õhkhellä õhku.

Üle avvara ilmamaa  tsisida-sii-sii-hüit,

ei näe, tunnõ är, tialasõ paarin puiõ ladvun

siristäse ( lembe ) helli laulõ,

 väikse tsirgusüäme  vallalõ,

toksva teatid uinussil urbõlõ

aig virguda-otsa saa talvõuni.

Maa lumõ all ohkas,

läbi ligunu särk rinna pääl rassõ,

oh tulõ aig, et kõivokõst  tikata .

💨💦💥💨💦💥💨💦💥

Küünlakuu lõpu sula,

lumel puudub  veel lahkumisluba.

Astun ilma-  päev päikse jaoks alanud,

taevalaotuse valgus on vallanud.

 

Haistan kui metsloom ninaga õhku

nime poolest veel talv,

kõigi meeltega omastan- isegi õhurõhku.

 

Mõned toimekad  harakad puudel

 sihitult rändavad,

kädistavad käredalt kõigile  kuuldavalt,

 ja hallvaresed  püdedas valges lumes

mõnuga kümblevad-  

pardid muigega eemalt vaid piidlevad.

 

Hingan kopsudesse sõõmu, 

milles talve sügav ohe,

veelkord sügavalt sisse õhkõrna õhku.

 

Üle avara  laotuse  tsitsida,

 sii-sii ja  hüit, ei näe, vaid hooman,

rasvapoisid ja -näkid eemal latvades,

väiksed südamed avali  laule laulavad

 uinunud pungadele teateid toksivad:

aeg ärgata- peagi otsa saab  talveuni.

 

 Maa lume all  ohkab,

vettind kuub rinnal raske,

tule aeg, mil tikata kaske.