Talv (viimäste päivi hää sõna ja vasta kostmise om vesi mu luulõveskile, seokõrd kirota kah talvõ keväjat uutõn ilosas )

Talv om kinäde kirjuga  kindidõ  paarõn,

villatside sukkõ  lämmüsen

ja  är’ pliiknün vanaimä koetun kampsin ,

ahon hõõhkavain  hüdsi valgusõn.

 

Talv  om värskilt sadanu horkva lumõ seen,

puie pääle lammõnu  lumõvati  totukõisin, 

ja härmätüsen  mõtsa vaikusõn,

täüskuun  hellelt helkvän tähitsen  üün.

Talv om mõnõn  tujokadsõn tuisupäävän,

lumõlõ kiä puhk hanna  ala

ja  ütsikun porknast nõnaga  lumemehen, 

 aknõ all muro pääl.

 

Mu talv om valgõ lumõingli,

kiä pikutas põhjatähe all. 

Varblasõprovvadõ esämaa sünnüpäiv.

Hummoguti  varblasõ  mu viirpuuhekin

pidävä  mokalaata,

kullõ näid, ei kaeta.

Varblasõprovvadõl uhkõ

värvilise  kuhvti

ja vaia näil värsket  luhvti.

Esämaal  sünnüpäiv,

provvadõl lindamise plaan,

hummogu vette -

teretämä    päivä,

lämmä leevä pääle võidu määrvä ,

Küllä tulli ka  ontliku 

 provva tõõsõst hekist.

 

Päävä  pääle käändsevä  vinte pääle,

hääd parõmbat  tõstsõva lavva pääle,

teretivä sannalisi -inämbjaolt veidü purjakil nuuri mehhi,

kiä eski kõnõliva murdõkeeli,

juusksõva, kapõrdiva sanna ja  vette,

kurat, näide  meelest üts  vanaimä   jäi ette,

a pidul  olli hindämeelest  õnnõ kinä sulõlise ,

päälegi  ilosa naasõ ja  provva  ,

es olõ  üttegi pensionääri.

 

Ilm oll illus, sann kuum, järvekene meid uut,

vihata  juusti  sanna  ja vette,

lavva mano, selle et  söögi  olli  väiga hää,

kõik tiidsevä, ku  annat -  sa saat.

 

Esävarblasõ koton koti pääl

uutsõva, miä seokõrd  saa.

Saiva, tagasi  lustilise    provva  ja

hääd parõmbat  lavva  päält,

maigutava  ja matsutiva,

ütlivä:

„Harva  lindat ja söögi lätvä järjest parembas „  

 

Väikukõnõ mu esämaa ( Mõtli ja kiroti-Eesti 105 )

 

Väikukõnõ  mu esämaa,

väikumb  ku suurliin

tõõsõlpuul  maakerrä,

neli aastaaigu

ja tühi sälätagonõ-veeremaa.

 

Väikukõnõ mu esämää,

lehmä nüssvä PRIA  toetust 

pasast tetäs gaasi,

erästetü kõik mõtsa ja maa,

viiveere perverata kavvõst kaet.

 

Väikukõnõ mu esämaa,

eurorahga  ehitet’ jalgtiil kipõstõ joosõmi ,

kõrvon  mäng  muusiga, 

Vinguviiuli  mõntvuuri siin-sääl

käädsotasõ pille, 

muu ilm   pühälikult  Pärti kullõs.

 

Väikukõnõ  mu esämaa,  

määrüisi, kõrralduisi ja  säädüisi

rohkõmb  ku  rahvast üle maa,

telliskivi  verevä tagapõha pääl

egäl  puul teedä and:

siiä ei olõ asja - erämaa,

alle-aaa, alle-aaa.   `

 

Väikukõnõ  mu esämaa,

erästämädä  viil laulupido,

külg küle  kõrval sääl sõski ütenkuun

laulami  "Koitu" ja 

ja tormist  huulmada,

lindami  mesipuu puulõ…..

 

Väikukõnõ  mu esämaa,

kaemada kõgõlõ, uma ja hää,

ja ilmadu  illos ka.

Imäkeelen seod üteldä

 uhkõ ja hää

„Illos olõt esämaa,

 hoiami ütte „

Kae kost ahv ( määrkass-ahv ) Uma Lehe jutuvõistlusõ är märgitü tüü ku parõmb reisujutt

 

KAE KOST AHV

 Vaihõpääl kotust är, rännu pääl kävvüom põnnõv. Jalg om jälgi jätnu Ameeriga ja Aasia, Euruupa nii Afriga maisõmaa pääle. Reisu pääl õks johtus.

