Külän kasvi,
mul ruusipuhmu laiuti aknõ all,
aia nukan kaarapluum mõtsik,
kanakari sääl vällän tsiblisi
kõtut’ mullan, täütsä prii.
Mõtsik oll aianukk , pindreviir,
mõtsik hainamaa,
keväjä vaasi tõimi
siniverevä pääsüsilmä
ni kõllatsõ kullõskuku
pundin, likõn latsõpeon.
Külän kasvi,
leüdse nelä lehega ristikhaina,
tsibiläse kõtun kõdisti,
unisti, uutsõ ja suuvsõ,
ilosat aiginemise ikä.
Kasvi, elo opas, sai
pruudis, naasõs, imäs,
tüümurdjas riigi alambas .
Elä hääelo riigin,
ja mu hindä elon
veidü om alalõ mõtsikut -
ei mõtsa, ei pindreviirt, ei eski pito
inämb,
ja tühä omma kah peo
kullõskukõst ja pääsüsilmist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar