Väikukõnõ mu esämaa ( Mõtli ja kiroti-Eesti 105 )

 

Väikukõnõ  mu esämaa,

väikumb  ku suurliin

tõõsõlpuul  maakerrä,

neli aastaaigu

ja tühi sälätagonõ-veeremaa.

 

Väikukõnõ mu esämää,

lehmä nüssvä PRIA  toetust 

pasast tetäs gaasi,

erästetü kõik mõtsa ja maa,

viiveere perverata kavvõst kaet.

 

Väikukõnõ mu esämaa,

eurorahga  ehitet’ jalgtiil kipõstõ joosõmi ,

kõrvon  mäng  muusiga, 

Vinguviiuli  mõntvuuri siin-sääl

käädsotasõ pille, 

muu ilm   pühälikult  Pärti kullõs.

 

Väikukõnõ  mu esämaa,  

määrüisi, kõrralduisi ja  säädüisi

rohkõmb  ku  rahvast üle maa,

telliskivi  verevä tagapõha pääl

egäl  puul teedä and:

siiä ei olõ asja - erämaa,

alle-aaa, alle-aaa.   `

 

Väikukõnõ  mu esämaa,

erästämädä  viil laulupido,

külg küle  kõrval sääl sõski ütenkuun

laulami  "Koitu" ja 

ja tormist  huulmada,

lindami  mesipuu puulõ…..

 

Väikukõnõ  mu esämaa,

kaemada kõgõlõ, uma ja hää,

ja ilmadu  illos ka.

Imäkeelen seod üteldä

 uhkõ ja hää

„Illos olõt esämaa,

 hoiami ütte „