😐
Tohtri käsi, jumala abi.
Inemise elo um kirriv ku uahäiermes
ja ku inemisel olgõ pääl ütesäkümmend aastat, om johtunu ütte
tõist.
Mu esä eläsi Võromaal, Krabi kandin, Paganamaa
poiskõnõ. Tuul aol, kolmõkümnendide lõpun, es olõ kotun telehvonni egä autut,
pikembä sõidu tetti hobõsõ ja mõnõl puul joba kah jalgpöörägä. Asjatoimõndusi
aeti vallan ja kerkon. Eleti talon, liina õlõ es asja egä kuu, hää ku paar kõrda
aastan. Jahu, piim, liha ja muna hindäst, rõiva ummõldi kotun vai külä pääl.
Olõvat
suvinõ aig ollu, ku esä karjapoiskõsõ eän, koolilats es olõ viil, haigõs jäi.
Haigõs jäämine tull üle üü: kuumahäda, kõri halut ja kaal nakas ütekõrraga jämmes
minemä. Rassõ hingädä. Imä oll sõs pruuvnu maarohtõga praavitädä ja rahvatarkust
müüdä pandsõ viimätsen hädän kaala pääle
higtse ja haisutsõ villadsõ suka. Paranõmise märke es paistu.
Esä ristiesä eläsi Ligurin ja tääl oll joba
ratas sõita. Ristiesä kaenu, et asi hukan, vaia poiskõsõlõ tohtri tuua. Sõitnugi
sõs rattaga Varstulõ tohtri perrä . Tohtri ollõv ollu saksa suust , esä ütel
vällä tuud nimme Beeze. (Tiiä ei täpselt, mia tohtriherrä õigõ nimi oll ). Suulättelt
Varstulõ om kimmäle 15 kilomiitrit. Tohtriherrä, veidü rikkamb miis, kihot punnvõrriga
latsõ mano. Esäl om meelen, et tohtri võtsõ suurõst tsumadanist pritsi ja pandsõ
timäle . Esä jutu perrä tundmine ollu niisääne, nigu parm vai hüürläne olõs tsusanu.
Nii om tääl meelen. Imäle oll tohtri teedä andnu, et läpätumine es olõ kaugõl.
Aol, ku hirmu ja surma toonu covidi nakkamine
ilmä pääl laiutas , mõnõ är võtnu, tõnõ päsnü, tulõ esägä johtunu ja ütelüs,
tohtri käsi ja jumala abi, saat elost läbi, aoldõ miilde. Elon piat ütsjago
õnnõ olõma, a välläopnu tohtri pääga arstmine om inemisi surmasuust är pästnü aost aigu.
Ma olõ toonaskile esä pästnü tohtrile väigä
tenolik, esä esi sammamuudu. Mu esä om saanu elädä pikä köütvä elo ja elolõ
avitanu kolm last.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar