Ütsainus
normaalnõ eestläne.
Mullõ miildüs
mõnikõrd aastan üle piiri kaia ja
esiki minnä, selle et kotun mul aigu molutada
ei ole vai lihtsalt ei mõista. Esä om tiidmise pääle ku ma jälki maailma kolkma lähä soovidanu
innembä telgiga Mustajõe viirde minnä. Mille,
ei tiiä ?
Seokõrd, mihklikuu viimätsel nädälil, ku
armsa kodupaiga ilma olli jo suurõ sügüse näoga, linnasimi raudruunaga
pääliinast Santorinilõ. Santorini om väiku vulkaanist peri Kreeka saarõkõnõ keset sinetävät merd. Kõik maja saarõ pääl omma valgõ, peaaigu piimvalgõ ja katusõ
sinitse, merevesi om puhas ja lämmi, süük nii hää, et vii keele ala. Ütesõnaga,
molutamises väega hää ja õigõ kotus.
Raudruun oll’ kaasmaalaisi täüs, paarsada
kimmäle kiä kõik saarõ pääle maha panti. Jo sääl oll´ rahvid saarest ja setust,
Võrust ja virust, eestläsi nii veneläisi.
Olli
joba hää mitu päiva saarõ pääl uma armsa tõsõ poolõga täus raha iist molutanu , mia lihtsäle tähendäs värsken õhun lugõmist,
lämmän viin tsuklõmist ja mere
veeren peesitämist, lihtsalõ passmist.
No väega
pikält ma molutada ja passi mõista ei. Sõs ma naksi
patsiirmä. Patsiirmises ol mere viirde molutajatele tettü mitu
versta sillet tiid, ütel puul
söögikotusõ kaemisega mere pääle ja
tõsõl puul kah süümise paiga nii väiku poodi suvõniire ja muu kraamiga kauplõmises.
Üts päiv ma sõs patsiirse
sääl mere veeren ja pääle mu patsiirse viil hulga inemisi:
ingläsi, veneläisi , hiinlasi ja palju tõisi rahvid.Vahtsõ sääl üten
poodin niisama ütte nii tõist ku ütekõrraga
kuulõ, nuurõpuulnõ naastõrahvas
ütel selgen kiräkeelen : „ Ma
ei ole siin reisil
ühtegi normaalset eestlast näind ! „Timä kõrval sais turskõ nuurmiis
säänse veidü buldogi näoga jämme kuldkett ümbre kaala kiä haugat’ vasta: „ Aga mina ? „
Ma
saisõ ku soolasammas, es julgu
hengätä kah, olli õkva ku puuga päha
saanu. No mõtlõ esi, ku sääne tiidmine
ütekõrra su pääkolu lömästas.Egäsugutsit mõttit tul’ pähä. Edimält aruti uut tiidmist tõsõ poolõga kia muu seen arvas,
et kae no määne vedämine, olõmi reisi
pääl ütenkuun kõgõ normaalsõmba eestläsega.
Paari päävä peräst ollgi jo aig kodo
tagasi linnada. Lennujaaman silmäsi tõisi kiä kodo naksiva
tulõma ja märgoti uma ette:tiiä ei kas mul hindäl viga
man vai, ümbre ringi olli kinä nii rõõmsa
meelegä ilosa inemise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar