Meri
on elutark naine- jutustab lugusid,
Kordumatuid,
ladusaid, rajusid , sidusaid,
Lõputult
pikki, pole neil algust - lõppu,
Lood ausad, otsekohesed ,
julmad ja ebamaised .
Järv stoiliselt lamab kui ätt,
endasse tõmbunud tumm,
lood tal sügaval südames peidus on,
nooruse
allikad, ohtlikud eluhoovused,
maha
maetud, alla surutud tunded, ealised muutused,
aga
ta ise ei kõnele.
Jõgi
ehk vallatu laps,
kepsutab,
paigal ei püsi,
ettearvamatu,
isepäine ja jäine.
Oma
konnatiik-lomp, vat sel pole sugu,
ehk
mu isamaa väike,
elurikkust küll, aga avarust vähe.
Nii
kirjutas keegi naine
ja
mees vaatas stoiliselt pealt.
Väga hea... kuidas küll need kõik mulle pähe hakkaksid
VastaKustutaKõikidest veekogudest vett tuttav. Samas nii paljud jõed suunduvad järve või merre.
VastaKustutaIsegi konnatiigis võib leida nii seda kui teist!
Ilus luuletus!