 Aasta oll 2016, ku kambaga tekkimi Lõunõ-Afriga Vabariigin rindi pääle võetu autuga müüdä maad pikä sõidu. Vällänpuul suuri liinu om sääl pallo tühja maad, hõrrõ liikmine, luuduspargi ja hulga eläjaid. Muuhulgan kävvemi Maloti-Drakensbergi Luuduspargin.

 Üürsemi hulga pääle majakõsõ, viimäne oll pargi kesk.kotsil. Söögi ja servähüse ostimi üten. Luudus ümbretsõõri kinä, palkoni päält paistsüvä perädü ilosa mäe.

 Egäl puul, maja iin kah , suurõ ahvõ iist hoiadamise sildi kirjugä: är jätgü tavaari laokile, hoia ussõ kinni!

 Kävvemi rändämän, imehtlimi luudust, hengäsimi luhti, klõpsõmi pilte ja saimi arvo, et meile visati silm pääle. Puhmi vahel tsiibõrdivä kuun ja erälde määrkassi, hännä uhkõlõ tsäron.

 Õdagu poonjatimi, mekksemi hääd ja parõmbat, siin-sääl tarõ ümbre patsiirse mitmit pärdikit, ilosa nurmkana traagõldivä ringi. Vasta üüd kaimi taivatähti.

 Hummogu heränü tohkõndimi maja man. Kõrraga reisiseldsiline kilgaht hiitünült, suur määrkass oll taraõn, haardsõ ümbre tsõõri kaemada korgõ külmetüskapi päält kotiga verevä ubina ja juusksõ padavai vällä. Kõik johtu väega kipõstõ, ainuma silmäpilgu joosul.

 Hindä teedä oll meil uss kinni, vai mine tiiä, peräkõrd poikvil ?

 Laua pääl videli iks viil rohilidsõ ubina ja kats banaani, noid timä es taha.

 Herevüs müüdä, toimõndimi edesi. Köögi akõn oll puhmi poolõ. Hiitünü provva mõsksõ söögianomit.

 Aknõ takan muro pääl istsõ määrkass varastõt ubina hörsä-härsä käeperäst, üts ilosaist ilosamb verevide põskiga karvatsõ käpä vaihõl. Persüt , kõlladsõ hamba irvile, haugas ubinat ja kai suurõliselt aknõ puulõ.

 Kao kost ahv, tunnistimi ütest suust.

 

Tohtri käsi , jumala abi ( Kiroti Uma Lehe jutuvõistlusõlõ , är es märgitä ,)

 😐

Tohtri käsi, jumala abi.  

 Inemise elo um kirriv ku uahäiermes ja ku inemisel olgõ pääl ütesäkümmend aastat, om johtunu ütte tõist.

 Mu esä eläsi Võromaal, Krabi kandin, Paganamaa poiskõnõ. Tuul aol, kolmõkümnendide lõpun, es olõ kotun telehvonni egä autut, pikembä sõidu tetti hobõsõ ja mõnõl puul joba kah jalgpöörägä. Asjatoimõndusi aeti vallan ja kerkon. Eleti talon, liina õlõ es asja egä kuu, hää ku paar kõrda aastan. Jahu, piim, liha ja muna hindäst, rõiva ummõldi kotun vai külä pääl.

  Olõvat suvinõ aig ollu, ku esä karjapoiskõsõ eän, koolilats es olõ viil, haigõs jäi. Haigõs jäämine tull üle üü: kuumahäda, kõri halut ja kaal nakas ütekõrraga jämmes minemä. Rassõ hingädä. Imä oll sõs pruuvnu maarohtõga praavitädä ja rahvatarkust müüdä pandsõ viimätsen hädän  kaala pääle higtse ja haisutsõ villadsõ suka. Paranõmise märke es paistu.

  Esä ristiesä eläsi Ligurin ja tääl oll joba ratas sõita. Ristiesä kaenu, et asi hukan, vaia poiskõsõlõ tohtri tuua. Sõitnugi sõs rattaga Varstulõ tohtri perrä . Tohtri ollõv ollu saksa suust , esä ütel vällä tuud nimme Beeze. (Tiiä ei täpselt, mia tohtriherrä õigõ nimi oll ). Suulättelt Varstulõ om kimmäle 15 kilomiitrit. Tohtriherrä, veidü rikkamb miis, kihot punnvõrriga latsõ mano. Esäl om meelen, et tohtri võtsõ suurõst tsumadanist pritsi ja pandsõ timäle . Esä jutu perrä tundmine ollu niisääne, nigu parm vai hüürläne olõs tsusanu. Nii om tääl meelen. Imäle oll tohtri teedä andnu, et läpätumine es olõ kaugõl.

