Mõnõl aigu om igävest,
kiäki mõistmist ei
levvä tuust.
Täämbä mõtõt lummõ olõ ei aia
küll hummõn päiv tulõ ja sulatas,
autut massa ei seeni remonti
ku nellä ratta pääl veidü viil perutas,
ütsgi vigä ei olõ valmis’,
või olla sõs ku
plahvatas.
Tõsõl olõ ei midägi häste:
ei kotun, ei tüül, ei hindäl kah,
terve elo elätü võlssi
kes süüdü, ei esi- õks
tõõsõ jah.
Mõni märgotas,
istu vai asutu
ja lõpus lask pikäle,
tõnõ seletäs hummogust pääle,
oppas kõiki ja sajatas.
Egä üts umah mullin ,
kõik halvastõ, halvastõ.
Elu võissi jo loodih
olla,
näe hääd, ütle mõnikõrd häste, är’ virisku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar