Elojõgi kanna loodsikut viil

 

Ku olli väiku, saia tahtsõ suurõs,

kooli lõpõti, tahtsõ kotust är,

esihindä teedä küländ tark.

Naanõ viiskümmend viis arvassi vanamutt ollõv.

Sai katskümmend viis, läbi elänü ütte-tõist:

Alma Materi ello, suurt armastust,

arvassi, et elo pikk, nii pikk om iin.

Tõõnõ käük – miis, latsõ, tüü,

päiv päävä perrä lihtsäle elli.

Ütel pääval, aastal kats tuhat midägi,

latsõ lätsi, värte pääl hoitsõ silmävett tagasi,

 elo läts hillätassa edesi.

Tiidmine tull´: olõ loodsikuga jõõl,

pervi pääl eloaastide puu

kaessõ mullõ perrä,

üttegi näist saa ei kõrrata,

elojõgi, kanna mu loodsikut viil.

 

Ei taha suurõs, ei kotust är,

olõ ei ka vanamutt vast,

mehega kuun olla om hää.

Saatus, anna elämises aastid.

Elojõgi, kanna mu loodsikut viil.