 Aol, ku hirmu ja surma toonu covidi nakkamine ilmä pääl laiutas , mõnõ är võtnu, tõnõ päsnü, tulõ esägä johtunu ja ütelüs, tohtri käsi ja jumala abi, saat elost läbi, aoldõ miilde. Elon piat ütsjago õnnõ olõma, a välläopnu tohtri pääga arstmine om inemisi surmasuust  är pästnü aost aigu.

 Ma olõ toonaskile esä pästnü tohtrile väigä tenolik, esä esi sammamuudu. Mu esä om saanu elädä pikä köütvä elo ja elolõ avitanu kolm last.

Ellä tuulist ja ahilaist priiss ( kuis ellä priis ja priilt ? katõn keelen ) -

 

Tuul puhk küle päält,

luuhalu press’ tarrõ,

ahilaga  elo külen hoolõmaja,

tuul puhk küle päält,

hingehalu  uuristas henge,

ahilaga  elo  külen inemise,

tuul puhk küle päält,

tahtmada tuimumi

sõa  sõnnomist,

ahilaga  elo külen kinni,

tuul puhk küle päält,

rassõ  om hoita tsihti

ku külgtuul pess  kõik aig külge-

ah ellä,

ellä tuulist ja ahilaist priis,

vai köüdüssile  kinni jäiä.

👀👀👀👀👀👀👀👀👀👀👀👀👀

Küljetuul,

luuvalu pressib  tuppa

ahelates elu küljes  hooldekodud,

küljetuul,

hingevalu uuristab hinge

ahelates elu küljes  inimesed,

küljetuul,

tahtmata  muutume tuimaks

 sõjasõnumitest,

ahelates  elu  küljes kinni ,

raske on hoida  sihti,

kui aina külgtuul, mis peksab külge,

ah  elada,

elada tuultest ja  ahelaist  priiks,

või köidikutesse jäädä kinni.

 

Üleskitmiskihotus ( reklaamikampaania) Valimiskampaania tuules on möla nii palju , a kõik kui ulme ja utoopia. Kodanikuna olen alati püüdnud oma kohust täita, aga järjest nõutum olen, nii saigi jälle luuletus.

 

Riigist läbi  ratsutati  silmäklapi  pään

lahmiti ja lajatati,

sõimati ja sajatati

vassiti  ja võlsiti.

Ah niimuudu  pästäti Eestit,

julgõlt  inemiisi  hääs ?

Vai sedämuudu  olõmi kimmästen kässin,

sääne mi  Isamaa.

Inne vahtsit valimisi

ratsutati riigist läbi,

üte lubamine üle  trumpas  tõist,

a massumasjaid  mano tulõ kost,

ja  määndsest mulgust  pumpati  lubamiisi  raaha….

 

Peris elo ei huvita kedägi,

kihotuskirä, õnnõ  kihotuskirä ,

tulkõ  valima ?!

 

 

Mõtlikult mõtsikust ( Makõhalu VII ) ( kaarapluum on kreek, kullõskukk om kullerkupp, aiginemine täiskasvanu , tsibiläne-liblikas ) Kullerkuppude ja pääsusilmade fotot kahjuks ei olegi mul võtta,seetõttu lilled raiutud langil

 

 

Külän kasvi, 

mul ruusipuhmu laiuti  aknõ all,

aia nukan kaarapluum mõtsik,

kanakari sääl vällän  tsiblisi

kõtut’ mullan, täütsä  prii.

Mõtsik oll aianukk , pindreviir,

mõtsik hainamaa,

keväjä  vaasi tõimi

siniverevä pääsüsilmä

ni kõllatsõ kullõskuku  

pundin, likõn latsõpeon.  

 

Külän kasvi,

leüdse nelä lehega ristikhaina,

tsibiläse kõtun kõdisti,

unisti, uutsõ ja suuvsõ,

ilosat aiginemise ikä.

 

Kasvi, elo opas, sai

pruudis, naasõs, imäs,

tüümurdjas riigi  alambas .

 

Elä hääelo riigin,

ja mu hindä elon

veidü om alalõ mõtsikut  -

ei mõtsa, ei pindreviirt, ei eski pito inämb,

ja tühä omma kah peo

kullõskukõst ja pääsüsilmist.

 

Ha-ha haiku

 

 

Villased sokid

jalas jahe, toas külm,

küünlakuu(l) päevad

 

Tuisul  on paha

tuju, keeldub tuiskamast

tuisukuu tukub